Kui oluline, kõnetav, osalistele andeväärseid võimalusi pakkuv näidend ilmub samaaegselt rohkem kui ühe teatri mängukavva, on vaatlejal pidupäev. Äsja juhtus nõnda elava klassiku Martin McDonaghi "Üksildase läänega", mida mängiti kolmes lavaversioonis. Nüüd siis aegumatu maailmaklassika: Henrik Ibseni "Nukumaja" (1879) esietendus sügisel 2024 kõigest nädalase vahega Tartus ja Pärnus. Kaks eriilmelist lavastust. Õnnestumised mõlemad.

Hendrik Toompere sen "Nukumaja" Vanemuise väikeses majas olen näinud kaks korda (esietendust 26. oktoobril ja 3. novembril), Laura Jaanholdi "Nukumaja" Endla Küünis kolm korda (13., 21. ja 22. novembril). Nagu võiski eeldada, on kahe lavastaja tõlgendused sedavõrd suveräänsed ja isikupärased, et hinnanguline võrdlemine pole üldse tarvilik. Ehkki lavastusi ja rollilahendusi kõrvutada on tohutult põnev. Alustades kas või tutvustustekstidest kahe teatri kodulehel, mis esmapilgul justkui vastanduksid.

Vanemuise värsiridadeks liigendatud tekst kuulutab: "Rahulolematus. / Kõik häirib. Häirib see, et / peab kinke tooma. / Häirib see, et peab lapsi hoidma. / Häirib see, et on mees. / Häirib see, et pole meest." Jne. Lõpuread: "Häirib kõik. / Lendan ära."

Endla proosatekst sedastab: "Torvald Helmeril on hea elu. Ei, isegi rohkem. Ilus elu? Ei… veel, paremini, rohkem! Torvald Helmeri elu on ideaalne. Just nii. Ideaalne!" Ning lõpeb pahaendeliselt: "Küllus! Ilu! Rõõm! / Ja just siis — aga."

Õigupoolest vastandust ei tekigi, lähtub ju meeslavastaja "Nukumaja" tutvustus naistegelase vaatepunktist, mina-vormis — naislavastaja "Nukumaja" tutvustus vaeb meestegelase seisundit, tema-vormis.

Kahe lavastuse üllatav kokkupuutepunkt on Helmerite perekonna jõulukuusk. Korraks oli mul suisa kiusatus panna loo pealkirjaks "Nüüd oleme oma armastusega kuuse all", ent parafraas Tammsaare romaanist "Ma armastasin sakslast" tundus eksitav. Ibseni avaremargis toob jõulupuu majja ekspress (kuller), kuusk peab laste eest peitu jääma. Kui Vanemuises väikese maja laval avaneb eesriie, askeldab ümber kallakil kuuse terve parv nõutuid (lava)töölisi, kuni saabub Nora, annab jootraha ja korralduse puu püsti ajada. Kuusk vahetab hiljem mitu korda asendit, justkui võluväel, laheda irratsionaalsusega. Endla Küüni sisenedes näeme Helmerite kodu mõõtkavas hiiglasuure kuuse alumisi oksi ja tüve, mis ukseavast sisse nügitud; pole lootustki, et seda puud annaks sirgu ajada, kuusk jääb põrandale ust blokeerima. Mõlema jõulupuu tavatus võimaldab vaimukaid, äraspidiseid misanstseene.

