Piret Raua jaoks on "Keedetud hirvede aeg" seni ilmunud teostest kõige tähtsam ja kallim. Ta ütles, et pole varem ühegi raamatu puhul tundnud sellist suurt soovi, et inimesed seda loeksid ja see neid kõnetaks.

"See on mahukam, minu meelest tõesti mitmekihilisem ja mõneti ka võib-olla isiklikum kui varasemad raamatud. See raamat on emotsionaalsem ja seda suuresti kõige selle tõttu, mis meie ümber viimastel aastatel on toimunud – on olnud ikkagi sellised masendavad ajad," ütles kirjanik ja mainis, et tema varasematest raamatutest on see pisut erineva tooniga: selles on vähem huumorit, aga täielikult see ikkagi ei puudu.

"Kui minu viimast novellikogu reklaamiti igal pool kui väga sünget raamatut ja ma ütlesin ka paar aastat tagasi ajakirjanikele, et ehk tuleb järgmine raamat vähem sünge, siis süngus on ka siin täiesti olemas, aga ma ütleksin, et see on võib-olla kurvem raamat. Kui novellikogu "Nimepanijat" iseloomustab süngus, siis seda kurbus," rääkis Raud.

Tulemusega on kirjanik enda sõnul rahul rohkem kui kunagi varem. Esimene lugejate tagasiside huvitab teda väga. "Kõige esimesed lugejad olid minu poeg, minu ema ja mu vanem vend. Nende arvamus läheb mulle võib-olla isegi rohkem korda kui kellegi teise oma. Neile kõigile tõesti väga meeldis. Nad kõik kolm rõhutasid, et see on kõige parem asi, mida ma siiani olen kirjutanud. Ma mõtlen, et kui kolm nii erinevat põlvkonda on oma heakskiidu andnud, siis midagi väga halba olla ei saa, aga samas on nad minu lähedased, meil lihtsalt võibki sarnane maitse olla," sõnas Raud, lisades et kindlasti on neidki, kes selle tagasisidega ei nõustu.  

Praegune aeg ja muutused maailmas on Piret Rauda nii inimese kui ka kirjanikuna tugevalt mõjutanud. Enim on seda teinud sõda. "See toimus raksti eelmist novellikogu kirjutades. Seal on üks novell "Aiapäkapikk", mis on kirjutatud otse pärast sõja puhkemist. See räägib loo, kuidas naise elamisse tungivad sipelgad ja see on üsna sünge ja tume lugu. Seda on küll hiljem väga erineval moel interpreteeritud ja kõik ei olegi sealt seda sõda välja lugenud. Suvel ilmus mul poola keeles novellikogumik, kus see lugu sees oli. Seal ma palusin, et nad novelli pealkirja ära muudaksid: "Aiapäkapiku" asemel on selle loo pealkiri poola keeles "Sõda"," ütles Raud.

Kõige selle taustal, mis maailmas toimub, on kirjaniku arvates muidugi tore, kui keegi suudab kirjutada helgeid ja armsaid lugusid, kuid ise ta selleks valmis pole. "Kui mõelda aastale 2024, mis meil lõppemas on, kui palju on inimesi hukkunud, sealhulgas väiksed lapsed, kes tingimata ei oleks pidanud surma saama. Seda kõike oleks võinud vältida. Mina ei suuda nii, et ma hommikul ärkan üles, teen arvuti lahti, vaatan neid uudiseid, laipade number on mulle ette antud, panen uudisteportaali kinni ja hakkan mingit lõbusat lookest kirjutama. Nii päris asjad ei käi. Ikkagi see, mis ümberringi toimub, määrab su loomingu tooni."

Raua loomingus märgib keerulisi aegu tundetooni muutus – kui varasemates lugudes oli rohkem groteski ja nalja, siis nüüd on seda vähem. "Aga ka seda sama "Keedetud hirvede aega" kirjutades olid mõned leheküljed nii, et ma ikka muhelesin. Endal oli natukene naljakas, aga kuidagi melanhoolsem on see asi," tõdes kirjanik.

Kõiki oma teoseid iseloomustab Raud üleskutsega inimesele, et ära ole mühakas. Praegu kasutaks ta selle asemel isegi tugevamat sõna – mölakas. "Sõjatandrile ma ju joosta ei saa, mingisuguseid suuri asju ma muuta ei saa, aga võib-olla saaksin läbi oma loomingu toetada seda teist inimest, kes leiab ka, et mölaklust või kurja rumalus on viimasel ajal liiga palju. Niisugune naljakalt tobuke ei tee iseenesest midagi halba, aga seda kurja õelat rumalust, mis tahab tarka ja head arukust maha kiskuda, on mingil hetkel liiga palju saanud," rääkis Raud.

