Trissotin: Väga ohtlikku teed ning otse läbi siit

meie tuulispääst läks ühe tähe orbiit.

Kui oleks mingi jõud annud vähima lükke,

et ta riivanuks maad, oleks maast jäänd vaid tükke.

Philaminte: Ei praegu ole hetk, millal sobiks see teem …

"Õpetatud naised", neljas vaatus, kolmas stseen

Teatrilembesed sõbrad on esitanud mulle seoses "Õpetatud naistega" kaks küsimust, endal umbusu varjundid reetlikult hääles võbelemas. Esimene: kas see Molière'i näitemäng tänapäeval üldse kõnetab? Teine: ons Tallinna Linnateatri mängukavas põhjendatud kaks klassikalavastust korraga? Eelnes ju sellele William Shakespeare'i "Nagu teile meeldib" (lavastaja Uku Uusberg, esietendus septembris 2024). Üritan anda ses vastukajas vastuse.

VHK hingus. Hakatuseks on kohane meenutada, et Priit Strandberg lõpetas Vanalinna hariduskolleegiumi teatrikooli 2008. aastal ja EMTA lavakunstikooli XXV lennu 2012. aastal, samast lennust on VHK vilistlased veel Piret Krumm, Kristiina-Hortensia Port ja Kaspar Velberg. VHK tundub kõigiti loogiline pinnas Molière'ini jõudmiseks, meie teatris seostuvad klassiku komöödiad ennekõike Lembit Petersoni sisukate ja säravate lavatõlgendustega. "Õpetatud naised" lavastas Lembit Peterson XXVIII lennuga 2017. aastal, samuti Maria Peterson VHK noortega 2009. aastal.

Näitlejatudengina mängis Strandberg aga komöödias "Scapini kelmused", lavastas kursuse juhendaja Elmo Nüganen, esietendus Tallinna Linnateatri lavaaugus suvel 2011. Teener Scapini osas oli Märt-Priit Pius ehk kaksikud, kes koos ilmusid lavale alles finaalis, pannes publiku üllatusest ahhetama; Strandbergi rolliks oli Octave. Lavastajana võttis Priit Strandberg kõigepealt ette Molière'i komöödia "Naiste kool" 2019. aastal Vanemuises, Karol Kuntsel pälvis Arnolphe'i rolliga meespeaosatäitja auhinna.

Tallinna Linnateatri "Õpetatud naisi" olen näinud kahel korral: esietendust ja viiendat etendust 5. detsembril. Selge see, et kui tahes viimistletud klassikalavastust pelgalt esietenduse põhjal vaagida oleks ennatlik või ennatu tegu, iseäranis komöödiat, mis niikuinii hakkab elama ja hingama publikuga koos, rääkimata värssteksti valdamisest. Viies etendus oligi tuntavalt rütmitäpsem, vallatum, nõtkem.

Muusika on Strandbergi lavastustes oluline ja orgaaniline komponent. Seekord musitseerib laval vaimukalt Anna Mazurtšak, kes osaleb sundimatult ka näitlejana, viimaks "notaari" rollis. Valter Soosalu helilooming väärib hoolsat kuulatamist ja kuigi minusugune võhik, kelle kõrva peal elevant suigatanud, peaks olema siinkohal vagune kui hiireke, söandan siiski areldi piiksatada, et tabasin ära vihje muusikalile "Hüljatud": see kujunes köögitüdruk Martine'i juhtmotiiviks.

Musikaalsus läbistab lavastust mitut moodi, üks refrääne on muusiku malbelt ette lauldud sõnaseletused. Esmamuljes tundusid nood kübeke didaktilised, teisel vaatamisel aga haakusid laitmatult terviku stiiliga. Mõtlesin, et lauldavat võõrsõnade leksikoni tahtnuks kuulda rohkemgi veel! Ühelt poolt on läbiv teema sõnadega edvistamine, teiselt poolt ongi vaja kommenteerida Ants Orase väljendusrikast tõlget, mis turgutab praeguse inimese ahenenud sõnavara, ergastades seeläbi ka mõtteilma.

Omaette muusikalise numbrina kõlab ambitsioonika poeedi nimi Trissotin, kuulsat nime hõiskaks nagu taevas ise või siis jälle hoopis vanakuri, nõnda erisugustes registrites ja moonduvais intonatsioones kuuldub see Tris-so-tin. Üks musikaalseid kõrghetki on teise vaatuse alguse kujuteldav keelpilliorkester, kus pillidena sõrmitsetakse toolilüürasid. Seda amüsantset etteastet peab nii kuulma, nägema kui ka vaheaplausiga tunnustama.

