"1984". Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastus. Lavastaja Taavi Tõnisson. Esietendus 6. aprillil Noorsooteatri väikeses saalis.

George Orwelli düstoopia "1984" on viimase kolme aastaga aina aktuaalsemaks muutunud. Paraku. Seetõttu Taavi Tõnissoni lavastus Noorsooteatri väikeses saalis EMTA lavakunstikooli 32. lennuga just praegu armutult ajakohane. Esimese hooga tahaks väita, et nii jõuliselt füüsilist, aga ka psüühilist mahvi saabki eeldada ja nõuda ainult lavakatudengitelt, aga kui mõelda Tõnissoni lavastusele "Plekktrumm", siis ega see mänguväelt lahjem ole. Ka "1984" laval on koos noortega neli Noorsooteatri näitlejat.

Lavastus on pööraselt dünaamiline (liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela), kirglik ja raju, väljendatagu siis vihkamist, hukkamisi, fanaatilist truudust Suurele Vennale, reetmist, piinamist... Seejuures ei katke kujundlikkus. Noorte osaliste energia ja vitaalsus kandub vaatajasse, annab sündmustele tugeva laengu; samas võimendab sõnumit noorte vastuvõtlikkus ja tundlikkus, misläbi inimese murdmise süsteem muutub veelgi halastamatumaks. Teatrilooliselt on kindlasti põnev võrrelda kahte koosseisu, olen näinud vaid ühte, kus peaosades: Winston – Joonas Koff, Julia – Katarina Sits, O'Brien – Mattias Nurga.

Dramatiseeringus (Mihkel Seeder ja 32. lennu üliõpilased Maarja Moor ja Joosep Lõhmus) ning lavastuses on teravmeelse lahendusega momente. Näiteks paotub peategelase Winstoni kabuhirm rottide ees eelakordina konkreetse uppunud-vettinud rotikorjusega torustikus; hiljem mõistame, et suurimat hirmu suudab inimesele sisendada üksnes tema liigikaaslane, n-ö inimrott. Oluline teema, mille totaalsus ilmselt isegi ületab Orwelli prohvetivõimed, on täna ekraanide võim. Ja mitte ainult Suure Venna kõikenägeva silmana. Iial varem pole Anti Kobin nii antipaatsena mõjunud, kuigi ta näib Suure Venna rollis pigem ükskõikne, isegi tülpinud, mis ongi kohutav. Loomulikult puudutab noorte osaliste puhul vahetult armastuse tärkamise ja reetmise liin. Kui väidetakse, et Julia ja Winstoni jaoks on leitud ekraanivaba kohtumispaik, näeb publik neid ikkagi ekraani kaudu ja intiimsel momendil sugeneb ekraanile pöial-püsti laikimisemull: irooniline viide privaatust välistavale sotsiaalmeediale.

Kõige saatanlikum süsteemis ongi lähedaste reetmine, mis tapab reetja hinge. Üks mõjus ja üllatav hetk on parteile "lojaalseks" piinatud Winstoni hukkamine: korraks luuakse misanstseeni kaudu kahtlus (või lootus?!), et äkki saab kuuli hoopiski eeslaval seisatav Suur Vend. Siin tekib palju avaram üldistus, nii valikuvõimaluse hetkest kui selle möödalaskmisest.

"1984" on tugev rühmatöö, intensiivsuses võrreldav 32. lennu selsamal Noorsooteatri laval mängitava "Püha Jõe kättemaksuga", samas siiski teises tonaalsuses, keeles, stiilis. Selge ja karmi sõnumiga, täpselt ajastatud hoiatuslavastus.