Ootan Taago Tubina lavastusi alati erksa huviga, isikupärane on juba tema materjalivalik. Šoti näitekirjaniku David Greigi "Arhitekt" (1996) haakub Tubina lavastajateemaga. Veidi lihtsustatult võib tema teemat iseloomustada nii: võõrandumine lähedaste vahel, katkised (pere)suhted kui liigestest lahti aja peegeldus, serveeritud tragikoomilises mängulaadis.

"Arhitekt" haakub teatrimälus kõigepealt Tubina lavastusega "Äärelinna bluus" (autor Jez Butterworth, Ugala 2015), kas või seetõttu, et sealses lavakolmnurgas oli üks tegelane õhkimisekspert ja ka "Arhitektis" tõuseb fookusse elumajade lammutamine, õhkulaskmine. Aga kui vaadelda Tubina lavastuste loetelu, nimetusi on lavastajate liidu kodulehel üle 70, võib lisada õige mitu pealkirja: näiteks Conor ­McPhersoni "Kiirgav linn", Gérald Sibleyrasi "Grafiti", Maria Blomi "Maakad", Martin Alguse "Postmodernsed leibkonnad" ja mitmed teised, lähiajast ka kliima­teemat vaagiv Ian Meadowsi "Kahe laine vahel".

Nägin "Arhitekti" 15. novembril, võib-olla mõjutas üldmuljet ka see va kurikuulus teise etenduse fenomen, igatahes laval toimunu millegipärast ei haaranud täielikult kaasa, tervik jäi hajusaks, hõredaks. Ugala teatri suurele pöördlavale ehitatud keskkonna esteetilisus vangistas tähelepanu isegi rohkem kui lavaloo eetiline sõnum. Kristjan Suitsu loodud lavaruum pani mõtlema Eesti Draamateatri hiljutisele lavastusele "Meister Solness" (Henrik Ibseni "Ehitusmeister Solnessist" lähtuv, autorid Mehis Pihla ja Siret Campbell, lavastaja Mehis Pihla, 2022).

Kui võrrelda kahe lavaloo peategelasi, nii või naa kriisini jõudnud arhitekte, siis oli Tõnu Oja Halvard Solness kindlasti põhjatum, mitmekihilisem tegelaskuju. Riho Kütsari Leo Blacki puhul tekib kahtlus, kas sedavõrd äärmuslik, ent mingist hetkest ka võrdlemisi etteaimatav finaal ikka on selle mehe puhul loogiline või inimlikult arusaadav. Kütsar alustab oma esimest rolli Ugala teatri näitlejana paljutõotavalt: efektne ava­stseen eeslaval, isa ja poja (eba)dialoog, vitaalse olekuga arhitekti kirglik arutlus loovisikutest ühiskonnas ennustavad löövat ja nüüdisaegse sihikuga sõnumit. Edasi aga hakkas laval toimuv tasahaaval ja järjekindlalt irduma, publikust kaugenema nagu tegelasedki taamal suure lava sügavuses. Mõneti näib paradoksaalne, et palju kaasahaaravam tegelaskuju on Kütsari raamatukaupmees Hans Ilves Vanemuise lavastuses "Side" (Eduard Vilde, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu, 2024). Aga küllap see just ongi kinnitus klassika püsivusele.

Osalisi on "Arhitektis" seitse, Leo Blacki neljaliikmeline perekond ning veel kolm tegelast, kelle tee Blackidega ristub. Riho Kütsari ja varemgi Tubina lavastustes mänginud Merle Palmiste partnerlus abikaasade Leo ja Paulina Blackina sujub ju ladusalt, abielurutiini vahendades ka parasjagu formaalselt, kummatigi tunduvad mõlemad kuidagi tugevamad, elutervemad natuurid kui tegelaste käitumisest paistab. Iseküsimus muidugi, kui palju me kummagi siseilmast või kriiside lättest üleüldse aimu saame. Vahest jääbki vajaka intensiivsusest sõnade vahel?

Muide, teatrist lahkudes on ülimalt põnev kuulatada publiku repliike. Ugalast väljudes juhtusin kuulma naiste vestlust, kel arvatavasti vahetum kokkupuude arhitektidega, muu hulgas kõlas resoluutne väide "ükski arhitekt ei kanna halli!" – viide Leo Blacki hallile ülikonnale. Mind segas Blacki välimuses pigem arhitekti maffia­bossilik kaelakett, aga ma ei ole kursis, võib-olla märgib see mingit muud suundumust. Viimati kandis näite­laval sellesarnast ketti Margus Jaanovits Vanemuise "Nukumajas", Nils Krogstadi rolliga passis see paremini.

