1969. aastal Jugoslaavias omakirjastusliku väljaandena ilmunud "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni" võitis ootamatult riigi tähtsaima kirjandusauhinna NIN ja saavutas kiiresti kultusteose staatuse, sest lasi pahinal tõsiduse välja teemast, mida võimud olid kõige järjekindlamalt ja rangemalt kujundanud Jugoslaavia ühise identiteedi ehitamiseks.

Romaan räägib vahetult enne ja pärast teist maailmasõda Belgradi kesklinnas elavast perekonnast, kes paneb argielu nüridusest pääsemiseks lennuka kujutlusvõime abil püsti sellise pillerkaari, et alati tahab keegi nende poole sisse astuda. Nõnda satuvad sinna ka uue korra kuulutajad, kes võetakse avasüli vastu. Pere läheb revolutsiooniliste mõtetega entusiastlikult kaasa, aga toetab seda ikka omamoodi – laulu ja teatriga. Perepoja ülestähendustest sünnib aegumatu klassika heatahtliku innukuse kohtumisest utoopiliste plaanide ja segaseks muutuvate võimumängudega.

Katkend

Onu valmistas šokolaadikomme, mille sisse pani kõhulahtistit Darmol, vist Saksa oma. Onu kinnitas: "Need on väga maitsvad, proovige!" Meie haarasime kõik omal kõhtudest kinni, onu aga õigustas: "Ma ei teinud seda meelega, ausõna!" Proovisin puhuda seebiveest seebimulle. Vanaisa küsis: "Ja millega ma pärast habet ajan!" Ma meisterdasin ajalehepaberist lennukeid. Isa käratas: "Ma pole neid veel läbigi lugenud!" Siis tegin ma plastiliinist ussi. Ema nägi punaste silmadega ussi ja minestas otsemaid, seejuures kohta valimata. Ka tädid minestasid, küll raamatus kirjeldatud asjade peale, küll palavusest, mõnikord ainult kurvastusest. Ka onu minestas, juhuslikult, siis kui ta toolilt maha kukkus. Ta sai peapõrutuse, aga mälu jäi tal alles. Isa minestas siis, kui teda prooviti äädikaga kaineks saada. Vanaisa oli aga alati jalul ja kurjustas: "Aitab juba sellest korralagedusest!" Ma tahtsin samuti minestada, aga ei osanud.

Tädid hoiatasid meid: "Ettevaatust, nahkhiir!" Kõik viskasid end selle peale pikali maha, pärast selgus, et ei olnud mingit hiirt. Ema tähendas: "Alati mingi rahmeldamine küll mingi putuka, ligitikkuva ülemuse või kasutuskõlbmatute pottide müüjaga!" Vanaisa küsis temalt: "Miks te üldse lasete neid udumüüjaid sisse!" Tädid vastasid: "Meil poleks muidu midagi teha, see kõik on ju nii põnev!" Vanaisa seepeale: "Kuidas kellelegi!" Just sel hetkel lõin ma pea vastu ust ära, haavast voolas verd otse silma. Ema karjatas: "Appi, sa jäid trammi alla!" Näppisin priimust, sellest limpsas välja leek ja kõrvetas mu sõrmed ära. Suskasin käe vee alla, seepeale läks kõik paiste. Onu tegi minust mälestuseks pilti, pildil oli näha minu paisunud ja mähises sõrm. Ema küsis: "Miks sa küll tüdrukuks ei sündinud!" Siis lõhkus ema ära suure lumepalli­supi tirina, pallid liuglesid mööda parketti nagu väiksed pilved. Onu tassis jalgratta tuppa, aga lõhkus ära välisukse akna. Tädidel kukkus lõhnaõlipudel põrandale. Terve maja hakkas lehkama millegi kohutava, kuid kallihinnalise järele, millel oli jaapanipärane nimi. Vanaisal kukkus maha taldrik, kuhu olid peale maalitud gondlid, vesi, inimesed ja üleüldse Veneetsia. Vanaisa õigustas end: "Assa needus!" Ema hädaldas: "Parem, kui ma oleks ära surnud!" Läksin rulluiskudega tänavale ja niitsin kohe ühe saja kahekümne kilose naisterahva jalust.

Isal oli Sokoli1 särk, millel oli palju nööpe. Panin end vetsu kinni ja hakkasin seda endale selga nööpima. Pluusi varrukad olid jäigad ja kui ma jõudsin nööpimisega poole peale, ajasid varrukad end ise sirgeks ja mu labakäed kadusid nende sisse. Väljas algas kisa ja hakati uksele prõmmima, siis lõi onu ukse jalaga lahti. Isa astus minu juurde ja lõikas kääridega pluusi tükkideks. Tädid nutsid. Ema ütles: "Meist ei saa kunagi asja!" Ühel teisel korral lõigati tädil, sellel nooremal, kleit katki. Tal algasid ootamatult krambihood, ta hakkas tuikuma ja raskelt hingama. Meeltesegaduses sonis ta mingite olematute saarte nimesid ja siis veel ühe mehe nime. Ema seletas: "Seda on ta kuskilt kuulnud!" Õhtul ei saanud nad tal käsi kõverdada, ema võttis žileti ja lõikas ettevaatlikult terve kleidi õmblusi mööda juppideks. Isa pidas unes loengut Sokolist, vanaisa kargas voodist välja ja urises: "Ma kutsun tuletõrjujad!" Onu ärkas lõunauinakust ja hakkas kõigile pinda käima: "Ega ma midagi välja ei lobisenud!"

 **

¹ Nn Pistrike liikumine – endise Austria-Ungari impeeriumi aladelt XIX sajandi teisel poolel alguse saanud ja levinud panslavistlik spordiorganisatsioon. – Tõlkija.