Vaba lõokese äralend ja hüljatud mees põrandaharjaga

Hendrik Toompere sen lavastuse kreedoks sobib Torvaldi märkus Nora tantsitud tarantella kohta: kunstinõuete seisukohalt ei ole esituses tarvis liiga palju loomulikkust. Mäng voolab kerge elegantsiga, ootamatute huumorisööstude, kohati üpris absurdsete kohandumistega. Eelintervjuus mainis Toompere, ise kavalalt naerdes, kuis prooviperioodil saadi näidend sellisesse olekusse, et ei meenuta peaaegu üldse enam Ibsenit! Siiski ei maksa krutskilist väidet puhta kullana võtta, näilik ebaloomulikkus või ebaloogilisus ei kahanda sõnumi kaalu, üksiti on just selline "Nukumaja" publiku jaoks mõnus kujundite interpreteerimise proovikivi. Tegelasi iseloomustab kaas­ajamärgiline hedonismikultus, naudingute, muretuse, edu poole püüdlev elustiil. Kerge eelskepsise, et kas pole Maarja Johanna Mägi Nora rolliks veel liiga nooruke, kummutab lavastus mängleva osavusega. Sündmuste käigus sisimas lapse(meelse)st täiskasvanuks muutuv Nora äratab poolehoidu, kaastunnet, viimaks lausa kaasalendamise kihku. See Nora tõesti lendab nukukodust välja, kuhugi kõrgemale ära, ei mingit kahtlust, tema saab elus hakkama.

Veetlev Nora kannab elegantselt iga kostüümi, tema kentsakas tantsukleit assotsieerub omakorda kuusega, käed rohelistes kinnastes kui ripnevad oksad. Tarantella harjutamine kujuneb üheks rolli kulminatsiooniks, kui Nora eesriide sulgudes tardub veidras poosis. On see tarantel, kes seal tantsiskleb — legend tarantellatantsijast kui tarantlihammustuse ohvrist; samas rabav paralleel Mägi rolliga Tiit Palu lavastuses "Side" (Eduard Vilde näidendi põhjal, Vanemuine, 2024), kuigi õel proua Kurvits on sootuks teist masti "putuk-daam".

Elisa Sinisalu stiilipuhtas kujunduses on jõulukuuse ja liikuvate klaasjate lillemustriga sirmide kõrval kõige kujundlikum ese valge vann. Alles teisel vaatamisel tabasin ära, et vann on Nora kingitus tervele perele. Toompere lavastuste kontekstis meenub Genet' "Toatüdrukud" (Rakvere teater, 2009), kus lasti ka vesi vanni. Nora õhkutõus, viimaks äralend vannis kehtestab irreaalse vabadusetunde, kuhu ei kuulu teenijanna Helenet viivuks tabanud hirm, et Nora end ära uputas. Külliki Saldre ilmumistes Helenena aimub ka omajagu irratsionaalsust, ent võrreldes Endla lavastusega jääb teenija üsnagi tagaplaanile. Küll aga tuli elavalt meelde Külliki Saldre mängitud Kristine Linde (Ugala "Nora", lavastaja Viljo Saldre, 1985), millegipärast kuulen tänini repliiki "Ka mina olen nagu merehädaline laevavrakil. Kas meie, kaks  merehädalist, ei võiks…" ainuüksi tema häälega.

Võrratult sobib lavastuse tonaalsusega Ragne Pekarevi jaheda irooniaga serveeritud  Kristine Linde, tegelane, kes Ibseni algkujust vast kõige isemeelsemalt irdub. Kontrastina pääseb mõjule Nora siirus, iseküsimus, mis kaalutustel selline sõbranna Norat aitab. Kui Kristine saabub, pillab Nora ootamatu lause "Mulle tuli klient": ahaa, see lõokene teenib lisaraha koduste fitness-trennidega. See Kristine mingit kurnavat tööd nüüd küll ei otsi, sama vähe oskab ta kududa — sassis lõngapusa on väga naljakas. Margus Jaanovitsi mafioosolikku kaelaketti kandev Nils Krogstad sulandub samuti ansamblisse, temas on hiilivat valvsust, ülbuse ja pinevuse segu. Kristine võrgutab Nilsi, hopsti!, ära, emalikkusest on see tehing kaugel. Peaaegu kahju hakkab viivukeseks Krogstadist, leskproua Linde näikse olevat vingem manipulaator.

