Kunstniku ülesanne on jagada oma vaimuärksust. See tähendab olla empaatiline ja teha märksal pilgul tähelepanekuid ühiskondlike murede kohta. Sama suunda leiab ka Adamson-Ericu muuseumis näitusel "Tasakaalus(t väljas). Näitus märkamisest ja meelerahust", mis asetab meie tähelepanu keskpunkti vaimse tervise. Ei saa öelda, et tihti kohtaks näituseid, mis võtavad niivõrd konkreetselt teemaks kõneleda vaimsest heaolust ja tasakaalu poole püüdlemisest. Kuid viimastel aastatel on seda niivõrd ajastuülest teemat hakatud üha enam käsitlema. Näiteks on viimasel ajal toimunud näitused "Palju õnne!? Näitus heaolust, vaimsest tervisest ja tasakaalust" (2021-2022)¹ Tervisemuuseumis ja "Sitta sellest sitast tundest" (2023)² Artdepoo galeriis.

Karin Vicente kureeritud näitus kutsub mõtisklema teemal: kuidas hoida vaimset tasakaalu ja kuidas muredega hakkama saada? Näitus on loodud koostöös Peaasi.ee-ga, mis tegeleb vaimse tervise teemade teavitus tegevusega ning hoiab üleval sellealast ühiskondlikku diskussiooni.

Ajal, mil eneseabiraamatud on hakanud asendama piiblit ning erisuguste teraapiaseansside külastatavus aina kasvab, näib inimene otsivat veelgi enam vastuseid siseilma küsimustele. Näitusel saab kokku kaheksa eriilmelise kunstniku loometööd, mis avaldub nii nende tausta kui ka meediumite valikul. Näituse üldine kontseptsioon jaguneb mõtteliselt kaheks – ühest küljest paigutuvad taiesed tasakaalu leidmisele ja oma mõttemustrite korrastamisele, teisest küljest viidatakse üksindusele ning siseilma probleemidele.

Helguse poole on pilgu suunanud Maret Sarapu liblikate trofeed, mis pühenduvad argiste hetkede märkamisele. Maret Sarapu zen-aiast inspireeritud liivakast kutsub kohalolu tunnistama ja iseendasse süüvima. Ka Ingrid Alliku "Tasakaal" kompab üksikisiku tasakaalu leidmist kui ka laiemalt loodussüsteemide tasakaalu haprust. Ingrid Alliku pliiatsitest elukaar viitab elu kulgemisele, milles rõõmsad hetked vahelduvad tumedamate perioodidega ning vastupidi.

Siseilma tumedamatesse soppidesse juhivad Piret Räni fotod, kus inimeste näoilmed on nende sõnadest kõnekamad. Niisamuti toimivad Karel Koplimetsa üksindusest ning Urmas Lüüsi haavade varjamisest ja läbipõlemisest kõnelevad taiesed. Sigrid Viir juhib tähelepanu hägustunud töö ja puhkuse piiridele kaasaegses ühiskonnas. Tema teosed esitavad küsimusi meie hoiakute ja harjumuste kohta. Merle Kannus mõtestab aiandust, mis ühtaegu pakub vabastust, kuid teisalt tekitab aheldava kohustuse.  Flo Kasearu videoteos tekitab vastakaid tundeid – pimedad linnatänavad mõjuvad kõledalt, ent valge hobuse igikestev kappamine annab lootust.