Arhitekti täiskasvanuohtu lapsed, poeg Martin ja tütar Helen, on sügavamalt traumeeritud, ei suuda vanematega normaalselt rääkida ja kompavad väljaspool kodu pidevalt suhtlemise piire, mõnikord vägagi drastiliselt, enesehävitust ihates. Ugala teatri mängukavas on depressiivse perekonna teema silmatorkavalt esil, muidugi saab seda väga erinevalt tõlgendada.

Jass Kalev Mäe mängib Martini frustratsiooni ja külma kaitsekihi veenvaks, isegi ses kõige äärmuslikumas stseenis, kiretu vaatlejana surmaga silmitsi. Mõistagi on noore näitleja puhul veel häbematult vara ja täiesti ebaõiglane jahtida mingeid stampe, aga lavastajad võiksid siiski tähelepanelikud olla, sest natuke valvsaks teeb Mäe rollide kramplik surmtõsidus, otsekui see noor mees ei oskaks naeratada ega naerda hoopiski mitte, kui muigamisi parafraseerida Gailitit. Sellise karmi tonaalsuse määras ehk pinev ja mõjuv Nicolas' roll Theatrumi lavastuses "Poeg" (autor Florian Zeller, lavastaja Ott Aardam, 2020). Tõeline kergendus oli näha järgmisel õhtul lavastuses "Metsavend" ka Mäe koomikusarmi.

Oskar Punga mängib üpriski vastandliku, vahest liigagi läbipaistmatu kaitse­kihiga kutti. Oma tuhiseva uljaspea maski all lähedust igatsev Robi provotseerib Martinit nii kuis oskab. Partnerluses tekib seeläbi hea kontrast ja tänu raugematule reipusele on Robi saatus etteaimamatum. Aga mängisin saalis lakkamatult mõttega: kui lavastaja oleks Mäe ja Punga rollid ära vahetanud, äkki saanuks resultaat kümme korda põnevam, riskijulgem, ka publikule üllatavam?!

Midagi hiilivalt ohutundlikku aimub isa ja tütre suhtest. Lauren Grinbergi Helen avaneb stseenides, kui ta kodunt pagedes hääletab, samuti üsna väljakutsuvalt saatust õrritades. Näib, et rekamehe rolli annaks teksti pidi mängida mitut moodi, Tarvo Vridolin jääb vaikselt sümpaatseks, hetketi abituks, siiralt osavõtlikuks, just tänu temale avaneb Heleni loomus hoopis teisiti, soojemalt ja kaitsetumalt kui pereringis, siit kumab vaata et ainuke lootusekiireke. Dialoogid autos ongi lavastuse kõige inimlikumad viivud. Samalaadset mõistmise, kannatlikkuse ja hoolimise helistikku hoiab Vilma Luige tegelane Linda Rosenberg, kes saabub arhitekti juurde majaelanike petitsiooniga. Nii rekamees kui ka Linda, õigupoolest ka Robi, on toonitatult pärisinimesed, kes eristuvad Blackide vahmiili pseudo­elust.

Muusikalises kujunduses muundub refrääniks Tom Jonesi hitt "Green, Green Grass of Home", selle laulu algupära ja tähendus on kavalehel kenasti lahti seletatud. Kui ühel hetkel mõjus see tüütuseni kedratuna, siis nagu vastuseks hakkasin märkama rohelist värvi lavaruumis, väikestes detailides, Laura Maria Mäitsi valguskujunduses. Milliseid signaale roheline meile saadab, tunnetab iga vaataja ise. Haljastuse nappus, looduse taandumine linnaruumis. Roheline valgus majamaketil kui unelmate park, tegelikkuses rajatakse parkide asemel parklaid või haigutab mudane maa. Roheline salat veganiks püüdleva Paulina taldrikul – hiljem naise suust purskuv roheline oksevoog … Iseäranis pilkupüüdev on roheline nahkpintsak, mille Robi Martinile varastab. Väike roheline lõhnakuusk veoautot markeerivas kuubikus keset lava mõjub nagu ausa suhtlemise oaas. Ja puändina kaks ererohelist kleeplindist risti, millega Ugala suure lava külgseinad saavad märgistatud. Seesama naisteseltskond jõudis koduteel ilusa järelduseni: Ugala teater on tore hoone, ammu pole siin käinud.

Needsamad hoone lammutamise tähised, kaks rohelist risti, panid kujutlema Ugala teatrimaja õhkimist. Tuleb tunnistada, see oligi lavastuse kõige ehtsam õõvaviiv. Tegelaste lohutu üksindus ja kõledavõitu üksildus jäid seekord rabedaks maketiks, mitte kordumatu arhitektuuriga hooneks, mille lammutamisest hakkaks kahju.