Huumor sobib tema sõnul väga hästi mölaklust naeruvääristama ja naljaga mölakale koha kätte näitamine on hea asi. Kurjusega on aga keerulisem. "Kui ikka selline tugev kurjus maad võtab, siis naljaga selle vastu enam ei saa. Ma ei teagi, millega selle vastu saab."

Raud nentis, et uskus enne sõda paremasse ja siiramasse maailma ning lootis, et inimesed on teise maailmasõja aegsetest õudustest midagi õppinud. "See on täiesti kohutav ja hämmastav, et nad seda teinud ei ole. Kunagi nooremana ajalootundides nendele minevikusündmustele vaadates oli kogu aeg see küsimus, et olid ju ometi targad ja head inimesed ka, miks nad ei teinud midagi. Ometi on praegu saabunud taas selline olukord, et kurjus möllab ja valitseb ning terve rida tarku häid inimesi on võimetud selle vastu," lausus ta.

Elusa kunsti tabamine

Raud käsitleb raamatus "Keedetud hirvede aeg" küsimust, kuidas luua kunsti, mis ei oleks surnud. Surnud võib tema sõnul olla ka kunst, mis on pealtnäha ilus, täiuslikult jäljendav ja tõetruu. "Eks ta kipub nii olema, et andeka inimese käes lööb kunst elama ja andetu käes nagu ei tule hästi. Eks iga kunstnik maadleb sellega iga päev ja siis viskab kõrvale ja trambib selle peal, kui tulemus ei ole see, mis olema peaks," ütles ta.

Kunstnik peab Raua sõnul suutma tabada elu kohmakust, sest tõeline ilu ei ole alati täiuslik. "Elu kohmakusest on siin juttu. Elu kohmakus on vastukaaluks ideaalsele kitšile, mis ka totalitaarsetes ühiskondades on väga imetletud kunstivorm: mida täiuslikum ja siledam ja pehmem, seda parem," sõnas kirjanik.

Ta tunnistas, et omamoodi teadlik valik on tal enda loomingus erinevusi rõhutada. "Võib öelda, et läbi terve loomingu on mul see erinev olek või erisuguse väärtustamine olnud, ka lasteraamatutes, et laps saaks aru, et teistmoodi olemises ei ole midagi halba. Vastupidi, teistmoodi on lahe olla," lausus Raud.

Ka "Keedetud hirvede aja" üheks peategelaseks on autsaiderlik tütarlaps, kes leiab ennast läbi joonistamise, et põgeneda maailma eest, mis võib olla ründav või narriv. Raua sõnul on seal ka autobiograafilisi motiive.

"Selles raamatus on päris palju isiklikku ka. Üks inimene hüppas mulle kohe peale, et ma räägin iseendast ja et see maja on üldse kirjanike maja, umbes et kõik klotsid lähevad sellega paika. Ma ei saa kuidagi öelda, et seal ei ole mind sees. Ma arvan, et mind on kõigis tegelastes. See on kõigi kirjanikega nii, et nende tekstide kõigis tegelastes on üksjagu autorit ennast ka. Kuidagi otsida mingeid kindlaid prototüüpe või et mu lapsepõlvesõbrannad peaksid isekeskis muretsema, kellest ta seal räägib, seda kindlasti tegema ei pea," rääkis kirjanik.

Selline autsaiderlikkus on ka Rauale enesele tuttav ja tema arvates vast kõikidele loomingulistele inimestele. "Neil on teismeeas probleeme. Ma mäletan, et kui ma õppisin kunstiakadeemias, siis me arutasime omavahel enda lugusid, et oh, me olime kõik sellised klassiheidikud ja lõpuks kunstiakadeemias leidsime üksteist," meenutas ta.

Kirjanike peres kasvanud Rauale oli kunstiakadeemiasse õppima minnes väga oluline see, et ta teeb oma perest asju erinevalt. Üleminek kunstilt kirjasõnale oli tema sõnul väga sujuv. "Kunstiakadeemias õppisin vabagraafikat, vasegravüür Eestis oli minu magistritöö teema, väga peen ja elitaarne värk, aga kui ma kunstiakadeemia lõpetasin, siis see raamatute illustreerimine tuli puht pragmaatilistel põhjustel. See oli ikkagi mingi viis ennast kunstnikuna ära elatada ja tõi mingi leivapalukese lauale," ütles ta.

Oma esimese lasteraamatu kirjutas Raud siis, kui oli hädas Peeter Volkonski "Onu Volgi värsiaabitsa" illustreerimisega. "Küll ma nägin sellega vaeva, sest Volkonski luuletused olid väga abstraktsed, seal ei olnud mitte millestki kinni haarata, et seda pilti luua. Ausalt öeldes oli Volgi tähtaeg kukil, aga ma kirjutasin salaja enda raamatut, kuivõrd oli just mingi käsikirjade konkurss välja kuulutatud ja ma tahtsin seal osaleda," meenutas ta.