Näituseruumis ristuvad omavahel mitme kunstniku teosed moodustades täieliku ühendi. Kirjeldan ühte sellist ühendit. Esiplaanil on Ingrid Alliku õhkõrnad paberportselanist väiksemõõtmelised objektid, mis on seatud tasakaalu hoidma. Need haprad piimjad unelmaist kerkinud skulpturaalsed kujud võnguvad üliaegsalelt tasakaalu otsides. Piisaks vaid hingetõmbest, et konstruktsioon järele annaks ja kõik tuhandeks killuks puruneks. Seda ei juhtu. Taustal paistavad Karel Koplimetsa üksildustundest tõukuvad kortermaja ja led-lampidega valgustatud pildid maja akendest. Järjekordne hall päev betoonist kestas. Nii ühetooniline fassaad kui ka külm valgus akendes, kus inimest ei ole, tekitavad hämara mälestuse inimese kohalolekust ja toorest talumatust üksindust. Selline hingesoppide kohtumispaik, kus üksindus jälitab tasakaalupüüete kõrval ongi reaalsus, milles me igapäevaselt toimetame. Selles on midagi tuttavlikku, kui need tööd üheks pildiks kokku saavad.

Mulle teadaolevalt ei ole ükski kaheksast kunstnikust pühendanud oma kunstnikupraktikat peaasjalikult eneseabi ja vaimse tervisega seonduvale probleemistikule. Mitmeid töid olen kohanud varasemalt näituseruumides. Näiteks Urmas Lüüsi tooli ja riidepuud nägin tema isikunäitusel "Teatavate piiride poorsusest" Hobusepea galeriis (2021). Näitus jutustab isikliku loo – vanaema kaotuse tagajärjel mahajäänud asjadest ja kunstniku suhtest nendesse. "Asjadest on saanud abjektid, igatsuse ja tülgastuse fetišid, mis lubades täita tekkinud tühimikku, toodavad tühjusetunnet ometi juurde."³ Tarbeesemed, mis on kaotanud oma algupärase funktsiooni, kuid nende vormis on talletunud siiski mälestus algsest objektist, on siinkohal asetatud uude konteksti. Käesoleval näitusel viitavad esemed kurnatusele ja läbipõlemisele. Ise poleks esimese hooga moondundud riidepuud läbi vaimse tervis prisma mõtestanud. Asjad elavad oma aja ära ja neid saab (enamasti) ümber töödelda. Inimene peab oma vaimsest kriisist ise väljapääsu leidma, pole võimalik end taaskasutuse süsteemiahelasse suunata, et sealt ümbersündinuna välja tulla. Vaid me ise saame end vormida ja suurem osa korrektuure toimub meile endile teadvustamata.

Näitus kutsub meid kaardistama oma elu keerdkäike ning enda vaimset tervist esikohale seadma. Meid soovitakse juhtida positiivsele keskenduma, ennast ja teisi tunnustama ning maailmas tasakaalu otsima. Siiski on rahulolu tunne miski, mis tuleb ja läheb. Hea enesetunde ja vaimse heaolu esiplaanile seadmise kõrvale mahuvad ka negatiivsed emotsioonid. Anneli Porri nimetab näituse läbivaks tundeks ebamugavust ja ebaõdusust⁴. Näitus jaatab ka ebamugavustega silmitsi seismist ja elu varjupoolte lahti mõtestamist. Norutamine, haavatud olek ja üksindus käivad asja juurde. Vaimu süngemate soppidega kokku põrkudes talume paratamatult teatavat ebamugavustunnet või meelehärmi.

Kolme väikesesse ruumi on koondatud mitmekülgset temaatikat vahendavad ja erilaadi tasakaalu otsingutele osutavad teosed. Neid vaadeldes valdab mind lumm tasakaalu haprusest, ühtlasi tajun ka painavate mõtete olemasoluga leppimist. Tiheda rägatsikuga kaetud vaimse heaolu territoorium mind koduteeni ei juhi, kuid toetab raja otsingu jätkamisel. Jääb ainult lootus ja usk, et meil on alati võimalik liikuda lahenduse suunas ning leida ise olukordadest oma väljapääs.

¹ Palju õnne!? Näitus heaolust, vaimsest tervisest ja tasakaalust, Tervisemuuseum, 2021. 

² Artdepoo galeriis avati vaimsest tervisest kõnelev näitus, ERR, 10.10.2023.

³ Johannes Saar, KUNST.EE 3/21, 2021

⁴ Anneli Porri, Ebaõdus tasakaal(utus), Sirp, 15.03.2024