Kumu kunstimuuseumis avatud näitus "Õed Meid. Avangard ja argielu" on põnev ja mitmekesine, vaataja jaoks tulvil avastamise lusti. Põhjalik näitus kolme õe Mei – Kristine (1895 – 1969), Lydia (1896 – 1965) ja Natalie (1900 – 1975) loomingust, nende elust ja ajast. Tuleb tunnistada, et ega ma neist õekestest suuremat teadnudki, kõige tuttavam oligi seni Natalie Mei kui teatrikunstnik. Aga ka temanimelist Teatriliidu kunstnikuauhinda on nüüd põhjust mõtestada sootuks avaramalt.

Näitust täiendab lavalugu kunstisaalis, pealkirjaga "Sõsarkond": Anu Lambi, Emili Rohumaa, Kristina Preimanni ja Hele Palumaa kokku pandud sõnalis-muusikaline kava. Sellest nelikust jääb Anu Lamp lava taha, seda selgemini on tajutav tema missioonitundlikkus lavastaja ja õpetajana. Aimub teatavat hingesugulust Riina Roose lavastustega.

Lavalugu on koostatud kolme õe mälestuste ja muude kirjakatkete põhjal, algallikaid kavalehel kenasti kirjas, tekib vastupandamatu kiusatus neid lugeda. Väga tore, et enne lavastust saab näitust uudistada, soovitan selleks tingimata aega võtta. Ja niikuinii kutsub teatraalne muuseumitund näitusele uuesti tagasi. Kunstisaali mahub üpris vähe publikut, mängukordigi hetkel ainult kuus ja kohemaid välja müüdud kõik. Loodetavasti tuleb lisa?!

Kui publik koguneb, viibivad kolm noort näitlejat ümber klaveri graatsilistes poosides, otsekui oleksid nemad ise skulptuurid või maalid, elluärkamise ootel. Elluäratajaks on mõistagi mälestused. Lavapilti sulandub Lydia Mei värvikas maal "Vaikelu nukuga".

Emili Rohumaa lausub publikule sissejuhatuse iseendana, seejärel vahendab tema Kristine Mei, Hele Palumaa Lydia Mei ja Kristina Preimann Natalie Mei tekste, loovust, olemust. Kaasakiskuva mängutujuga trio! Rollijaotuses aimub omajagu välist sarnasustki. Pilkupüüdvad efektsed kostüümid on kunstnik Mae Kivilo valinud stuudiost JustMust, iga nööbi ja hõlma stiilne väljakandmine näitab ilmekalt sõsarate isepäisust ja uljast isikupära. Molbertil ripub kunstnikukittel.

Dokumentaalsust lisab slaidide näitamine. Viis, kuidas diaprojektorit kantakse lava keskele ja taas kõrvale, võib küll lavarütme veidike logistada, kummatigi on seegi märk õdede iseseisvast toimetulekust ja asjalikust aktiivsusest. Laval paikneb klaver, musitseeritakse, laul ja muusika elavdavad tekste vembukalt, üksiti õpetlikult. Allikana on kirjas plaadikogumik "Hiiumaa rahvalaulud, pillilood ja tantsud". Eriti irriteerivalt kõlab labajalavalss "Krimpsiigadi, krampsaagadi", kuhu poetatud torkavaid, kaval-jultunud märksõnu.

Erilise rõõmuga toonitatakse, et õed on hiidlased. Südamlik sõnaline portree visandatakse isast, kes tütarde loovust kujundanud. Paraku puudub mul kui (pool)saarlasel Hiiumaaga see päris tõeline hingeside, mistap tunnen hiidlaste (elu)lugude suhtes huumoriga tembitud nukrust, vaata et tibake kiivustki…

Kolme õe koloriitne loome- ja elutee on muuhulgas vesi või lausa limonaad kirgliste naisõiguslaste veskile. Ainuüksi pealkiri "Sõsarkond" kõlab ägedalt, vennaskond ju tunduvalt pruugitum liitsõna. Mehi ei ole õdedel Meidel põhjust meenutada helges valguses, iseäranis nii Kristine kui Lydia abikaasasid: Kristine mees oli kakskümmend aastat keeleteadlane Julius Mark; Lydia abielu skulptor Anton Starkopfiga kestis kaheksa aastat. Seejuures ei käsitleta eraelu "kollaselt", vaid klaari, jõulise üldistusega. Tabav läbiv leitmotiiv on ajast aega vohav eelarvamus naiskunstnike suhtes. Ja eks meilegi, ülejäänutele, kes me naisküsimusesse nõnna ülepeakaela ei sukeldu, läheb samavõrd korda õdede Meide elu- ja loomejulgus, eluterve kordumatu andekus.

Kõik õed on sõnasuutlikud ja vaimukad. Üks kulminatsioone on Natalie kirjad Karin Lutsule, mis iseenda pessimismust laheda musta huumoriga osatavad. Muigava, kuigi ka natuke nõutu salapäralooriga saab kirjeldatud vaikiv Eduard Wiiralt. Lööv ja oi-oi kui üldistav iseloomustus langeb osaks Friedebert Tuglasele, kui võrreldakse tema kriitikurolli noorena ja hiljem. Hästi sümpaatne on viide kunstnik Ella Ennole, Elin Toona vanaemale, siit viib sild ka Draamateatri suvelavastuseni "Üks helevalge tuvi"…

Noorte näitlejate tundeerk trio toob sõsarkonna südikuse ja pragisevad elutulesädemed eriti veenvalt esile. Igaühel aimatav oma temperament, samas on selgesti tuntav õdede katkematu ühtekuuluvus, eriti laulma puhkedes, aga ka üksteist kuulates ja pilguga toetades. "Sõsarkond" on kodune kunstitund, mineviku mäletamine teeb targemaks ja sisendab elujulgust.