"Mu jaoks oli väga oluline anonüümselt osaleda, sest oma vanemate tütrena oleks mind tõenäoliselt puhtalt selle nime pärast ükskõik millisesse kirjastusse avasüli vastu võetud. Ma aga tahtsin mingit ausat reaktsiooni sellele, mis ma teen ja siis osalesingi sellel konkursil. See võitis esimese koha ja kõik läks hästi. Need Volgi asjad tegin ka kuidagi ära," rääkis Raud.

Peeter Volkonski on Piret Rauale sümpaatne ja armas inimene, muuseas ka sugulane. "Ma tegelikult tunnen teda lapsest peale. Minu vanaema ja Volkonski vanaisa on õde ja vend. Mitte siis nüüd see vürst, see eestipoolne vanaisa," selgitas ta.

Piret Raua lasteraamat "Kõrv" ilmunud esialgu inglise keeles. Nagu ka Gogoli jutustuses "Nina" läheb selles jutus omaette hulkuma üks kõrv, millega viidatakse Van Gogh' kõrvajuhtumile. Kõrv avastab sellest maailmast, et loomad ja erinevad tegelased soovivad, et neid ära kuulatakse. "Ma olen kuulnud, et "Kõrv" on erilist populaarsust pälvinud psühholoogide seas, nad kingivad seda üksteisele. Nad tunnevad end selles kõrvategelases ära," ütles kirjanik.

"Kõrv" sai alguse sellest, kui Briti kirjastus Thames & Hudson pöördus Raua poole sooviga, et ta teeks neile pildiraamatu. Thames & Hudson on tema sõnul tuntud, suur ja hea kunstiraamatute kirjastus. Ka oma ülikooliajal omandas Raud just nende raamatutest kunstiajaloolisi teadmisi.

"Mul oli väga suur soov teha neile midagi sellist, mis oleks kuidagiviisi kunstiajalooga kas otsesel või kaudsel moel seotud. Siis tuli mõte teha raamat Van Gogh' kõrvast. Kui mul oli see idee pähe tulnud, siis tundus päris hea mõte, aga esimene mure oli, et äkki on keegi juba sellest lasteraamatu kirjutanud. Ma ikka otsisin igalt poolt, aga ei olnud. Neile meeldis see mõte väga ja sellel raamatul on päris hästi läinud, seda on vist kümnes erinevas riigis välja antud ja kui see ilmus, siis tuttavad hakkasid mulle saatma fotosid erinevatest kunstimuuseumidest, kus see muuseumipoes müügil oli," lausus kirjanik.

Ajastu varjud

Uues romaanis kujutab Raud vaadet totalitaarsesse aega, kus inimesed ei saa oma hingesid täielikult avada, ennast ja oma mõtteid peab justkui peitma või varjama. Kunst on tema hinnangul motiiv, mida läbi kujundite ja kunstnike sisemaailma kirjelduste saab kõige paremini sellise aja lahkamiseks kasutada.

"Peategelaseks valisingi selle noore neiu justnimelt sellepärast, et noor inimene on kuidagi oma olekus hästi siiras ja puhas ja emotsionaalne. Seal ei ole tema ja ühiskonna vahele mingisuguseid maske lükatud või ta pole neid veel omale ette tõmmanud, et see oleks võimalus minna päris noore hapra psüühikaga inimesele hästi lähedale või kuidagi luuüdini välja. Ma ei tea, kui hästi või halvasti see nüüd õnnestus. See stiil on valitud ka teadlikult hästi kujundirohke, võib-olla mõnes muus raamatus oleks ma nende kujunditega kuidagi tagasihoidlikum olnud, aga tundus, et läbi kergelt unenäolise kujundliku stiili sai selle tüdruku õrna psüühikat ja ühiskonna absurdsust kõige paremini edasi anda," selgitas Raud.

Romaanis on episoode, kus inimesed lähevad justkui hulluks, kaotavad mõistuse või vaikivad. Nad lähevad lukku ja tõmbuvad niivõrd sissepoole, et isegi lähedased ei saa neist enam sotti. "See on väga suur erinevus minu põlvkonnal, kes me oleme seda totalitaarset riiki näinud, ja praeguse aja noortel. Nemad küsivad, et miks te midagi ei öelnud või ei teinud, seda ongi tänapäeva noorel raske aru saada, mis sel ajal toimus. Samal ajal on minul keeruline aru saada, et mis toimus päris seal 1950-ndate alguses, 1940-ndate lõpus, kui need kruvid olid veel hulga kõvemini kinni keeratud kui hiljem," rääkis kirjanik.

