"Äkki pole põhiküsimus mitte see, kas kummitused on olemas, vaid kas meie suudame eksisteerida ilma kummitusteta?" ("Kas sa usud?": autor Danny Robinsi sissejuhatus näidendile "2:22 – kummituslugu")

Mis seal salata, kummituslugu kui žanrimääratlus ei kõlanud minu jaoks ülemäära kutsuvalt, kummatigi eeldasin õdusat lõõgastust. Ent Danny Robinsi näidend Pirjo Jonase mõnusas tõlkes ja Sander Puki vaimukas lavastuses ületas ootused, pühkis minema skeptitsismi. Tegu pole lameda õudukaga, kummitus on ses intelligentses lavaloos pigem päästik, kelle-mille abil vaagida tänase maailma hoiakuid, mälu, surelikkust, hirmu...

Kellerteatri uuslavastus sobib Von Krahli Teatri suuremale lavale. Tegevuspaik – maja varasemalt vaeses, ent nüüdseks korda tehtud Londoni linnaosas – haakub nii arhitektuuriliselt kui mentaalselt Telliskivi Loomelinnakuga. Neli tegelast kahe paarina loovad paeluva pingevälja. Abielupaar Jenny ja Sam, 11-kuuse tütrekese vanemad. Ning esimesed soolaleivalised nende uues kodus, aimatavalt pikaaegne perekonna(?)sõbratar Lauren ja tema märgatavalt vanem kaaslane Ben. Kuna külaskäik vältab saatusliku öise kellaajani 2:22 ning alkoholigi pruugitakse omajagu, võiks siingi vedada paralleele Edward Albee draamaga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Ometi välistab selle seose imik, kelle häälitsusi kuuleme beebimonitori kaudu. Beebi ligiolek võimendab ohutunnet.

Näitlejate kvartett on toredasti valitud, muuseas ka isikupäraselt kostümeeritud. Getter Meresmaa Jennyna on veenvalt üleväsinud ja muserdatud noor ema, kes pole vaevunud end külaliste tulekuks lille lööma. Maarja Tammemägi mängib psühhoterapeut Laurenit, kelle stiilne ja reibas, naerualdis ja salvav olek kild killu haaval mureneb, mida reedab ka valesti kinni nööbitud kampsun. Janek Joost oskab tahumatuvõitu ehitajat Beni kujutada näiliselt ilmetu tüübina, kelle isiklikel kogemustel põhinev usaldus üleloomuliku vastu paotub järkjärgult, pöördumatult. Benist saab liitlane kummitusehirmu värskelt kogenud Jennyle.

Iseäranis otsustavalt aga hargneb intriig kõigi tegelaste suhetes Samiga, Pääru Oja siseneb mängu sundimatult, sarmikalt. Sami sarkastilised repliigid ühtaegu leevendavad ja kasvatavad pinget. Huvitav on fikseerida Sami ja Laureni suhtlemise nüansse, poolelt sõnalt mõistmist, õrritamist, isegi sarnaseid žeste. Sami ja Beni vastastikune sallimatus näib algul üpris koomiline, ent tasahaaval tõsineb. Ja viimaks Sami siiras hoolimine Jennyst ja tütrest, nukrusevarjundiga. Pääru Oja rolli arengukaar on iseäranis köitev.

Sisuliselt saab kõrghetkeks poleemika kummituste üle, publikul on võimalus samastuda kord Sami skepsise ja ratsionaalsusega, kord Jenny tundlike arutluste, kord Beni sugetiivsete lapsepõlvemeenutustega. Mälestuste hoidmise ja katkestamise teemat avardab tegevuspaik: vanalt lesknaiselt ostetud maja, mille moodsaks ümberehitamisel kõrvaldati mälukihid. Usu ja uskmatuse duell kisub kaasa. Kaitsekihid hakkavad rebenema.

Nutikodu rakendusel Alexal on tähenduslikum roll kui esialgu näib. Rääkimata isepäiselt lippavatest elektronkella numbritest. Ja mängukarust kui "valge karu efekti" suurepärasest tõestusest! Lavaruumi muutlikud valgused, salapärased helid, kavalad illusioonitrikid ei lase raugeda põnevusloo pingel. Kõige vahvam on, et puänti pole absoluutselt võimalik ette näha. Mis omakorda tekitab tohutu kiusatuse lavastust uuesti vaadata, kuna lõppu teades märkab nii mõndagi… Paraku ainult kaks etendust kevadhooajal mängitigi. Publik elas ja hingas, mõtles ja tundis hasartselt kaasa. Kui tuleb sügis, saab kell näitelaval jälle 2:22.