Mingi ebalus kummitab seoses Aivar Tommingase rollilahendusega, doktor Rank kuidagi nagu ei sobitu-sulandu jäägitult lavastuse mustrisse. Ometi on see täiesti mõistetav: Rank on suremas ja surm ei mahu elunaudingute süsteemi kuidagimoodi. Ibseni loomingut läbiv moraal, kuis vanemate patud nuheldakse laste kätte, ei ole kummaski "Nukumajas" ülearu oluline. Stseen, kus Nora kingib Rankile kastitäie kalleid delikatesse (foie gras, trühvlid jms — kõik see, mis hukutas Ranki isa), mõjub peaaegu sadistlikult, kuid Nora jääb ikka imeliselt ilmsüütuks, kallis kingitus annab hea ettekäände ise hõrgutistega maiustada.

Vaheajal juhtusin kuulma, kuidas naised saalis arutasid, et Andres Mähari Torvald Helmer on sihuke pehme tossike, et Hans Kaldoja oli teravam, jõulisem. Raadioteatri toimetajana on seda piinlik tunnistada, aga korraks olin segaduses, ju ma ei eeldanud, et kuuldemängurolle nii hästi teatakse. Jah, Kaldoja mängis Torvald Helmerit 1984. aasta kuuldemängus, režissöör Kaarel Toom, Nora osas Maria Klenskaja. Mähar sobib Toompere lavastusse, šaržeerides Helmerit ilmse mängulustiga, eriti värvikas on purupurjus mehike maskiballilt tulles — mõlemas lavastuses on magus mänguline koht Helmeri jabur monoloog tikkimisest ja kudumisest. Kahju oli ühest kärpest, kui Helmer seletab, et on Krogstadiga sina peal. Nojah, eks elamegi sinatamise ajastul, kummatigi viib nimelt see mehe heietus Nora vastuseni "Need on väiklased kaalutlused". Ilmekalt mängib Mähar ka meeleolupöördeid väljapressija Krogstadi saatuslike kirjade tõttu. Mehe süüdistustes, et Nora ei mõista ühiskonda ja tal pole religiooni, kõlab vahetu nüüdisaeg löövalt kaasa, siin on loomulik asuda Nora poolele.

Üks vallatu ebaloogilisus on kirja hävitamine, kui Helmer lisab ümbrikusse hammustatud õuna (teadagi, tähenduslik frukt!) ning lennutab kogu krempli kõrges kaares kus kurat — kuuldub plahvatus! Mõnusa sarkasmiga päädib Torvaldi mahajäetus, ei mingit "imede imet" enam, hüljatud abielumehike püüab toetuda harjavarrele, aga hari kukub, kolaki! Oh mis halenaljakas (nuku)kodune paroodia Tšehhovi püssipauguteooriale!

Nora aasta pärast — õnnelaps, nähtamatu, hull naine pööningul?

Laura Jaanholdi "Nukumaja" vangistab vaataja meeled täiesti teistlaadi õhustikuga. Pinevust, peaaegu trilleri mõõtkavas ärevust loob nii muusikaline kujundus (Feliks Kütt) kui Illimar Vihmari läbitunnetatud stsenograafia. Endla Küüni kahel korrusel näeme Helmerite kodu, kümne valge uksega, mis muidugi ei seostu Cooney lustaka komöödiaga, vaid kõhedalt salaliku eluga "suletud uste taga". Mõni uks on lai ja kahe poolega, mõni kitsas ja madaluke, kui elupõline teenija Anne-Marie sealt kumaras sisse-välja poeb. Lii Tedre lavaelu on märgiline ja omamoodi südamlik, igas tema pilgus tajutav eluslepp Nora lapsehoidja ja ammena. Kaks teenijat on siin üliolulised tegelased. Nende roosad kleidid sulanduvad ühte keset lava paikneva diivaniga, mille alla lükatakse silma alt ära kõik tülikas ja vastik, aga ka seinu asendavate, tuules õõtsuvate kardinate või eesriiete värviga. Toatüdruk Helene, keda jubetäpselt mängib Maarit Juhkamsoo (Endla Noortestuudio), näib ilmetu, isegi nagu tuim olend, samas jälgib ja märkab ta kõike, on kursis kõigi Nora saladustega. Põhjustab seda Nora ükskõiksus teenija suhtes või hoopis jäägitu usaldus? Samas ei tundu põrmugi võimatu, et härra Helmer pruugib Helenet seksuaalselt, rutiinse ajaviitena ja "tervislikel põhjustel". Teenijate hääletu liikumine ala- ja ülakorrusel seostus ühtäkki Canterbury naiste kooriga T. S. Elioti näidendis "Mõrv katedraalis": lihtsad naised kui sündmuste tunnistajad. Naised, kellel puudub õigus oma häälele.

