"See on omamoodi ajasturomaan. Siin on päris palju 1970. ja 1980. aastate Eesti ja võib-olla isegi Tallinna vaimu sees. Samas ei saa öelda, et see lugu räägiks mingist kindlast ajast mingis kindlas paigas. Kõik see, mis raamatus aset leiab, võiks juhtuda ükskõik millises teises totalitaarse režiimiga riigis," selgitas Piret Raud.

Romaani kujundirohke ja poeetiline jutustamisstiil loob omal kombel filtri süngusele ja hirmule, mis teose ainestikust läbi kumab.

"Võib-olla mõne muu raamatu kirjutamise juures oleksin nende kujunditega vähem helde olnud, aga kuivõrd siin on väga palju juttu kunstist ja kunstnikest, siis tundus, et selline stiil sobib hästi," sõnas Raud. "Raamatu üks kõige olulisem peategelane on noor neiu. Tema habrast psüühhikat kujutades tundus ainuõige mingit unenäolisemat laadi kasutada."

Piret Raud tunnistas, et lugu räägib aegadest, mis võiksid olla igaveseks möödas, ometi on teost tugevasti mõjutanud tänase päeva ebakindlus.

"Kõik see, mis praegu maailmas toimub, mõjutab tahes-tahtmata kirjutavat inimest. Kui ajad ei oleks praeguses maailmas sellised, nagu need on, ei oleks see raamat tõenäoliselt sündinud," tõdes kirjanik.