Lilja Blumenfeldi väärikalt lakooniline stsenograafia tõstab esile kostüümide küllusliku kauniduse, kongeniaalse tabavate ja rabavate parukatega. Peegelsein, mis aeg-ajalt muundub ekraaniks (Tom Tristan Kidroni videokujundus), võimaldab subtiilseid sürpriise. Marika Aidla koreograafia toel sooritatakse kentsakaid piruette, võetakse elegantseid poose, suvaliselt ei astu sel näite­laval keegi poolt sammugi.

Nad on inimesed. Molière on mõistagi võluv võllaroog, kelle naeruväärsete eputiste galantne, ent armutult satiiriline galerii võib ajada publiku kimbatusse, nii et vahel tahaks küsida Vilde "Pisuhänna" Ludvig Sanderi kombel: sinu tegelased, need on ometi positiivsed iseloomud? Mispeale Piibeleht ja Molière kostavad kui ühest suust: nad on inimesed, peategelane kah. "Õpetatud naiste" ansamblisse kuulub, lisaks eelmainitud muusikule, üheksa näitlejat tosinas rollis. Kas keegi ses panoptikumis üleüldse sümpaatiat pälvib, jäägu pigem retooriliseks küsimuseks. Nagu seegi, kes on pilkelises lustmängus peategelane.

Võib-olla siiski tütarde ema, va filosoofiline tulehark Philaminte, keda Hele Kõrve karikeerib hurmava südikuse ja jultunud kehakeelega. Temperamentne daam, kes on valmis tarvitama soengusse torgatud hirmpikka juuksenõela üksiti torkevalmi mõõga või pist­odalaadse vardana. Aga tütreid jaksab see ema üha kätel kanda. Kõrve lavaelu pakub variatsioone mitmel teemal: ajatu ja universaalne rumalus, snobism, pimesi ja sõgedalt tühisusest vaimustumine, tsensuuriihalus, mis lemmikuid ega soosikuid ei riiva, et cetera …

Vastasmängijaks tuhvlialune abikaasa Chrysale, kes katsub hooti end visalt kehtestada, mis mehikesel reeglina luhtub; Mart Toome pillutab rolli lustakaid intonatsioone, sekka puhkeb laulma. Musternäiteks vaatuse lõpulaul "Armu lõõriv viis", mis nõndamoodi lendu kerkib, et vaimusilmas tärkab ulakas kujutelm, kuis kohemaid kargab põõsastest lagedale üks "Nagu teile meeldib" tegelasi, nimelt Andero Ermeli õukondlane Le Beau (à propos, prantslane temagi!), kes kukub kirglikult lõõritama "On lõo aeg, on lõo aeg .." Oo, mon Dieu, mis hõrk lõokeste duo siit küll staari­tiitli kahmaks! Kui keegi veel ei hoomanud, siis ainuüksi seesinane kujutlusesööst väljendab mu veendumust: kaks surematut komöödiat maailmaklassikast Tallinna Linnateatri laval, see on üllas kingitus, see on palsam hingele.

Kaks ematütart on laval üpriski sarnase meelelaadiga, ehkki armunud Henriette (Maris Nõlvak) ju vastandub oma eluvaliku kaudu vanemale õele, pigem siiski saatuse kui loomuse sunnil sinisukale Armande'ile, keda Maiken Pius ilmestab groteskimürki pritsides, kui tütar imiteerib püüdlikult ema veidraid jõnksulisi liigutusi nagu rikkiläinud nukk. Clitandre, armunud mees, kes targu vahetanud vanema õe noorema vastu, on Märt Piusil omajagu kehkjaskoomiline sell. Et kokku on saanud ja jäänud parajad paarid, kuulub lavastuse krutskite süsteemi.

Eel- ja magusroad. Mikk Jürjensi kaksikrollis tundub veenvam hõbedane poeet Vadius, kelle "kreekakeelne" laul on jaburnaljakas soolo. Tibake isikupäratumaks jääb Ariste, Chrysale'i vend, kes õiglasena armunute poolel: pole miskit parata, positiivne iseloom kipub kahvatuma. Kummatigi on just sel tegelasel varuks vimka, mis lisab Molière'i puhul niivõrd ootuspärasele, otsekui kandikul kohale kantud lõpplahendusele seekord kavala topeltpuändi. Tohoh, Ariste võib ka riukamees olla!