See nukukodu on silmatorkavalt kõle, ebaisikuline. Just seetõttu paeluvad pilku kaks kunstiteost: ülakorrusel hele bareljeef, naise pea, allkorrusel keskmise ukse taga seinal maal, mille endamisi ristisin vaikeluks päikeselaiguga ja mis diskreetselt toonitab akende, seega ka päikesevalguse puudumist Helmerite kodus. Suur tänu dramaturg Anne-Ly Sovale, kes mind, võhikut, nende kunstiteoste osas valgustas. Refereerin lühidalt, kuna see valik kinnitab lavaruumi kontseptuaalset läbimõeldust. Bareljeef ülakorrusel kannab nime "Seine'i tundmatu" — 1880-ndate teises pooles Seine'i jõest välja tõmmatud tundmatu naise surimask, mille koopiad läksid moodi kodukaunistusena Pariisis, seejärel mujal Euroopas. Maal allkorrusel on taani kunstniku Vilhelm Hammershøi "Päikesepaiste elutoas III", kunstnik Illimar Vihmari soovil paikneb sama maal ka perekond Ponti koduseinal Jaanholdi lavastuses "Kurjus" (Jan Guillou romaani põhjal, Endla suures saalis, 2023). Kahe lavastuse koduvägivalla teema paralleel, ängistav vaimusugulus on vaatajale tuntav niikuinii. "Nukumaja" kavalehe põhjalik intervjuu vaimse vägivalla teemal Pärnu Naiste Tugikeskuse juhi Margo Orupõlluga võiks näida isegi ärritavalt ühese või ülemäära rõhutava juhisena Ibseni tõlgendamiseks, siiski ei ahenda see lavastusterviku mõjuvõimu ega Jaanholdi kompromissitut sõnumi­sihikut.

Liis Karpovi jõulise traagilise allhoovusega Noras puudub lapselik naiivsus, muretust ta vaid teeskleb, kostümeerides end Torvaldi jaoks väliselt, valges lehvivas idüllilis-ahvatlevas kleidis, ent veelgi rohkem hingeliselt. Seetõttu ei toogi Krogstadi ähvardus seoses allkirja võltsimisega kuigi dramaatilist pööret, pinge all elamine on juba Nora normaalsus, pinge kasvab veel, hingematvate paanikahoogudeni. Siingi on üks kulminatsioon tarantella harjutamine, mis hälbib igasugusest rütmist, paisub meeleheitlikuks, hulluvaks tantsuiiliks (koreograaf Rauno Zubko), kuni nõrkev Nora langeb ustava sõbra Ranki kätele. Kui pärast tantsuproovi kutsub Torvald oma lõokest, kostab Nora endamisi, hääles kibe eneseosatus: "Lõoke on siin…", väristades käsi kui sorgus tiibu — ent taastab kohe rõõmsa maski, kui lõõritab mehele meelepäraselt muretul häälel: "Lõoke on siin!"

