Pille-Riin Purje teatrikommentaar: "Kullervo" on mõjus ja kirglik puhastverd tragöödia

Aare Toikka on äärmiselt sõnatundlik ja sõnasuutlik lavastaja ning hea näide tema tekstiloomest on ka vastne "Kullervo", kirjutas teatrivaatleja Pille-Riin Purje värskes teatrikommentaaris.
Teatrimees Aare Toikka saab 28. jaanuaril 60. Sünnipäevalavastuseks sündis "Kullervo" VAT Teatris: mõjus, kirglik, läbitunnetatud stiilisüsteemiga puhastverd tragöödia. Ajahingusest kantuna ehk Toikka seni kõige süngema mõjuväljaga lavastus? Mine tea…
Lavastajate liidu kodulehe nimekirjas kannab "Kullervo" numbrit 101, ent miskit on sealt puudugi. Igatahes uhke hulk lavastusi 60. eluaasta lävel ja 38 aasta vältel. Kui mälu ei peta, on mul neist nähtud 47. Ja mõistagi kuuldud veerandsada kuuldemängu Raadioteatris. Kui takerduda märksõnasse tragöödia, kangastuvad kohe mälus kuuldemängud "Polügoon" (autor Ants Aaman, 1989) ja "Kuningas" (Juozas Glinskis, 1989); legendimõõtme lisavad "Kirju Koer, kes jookseb mere kaldal" (Tsõngõz Ajtmatov, 1988) ja "Juudas" (Ain Kalmus, 1990); paelub eripärane groteski ja traagika sulam Viivi Luige kuuldemängus "Koera sünnipäev" (1994).
Eks žanrimääratlus kipu pahatihti olema kahtlase väärtusega. Kui laenata kujund Andrus Kivirähki näidendist "Tõll", mille Toikka lavastanud Kuressaare Teatris (2023), siis põimuvad tema lavatikandis unelmaline helesinine ja kurjaväeline punane, hall ja pruun aga ei jää iial argiseks, vaid saavad külge kujundi värvi. Aga mis värvi on kujund? Ja mis värvi on komöödia? Kirju? Või kõigist värvidest kokku segatud valge nagu Ellen Niidu "Suures maalritöös"?
Meie Toikka (teda ju kutsutakse perekonnanime-pidi!) lavastajaportreed, kui see üleüldse alluks sõnadele, läbistaksid mitmesugused mustrid ja täiesti ootamatud värvikombinatsioonid.
Üks tähelepanek veel: Toikka on äärmiselt sõnatundlik, sõnasuutlik lavastaja. Kirjamees niikuinii, hea näide tema tekstiloomest vastne "Kullervo". Vahel juhtub sedapidi, et oma lavastuse üle- ja ümbersõnastamine suisa kahandab elamust, nii et parem mitte lugeda ega kuulata. Toikka puhul täheldan ajaga üha enam vastupidist: tema sõnastab nõnda kütkestavalt, et kui mõnikord lavalt ei saagi samaväärset laengut, on sõnad-sõnad-sõnad mõtlema turgutanud. Mõtlemisvõime aga on eluliselt vajalik. Just nagu kujunditajugi.
Väga palju õnne, eesti teatri üks ja ainus Toikka!
Toimetaja: Kaspar Viilup