Sandra Uusbergi päralt on kogunisti kolm vahvat teenijarolli, kaks neist napakate soengute ja ekstsentrilise, raskusjõudu eirava liikumisjoonisega noorukid Lépine ja Julien. Teisest puust on rahvalik-lopsakas toatüdruk Martine, kes saab käskijannalt ebaõiglaselt hundipassi, aga ei alistu. Martine'i maalähedane monoloog soorollidest – "kana kaagutab küll, aga laulu teeb kukk" (näidendi viies vaatus, kolmas stseen) – on praegu publikule peaaegu samaväärne provotseeriv proovikivi kui Katharina kuulus monoloog Shakespeare'i "Tõrksa taltsutuses" (Priit Strandbergi lavastus Vanemuises, 2022).

Esietendusel oli kuratlikult põnev jälgida, mismoodi Martine'i väited saali aplodeerima kehutasid, kuni kainestava vakatamiseni pärast repliiki, et mees andku vajadusel naisele vops. Kui mu ebamusikaalne kõrv ei petnud, oli 5. detsembril vopsust saanud hoopis mops – mitte tõukoerake, vaid tõhus musumops. Oletan, et aulik autorihärra ei haavuks sihandse tsensuurinükkekese peale, mis ei mõju silmakirjatseva poliitkorrektsusena, vaid soojalt ja siiralt.

Magusroaks hoidsin kaks näitlejat, keda põhjust kiita kui lavastuse stiilitundlikumaid, seejuures on kummagi roll lahendatud isikupärases helistikus. Priit Pius kehastab ja suisa hingestab kuldset poeeti Trissotini kompromissitu esprii ja vaibumatu eneseimetlusega. Trissotin ilmub kuldse ilutulestiku saatel ja tellib lavalt lahkumiseks pompoosse muusika; tema laulunumber on täitsa eriooper. Üllataval kombel ei mineta see vennike edvistamise kiuste maskuliinset sarmi, no jälgige vaid, millise rohmaka graatsiaga Trissotin eeslaval põrandale külili prantsatab. Võrratuks peegel peeglis atraktsiooniks on sätitud kahe Piusi tegelaskuju efektne rivaliteet.

Kui siin-seal aeg-ajalt ohustab "Õpetatud naisi" mõõdutundetum, forsseeritum ülemängimine, siis saab sulniks päästeingliks üks persoon, kes ohjab olukorda vankumatu tasadusega, kelle kohalolekus tiheneb ja süveneb oskus kuulata, kuna saavad tõeks luuletaja sõnad: räägi tasa minuga, siis .. See näitleja on Anu Lamp, kelle rolliks Bélise, Chrysale'i õde. Lamedalt lajatades oleks tegu hägustunud reaalsustajuga pentsiku vanapiigaga, kes on kaljukindel, et kõik noored mehed himustavad tegelikult teda. Aga Lambi loodud kummaline olevus varjaks nagu veel mingit õhulist saladust. On vist ülearune mainida, et kui keele ja stiili üle arutleb Anu Lamp, sugeneb ridade vahele leegion lisatähendusi, vaimustavaid pedagoogilisi allüüre, adjektiive, argumente, adaptsioone, avokaadosid …

Armastuse usaldamise valgus. Ah jaa, et kuidas ikkagi on lood "Õpetatud naiste" nüüdisaegsusega? Kirjatüki alguses tsiteeritud hoiatus, et maakera võinuks äsja tabada tükkideks lagunemine, saab laval ka pildiliselt nähtavaks. Pseudofilosoofid, enesekesksed eputised, pealiskaudsed arvamusliidrid, suumivad suunamudijad, kimääridest latravad hetäärid ei tee märkamagi. Aga mis on see ainus jõud, mis veel suudab maapalli koos hoida? Komödiant Molière'i tõsine ja igavene vastus on: armastus.

Seda kinnitab Priit Strandbergi lavastuse finaal, mis on vägagi võrreldav Lembit Petersoni "Tartuffe'i" lõppakordiga (Eesti Draamateater, 2015). Tõsi, komöödia kontekstis kõlab irooniliselt ema soovitus peigmeheta jäänud vanemale tütrele: "Vaata armunuid päält – sind juhib üllam ind." Aga kui adresseerida seesama soovitus teatripublikule, irooniast priina ja puhtast südamest, eks kristalliseeru siis nii "Õpetatud naiste" kui ka "Nagu teile meeldib" põhjatu sõnum: armastuse usaldamise valgus.