Liis Karpov on huvitav, särav, saladusega näitleja oma lavatee algusest peale, kes on mänginud eriilmelisi rolle ka mitmes Jaanholdi lavastuses ("Ma teenindasin Inglise kuningat", "Issanda loomaaed", "25 °C ja päike"). Nora on ehtne suurroll, samavõrd nõudlikku läbivat osa Karpovi näitlejateel kohe ei meenugi — kuigi, hetkel mil Torvaldi sõrmed õrna hoiatusega naise kaela kompavad, virgub mu mälus Desdemona (Shakespeare'i "Othello", lavastaja Andres Noormets, Vanemuine, 2016).

Jüri Järveti kuulsa ja praktikas ära proovitud väite "roll algab jalgadest" tahaks Märt Avandi puhul ümber öelda: roll algab kätest, algab sõrmedest. Torvald Helmerina on Avandi žestide partituur ekstra peenelt läbi komponeeritud, seejuures vältides tuttavlikkust. Torvald noomib naisukest õieli sõrmega nagu koolipapa laiska last; tõeliselt hirmutav on vihasööst, kui Nora on veel kord söandanud Krogstadi eest paluda: mehe mõlema käe sõrmed sihivad naist nii ähvardavalt, et tundub, nüüd kohe kõlab lask, terve valang. Päris võigas. Torvald Helmer on üldse osav võtma poose ja pillama fraase, millel puudub inimlik sisu. Viimases vaatuses, kui paljastub mehe pärisloomus, armetu argpükslik tühisus, pole Avandi karikeerimisega kitsi.

Liis Karpovi ja Märt Avandi partnerlus on nüansitundlik, füüsiline intiimsus reedab nii vilunud kooselu kui pöördumatult süvenevat hingelist võõraks jäämist. Üks ilmekas näide on Nora "makroonidega mekutamine", just mehe keelu tõttu kujuneb maiustamine sõltuvuseks, mida varjates Nora mehele suu sisse valetab.

Lavastuslikuks ühisosaks "Kurjusega" on täpselt doseeritud videopilt (videokunstnik Mikk-Mait Kivi): "Nukumaja" ülakorrus muundub aeg-ajalt ekraaniks, millel mustvalge tummfilmina kangastumas Nora maailm, viirastuslik lähitulevik, aga ka olevikus mängivad lapsed. Laste hääli kuuleme seina taga, kolme väikese lapse reaalne lähedus muudab Nora otsuse kodunt lahkuda palju keerulisemaks. Tahtmatult tekib hirm, mis saab lastest niisuguse näruse isaga nagu Helmer.

Kolm kõrvaltegelast on lavastatud Nora põhiteema teenistusse. Karin Tammaru tasase olekuga, ent vajadusel trotslikult murdumatu Kristine Linde haakub usutavalt Ibseni tegelaskujuga, kelle elu sisuks on töö ja vajadus hoolitseda lähedaste eest. Meelis Rämmeldi jurist Nils Krogstad saabub vaimukas misanstseenis uksest, mille on blokeerinud too napakas jõulukuusk — nii imbubki kutsumata külaline tuppa kuuse alt, Nora sunnib teda ka sama teed lahkuma. Rämmeldi orgaaniline absurditunnetus ilmneb Krogstadi kohatus olekus, ta lausete kummalises rütmis, oma positsiooni eest seismine põimub pidetusega, meelekindlad nõudmised abituma kaastundega, mida kroonib kohmetult Norale ulatatud jõulukink, paberkott makroonidega. Psühholoogiliselt täpne, üksiti leevendavalt tragikoomiline on Tammaru–Rämmeldi duettstseen "kaks merehädalist laevavrakil", kus joonistub välja nii ühine minevik kui tulevik, valvsus ja torked vaheldumisi lootusega, kuni Nils on valmis Kristinet otsemaid kosima.

