Ita Ever saadeti ära tema eluaegse koduteatri, Eesti Draamateatri lavalt, kus ta 70 aasta jooksul lõi enam kui 150 rolli – aadlidaamidest elu heidikuteni, sügavast tragöödiast hullutava komöödiani, peenpsühholoogiast lopsaka groteskini. Lavaruumi täitvatest suurrollidest viimse detailini lihvitud episoodideni.

"Ita, sa ei ole mitte kuhugi läinud, sa oled ikka siin, alati, nendes lavalaudades, nendes seintes ja meie südameis," lausus Hendrik Toompere jr.

"On mõned hääled, mis tekitavad teatava turvatunde, toovad kindlust, toovad rahu, ma usun et sinu hääl on paljude eestlaste jaoks üks neist. Neist, mida kuuldes tajud, et kõik on hästi. Kõik on korras, kõik on veel alles," rääkis Rasmus Puur.

"Ma arvan et Ita Ever on üks neist kultuuritegelastest, kes on olnud meie rahva kultuuriidentiteedi keskmes ja kelle mõjuväli on laienenud kogu ühiskonnale," sõnas Christopher Rajaveer. "Kui meie kirjandusloos on tüvitekstid, olgu meie teatriloos ka tüvinäitlejad. Nii lubatagu mul nüüd öelda, et Ita Ever on eesti tüvinäitleja!"

Everit meenutas ka Aivar Mäe: "Sa oled ette kirjutanud kõik, mida selles lavastuses teha ei tohi. Aga ühte sa ei nimetanud. See on aplaus. Aplaus, mis on saatnud sind kogu elu. Aplaus, mida sa nii väga armastasid. Täna aplodeerib sulle püsti seistes kogu Eesti. Elagu Ita!"

Ita Ever sängitati Metsakalmistule, oma poja Roman Baskini kõrvale.