Vainola sõnul hoitakse koolilastele suunatud ajakirja mitmekülgsena, sest nii palju kui on koolilapsi on ka erinevaid huvisid. "Proovimegi käsitleda maailma, mis lapse ümber on. Sellest siis ka teemade ja rubriikide mitmekesisus. Vahepeal on ühed rubriigid, siis tulevad teised ja need niimoodi vahelduvad," rääkis Vainola Vikerraadio saates "Loetud ja kirjutatud".

"Aga põhiline selgroog ja põhjus, miks Leelo Tungal selle kunagi ka lõi, on ikkagi see, et lapsed saaksid oma loomingut avaldada ning laste ja noorte kaasamine ajakirja töösse. Endamisi mõtlemegi, et töötame laiendatud kollektiiviga, kus lisaks toimetusele on ka lapsed ja noored üle Eesti," selgitas Vainola.

Stuudios oli külas ka üks ajakirja noortest kaasautoritest Triinu Kree, kes sai ajakirjaga tuttavaks, kui Kree ema selle koju tellis. "See kõik tundus hästi armas. Kuna ma ise olen ka vahelduva eduga umbes esimesest klassist saati kirjutanud, siis üks hetk mõtlesin, et võiks ka saata midagi. See oligi vist täpselt see aeg, kui Leelo Tungla asemele tuli Kätlin," rääkis Kree ja ütles et põhikooli õpilasena oli väga äge tunne enda luuletusi ajakirjas näha.

Vainola sõnul vastatakse peaaegu kõikidele lastele, kes oma töid neile saadavad. "Kui vahel saadab õpetaja palju töid korraga, siis kõiki ei jõua läbi analüüsida ja iga teksti kohta vastata, aga kui laps saadab, siis ikka vastame," rääkis ta ning tõdes, et siiski kõik ajakirja ära ei mahu.

"Koostöös laste ja vanematega ikkagi oleme tekste sättinud ka. Olen vahel juhtinud tähelepanu, et võib-olla võiks siit midagi lühendada või pikendada, sest alati ei mahu ära. Püüamegi lastele toeks olla ja natukene toimetamist ka õpetada," rääkis Vainola.

Peatoimetaja sõnul on ajakirja 30 tegutsemisaasta jooksul olnud märgata ka muutumisi nii kirjutajates kui lugejates. "Kui vahel koolikohtumistel käin ja lapsed seal ajakirja sirvivad, siis kiikan, millistele lehtedele neil silm pidama jääb. Üldistel sellistele, kus on rohkem nupukesi ja lühikesi asju. Põgusal sirvimisel jääb silm kindlasti rohkem igasugustele kastikestele pidama. Sellist süvenemise aega tundub noortel vähem olevat küll," tõdes Vainola.

Lisaks kirjutamisele üritatakse ajakirja kaudu laste seas propageerida ka illustreerimisoskust. Näiteks on mitu aastat järjest tehtud septembrinumbri kaaneillustratsiooni tarvis konkurss põhikooliõpilaste seas. "Ajakirja puhul on välimus väga tähtis, nii et sellepärast paneme suurt rõhku ka illustratsioonidele. Püüame teha nii, et kui on lapse kirjutatud tekst, siis kutsuda sinna juurde ka mõni laps illustreerima. Nüüd oleme kolm aastat teinud koostööd ka Eesti kunstikoolidega," rääkis peatoimetaja.

Väga tähtsateks ja headeks sõpradeks peab Vainola ka kirjandusõpetajaid. "Ma arvan, et enamjaolt see ajakiri levibki või saab lastele tuttavaks õpetajate kaudu. Seda, et laps läheb ise kioskisse ja leiab ajakirja, enam tänapäeval nii palju ei ole. Meil on loodud Hea Lapse klubi, millega õpetajad ja juhendajad saavad liituda ning saada iga kuu lisamaterjale, loovtöölehti või ülesandeid lisaks," selgitas Vainola.