Käik Alle-Saija teatritallu on lausa kohustuslik neile, kellele Märt Miti nimi suurt midagi ei ütle. Rahvusliku liikumise võtmepersoone võiks ju tunda.

Kes see Märt Mitt siis oli? Lavastuse "Pikk tee koju" kavalehelt loen, et "rahvusliku ärkamise üks vähemteada juht, Kanepi kandis elanud ja tegutsenud põllumees. Talurahva õiguste kirgliku eestkõnelejana sattus Mitt Vene tsaarivõimu ja Balti erikorda nautinud saksa mõisnike arveteklaarimise tõmbetuultesse, pidi kodutalust põgenema ja taluma tagakiusamist ning ebaõiglust".

Etenduse käigus rõhutab peategelane korduvalt, et on eelkõige põllumees. Aga eks suurem osa maarahvast tollal oligi, nii pole selles midagi iseäralikku. Ilmsesti oli ta keskmisest haritum põllumees, kes leiba teeninud ka koolmeistrina ja vallaametnikuna. Ja ega Eesti Põllumeeste Seltsi loonudki kehva haridusega mehed. Mitt juhtis seltsi üheksa aastat.

Oma tähtsamad teod, sealhulgas need, millest jutustab "Pikk tee koju", saatis Märt Mitt korda ikkagi Kiltre talu peremehena, olles kohalikele sakslastele pinnuks silmas. Lugesin teatriskäigu järel Miti enda kirja pandud mälestusi, mille järgi otsustades oli tema elu varemgi kõike muud kui igav. Mitu korda tahetud meest juba siis kinnimajja panna, mis aga ei õnnestunud.

Suvelavastus põhineb Oskar Kruusi ajaloolisel romaanil "Aeg atra seada". Juba etenduse algul hakkab Mitt Riias põllumajandusnäitusele kokku tulnud sakslaste nina all teopulkadega vehkima. Arvatagi, et see mõisnikele ei meeldi, õieti ei meeldi neile üldse nood "viimase aja muutused". Ega need maarahva helgemad pead, kelle õhutusel ka kõik ülejäänud talupojad kahtlaselt revolutsiooniliseks muutuda võivad, enam korralikult tööd ei tee ning nõuavad ei tea mida. Meie jaoks ärkamisaega võiksid baltisakslased oma vaatevinklist hoopis ärevusajaks nimetada.

Tsiteerides klassikuid, peitub eestlaste omapära laudas ja aganikus ning suur idee sünnib vommil, aga omakandi suurmehi tulebki kodukülas meeles pidada. Nii et Kanepi vallas asuv Alle-Saija on Miti elust rääkiva teatritüki mängimiseks just õige koht. Lavastuse sünniks panid seljad kokku Pajusi teater ning Alle-Saija teatristuudio, viimasel täitub augustis kümnes tegevusaasta.

Laval on niisiis harrastajad, täiesti stiilipuhas külateater selle kõige paremas tähenduses. Seejuures räägivad ja tegutsevad näitlejad laval nii, nagu tehti umbes sajand tagasi, wabariigiaegsest vaimust kantuna. Mõneti loogiline, küllap tunti ärkamisaegsete teemade ja suurkujude vastu tollal omajagu huvi. Ja näitemängu armastasid eestlased juba siis nii teha kui vaadata, ehk ainult laulukoorides käis rohkem inimesi.

Peategelast kehastav Heiki Lill on nagu tänapäeva Märt Mitt, haritud mees väikesest vallast. Võibolla jääb tema olek raasuke liiga tõsiseks, sest Kiltre talu peremees paistis riukalikum, midagi Oru Pearu taolist, ainult ilma viinaveata. Lille partner Ingrid Ulst (perenaine Ell) on Alle-Saija Teatristuudio raudvara. Koos tüdruk Liisa (Doris Pavlov) ja perepoeg Karliga (Martin Tiideberg) etendavad nemad näitemängu positiivseid kangelasi, edasipüüdlikku ja töökat maarahvast.

Kogu ülejäänud trupp, välja arvatud Timo Kikas Johann Kölerina ning Merike Torm keisrinna Maria Fjodorovnana, on pahad, õelad, omakasupüüdlikud ja valelikud sakslased, kes ausaid eestlasi mustata püüavad ning üldisele arengule igati kaikaid kodarasse heidavad. Mis tuleb neil üldiselt täitsa kenasti välja ka. On ju vana tõde, et negatiivsed tüübid kipuvad olema laval huvitavamad. Selles loos on salasepitsuste jäme ots Conrad von Ungern Sternbergi (Taavo Vellend) käes, kes naeratuse saatel püüab oma tahtmist saavutada nii altkäemaksu, ähvarduste kui pugemisega. Pastor Georg von Holst (Meelis Vahtramäe) püsib pildil hoopis tõsisemana, aga ega jumalamehel kõlbagi hambaid irvi ajada, vaene mees jätab selletagi veidi ohmu mulje. Täitsa korraliku rolli teeb Marek Ranne Richard von Maydellina, olles küll igati talumatsi süüdi lavastamise poolt, aga nõudes siiski vettpidavaid asitõendeid.

Dramatiseeringu aluseks olnud romaani ma lugenud pole, aga eks ole seegi ilukirjandus ning ajaloolist tõde tegelaste käitumisest otsida ei tasu. Kindlasti käisid rahvuslased korduvalt Peterburis ametnike ja / või keiserliku perekonna liikmete jutul ja küllap kunstnik Köler neid seal juba aitas. Loo, kuidas teda valesüüdistuse alusel tahetud vangimajja saata, nii et vabaduse nimel Venemaale putkata tuli, on Märt Mitt ise kirja pannud (originaaldokumendid asuvad Rahvusarhiivis). Kirjaniku, näidendi puhul muidugi dramatiseerija ja lavastaja Tarmo Kruusi määrata on, kes, mida ja kuidas ütles. "Pikk tee koju" on küll väga rahvusromantiline lugu, kus pahad saavad oma palga ning head elavad õnnelikult elu lõpuni, aga miks ei või minevikku vahel kõige helgemates toonides mäletada?

Annika Rahnu ja Aivar Natus mängivad saateks pilli ning laval on püstol, millest ka tulistatakse. Nii nagu peab. Näitlejad ehk keeravad liiga sagedasti selga publiku poole, aga tänu osavalt paigutatud helitehnikale ei lähe peaaegu ühtki sõna kaotsi.

Ühe asja mainin lõpetuseks veel ära. Hoolimata vihmasest päevast lubas ilmateenistus, et esietenduse ajal ei saja Alle-Saijal mitte tilkagi. Ja ei sadanud ka. Tõsijutt.