Vast kõige keerulisem oli tabada osalahenduse tuuma või lavastajapoolset ülesannet Karl-Andreas Kalmeti doktor Ranki puhul. Muide, olin oma peas arvanud, et Ranki mängib Rämmeld ja Krogstadi Kalmet — küllap tingis sellise uiu teatrilooline järjepidevus, sest ka Madis Kalmet mängis kord Krogstadi (Terttu Savola lavastus "Nukukodu", Eesti Noorsooteater, 1991). Tavakujutluses on doktor millegipärast vanem mees, ometi pole Ibsenil sellekohast märget, Rank on samamoodi Helmeri ammune sõber nagu Krogstad, seega võiksid kõik kolm olla samast põlvkonnast. Ranki lähenev surm pole siingi allakriipsutatud sündmus, vastupidi, eesmärk on välistada vähimgi melodraama. Karl-Andreas Kalmet mängib äärmiselt argiselt, lihtsalt, isegi isikupäratult. Korduvalt vaadates hakkasin tasahilju taipama, kuivõrd ka see tegelane n-ö mängib Norat — õukond mängib kuningannat. Ranki ja Nora loomulik, teesklematu suhtlemine loob neetult täpse kontrasti Nora ja Torvaldi vaheliste võltstoonidega. Ka tobe siidisukkade pähe tõmbamine, mis seostub pangarööviga, on sõprade nukker-ulakas mäng. Kohe lavastuse alguses provotseerib Nora ju Torvaldit jultunud, harmooniata fanfaaritörtsatustega, mille peale mees vastab kabinetist mahemanitseval toonil: ei saanud aru… proovime veel korra… Andes mõista, et soliidne mees ei lasku lapsikustesse.

Kui sisutäpne on misanstseen, kus Torvald istub diivani keskel, Rank ja Nora aga vestlevad üle tema pea doktori lähenevast surmast! Torvaldi püüd naist ala- või naeruvääristada kukub läbi, aus sõprade kahekõne jääb talle tabamatuks. Ka vana sõbra surm on midagi ebamugavat, mille Torvald piltlikult öeldes diivani alla peitu lükkab, lobedate fraaside saatel.

Nora vastus Ranki armastusavaldusele on järele mõeldes kohutav vastandus: "On inimesi, keda armastatakse, ja on inimesi, kellega koos on hea olla." Täpne on ka Ranki vastus Helmeri küsimusele, kes oleks Nora järgmisel maskiballil: õnnelaps. "Aga kostüüm?" pärib Torvald. Ja Rank kostab, et Nora võiks olla oma riietes. Neid oma riideid kannab Nora vaid üksi iseendaga… ja kostümeerib end kärmesti mehe jaoks jälle valgesse peibutusk­leiti. Viimaks lahkub Nora kodunt oma riietes, argisena.

Aga tõepoolest, kes on Nora järgmisel maskiballil? Õnnelaps, kes tohib kanda oma riideid? Nähtamatu, uppunu, kellest ei jää mälestuseks isegi surimaski? Või hoopis "hull naine pööningul" (viide Charlotte Brontë romaanile "Jane Eyre")? Laura Jaanholdi "Nukukodu" raamiv video jätab võimalused valla: Nora valged kleidivarrukad võivad lehvida nagu vabaks pääsenud linnu tiivad, aga ka lohutult rapsida, nagu hullusärk… Huvitav, videopilt ju ei muutu, aga lähtuvalt konkreetse etenduse põhihelist, intensiivsusest, tunnete kraadist näib finaal kord halastamatum, kord lootusrikkam.

Henrik Ibseni "Nukumaja" kaks tõlgendust toimivad erinevas žanris, mõlemad omal kombel kaasaegsena. Seejuures ei eira ega lõhu kumbki lavastaja autori sõnumit, vastupidi, uued tõlgendused rikastavad vana Ibsenit. Tulemuseks on kaks isikupärast lavastust, mis tõestavad klassika vastupidavust, tegelaste elusust ja näitlejate mängurõõmu siin ja praegu, poolteist sajandit hiljem.