Juttu on ka isast, kes minetab oma töövõime. Ehkki Piret Raua isa Eno Raud pidi 51-aastaselt insuldi tõttu loobuma aktiivsest kirjutamisest, ei tasu tema isa peategelase isaga seostada. "Minu ema ja isa suhted olid tohutult soojad ja head, kuivõrd mu isa tõesti oli selline, kes oma änge ja närvilisi olekuid lähedaste peal üldse välja ei elanud. Ta võis minna Kuku klubisse napsutama, aga kodus jalgu ei trampinud. Selles mõttes oligi ta väga päikeselise loomuga inimene. Aga haiget inimest olen ma lähedalt näinud küll. See on minu elukogemuses täiesti olemas," tõdes Raud.

Kuigi tema mõlemad vanemad on andekad kirjanikud, ei ole Raud kunagi tundnud, et vanemate vari jääb tema teele ette. "Kui sa oled niisuguste andekate toredate vanemate lapsena kasvanud, siis see on sinu elu, see on midagi hästi loomulikku, et vanemad peavadki sellised olema. Alguses sai ju ka valitud täiesti teine tee, kunst ja joonistamine ja kunstiakadeemia. Mu isa oskas joonistada mingit naljakat lehma ja ema ei osanud sedagi. Võib-olla see teine tee sai alguses osalt sellepärast ka valitud, et midagi ise olla ja teha," ütles ta.

Raud on alati olnud väikeste asjade ja formaatide pooldaja. Ka kirjanduses on tema sõnul tähtis sisu, mitte suurus. "Üks väike luuletus võib olla tuhat korda mõjusam kui terve romaanitriloogia. Kui võtta kasvõi mingisugune ehtekunstniku sõrmus, mis perekonnas pärandub emalt tütardele ja sealt omakorda tütardele edasi, siis sellel võib olla tunduvalt suurem ja tugevam tähendus kui mingisugusel monumendil pargi ääres, mis ideoloogiate ja riikide muutumiste järel kuhugi kolikambrisse ära viiakse. Väike asi võib olla väga võimas," kirjeldas ta.

"Kui räägime eesti kultuuri hetkeolukorrast, siis kasvõi väikeses nukufilmis võivad mõjusamad ja vägevamad asjad sündida kui Estonia teatri suurel laval. Ka seda võib juhtuda. Suurus ei ole iseenesest mingisugune kvaliteet või midagi millega mõõta asju. Kasvõi pisikene tammetõru, paneme selle peo peale, vaatame ja mõtleme, seal on terve tamm, terve hiietäis tammesid. Väike asi on väga äge," sõnas kirjanik.

Piret Raua emalt Aino Pervikult pärineb mõte sellest, et kui poliitikud räägivad rumalusi, siis see on lastekirjanduse praak: miks me ei suutnud kirjutada paremaid raamatuid, mis ei laseks inimestel rumalusi rääkida. Raud usub, et lastekirjandus sätib inimeses mingi moraalse kompassi paika, kust suuremana edasi minna. "See on ikkagi üks õnnetu kurb inimene, kellel lasteraamatud lugemata on jäänud. Lastekirjanduse tüvitekstid on ikka väga võimsad ja väga väärikad maailmakirjanduse osad. Siin ei ole küsimustki," on ta veendunud.

Kuigi looduses pole Raual õnnestunud hirvekarja kohata, on ta päris lähedalt näinud põtra. "Väga võimas kogemus oli, põder on päris suur loom. See oli ühel sügishommikul, kui ma üliõpilasena olin kursusevenna sünnipäeval. Seal oli suvilapidu ja ma tahtsin hommikul vara bussi peale saada, et mitte seda hommiku peaparandamise faasi läbi teha. Ma läksin läbi metsa ja põder tuli vastu. Oli ikka selline võimas kogemus küll," meenutas ta.

Kultuurisoovitus. "Ega midagi muud kui kirjandust soovitada ei sobiks. Ma võtsin kaasa raamatu, mis on minu viimane suurem lugemiselamus, Iida Turpeineni "Surelikud". See räägib loo mereimetajast, kes avastati 18. sajandil ja nimetati oma leidja järgi Stelleri meriõhvaks. Stelleri meriõhva juures on väga traagiline see, et 27 aastat pärast selle looma avastamist seda liiki enam ei olnud, sest ahne inimene oli ta lihtsalt ära tapnud. Ta oli küttidele hea saak ja niimoodi see juhtus. Raamatu lõpus on eriti südantlõhestavalt ära toodud nimekiri nendest liikidest, mis kõik on kadunud meie planeedilt selle raamatu kirjutamise aja jooksul. Kui kõige selle eelnevaga mingisugune side luua, siis tahaks loota, et inimesed loeksid raamatut ja loeksid ka eesti kirjandust, et eesti kirjandusega ei juhtuks seda sama, mis Stelleri meriõhvaga," sõnas Piret Raud.