Aardami varasemad kuus lavale jõudnud näitemängu on kõik autori enda lavastatud, "Armsa ilvese" kavalehel on nende loetelu olemas. Ühes pealkirjas küll kenake teatrilooline apsakas: Aardami näidend on ikka "Mee hind", "Mee maik" hoopis inglase Shelagh Delaney lavatekst, meiegi teatris mitu korda mängitud.

Aardami huumor on isikupärane, vaimukas nii sõnastuses kui situatsioonides, samas mõtliku, tihtilugu nukrapoolse allhoovusega. Poeetiline ja argine ristuvad sujuvalt, jahmatavalt, absurdi piiril. Well-made-play ei ole tema stiilile omane, õnneks. Lavastaja Tiit Palu tunnetab seda helistikku äga hästi.

"Armas ilves" viib ühe linnas elava perekonna metsa, telkimisega väljasõit on traditsioon, kuigi omajagu tüütuks muutunud ja pingeid tekitav. Kunstnik Jaanus Laagrikülli loodud lavaruumis ja Andres Sarve valguskujunduses tärkab illusioon metsast mänguliselt ehtsana, puude vahele pargitud päris auto loob tabava kontrasti linna ja vaba looduse vahel. Looduse helid-hääled virgutavad kujutlusvõimet, nii me lausa näeme, koos tegelastega, neid loomi, kelle ilmumine sündmustikus tähtis.

Abikaasade Kristiina ja Gustavi rollis on Ragne Pekarev ja Robert Annus. Ses duetis on olulised nii kiusakas vastasseis kui iseendagi eest salatud ühtekuuluvus, mis keset nääklusi ometi tahes-tahtmata paotub. Pekarev – Kristiina, elukutselt arst, näikse olevat otsusekindel perekonnapea; Robert Annus – Gustav Kannus (ennäe, kuis nimed riimuvad!) näiliselt joviaalne, aga siseilmas tabamatum tüüp oma luulelauludega. Laulutekstid on Aardamil äraütlemata lahedad, naljakad, parasjagu paroodiamaigulised. Keskealise paari argise rutiini ning armastuse-igatsuse vaekaalud muudkui õõtsuvad – elu võllahuumori ja hingevalu, tüdimuse ja provotseerimise tasakaal(utus) on kummalegi osatäitjale põnev ülesanne.

Näitlejana oskab Ott Aardam ametivendadele-õdedele paeluvaid rolle kirjutada. Pekarev, kel Vanemuise mängukavas vägagi eriilmelisi osi, leiab taas uudseid väljendusvahendeid. Annuse lavaelus üllatab rohmakam koomikanoot, uutmoodi mängulust, Gustavi meeleolude kärme vaheldumine. Küllap esietendusel kõik partnerluse nüansid veel täies mänguilus ei puhkenud, kaitsekihi õhedust ja paksust annab timmida ja rihtida, just koosmängus. Eriti kui toetuda lavastaja Tiit Palu eelintervjuule, kus ta mainib, et Aardami näidendis aimub Vaino Vahingule omast spiel'i – see muundab duettmängu ainult piiritumaks, sügavamaks.

Isa ja poja osatäitjad on toredasti valitud, sest Robert Annus ja Rasmus Vendel perepoja Markuse rollis on ainuüksi väliselt sarnased. Vendel mängib muigava seespoolse huumori ja kerge kõrvalpilguga täiskasvanuohtu poega, kes vanematega suhtleb ikka nagu laps, eriti emaga. Markuse pruut Mirtel on Kristin Pritsil omajagu saladuslik roll, samas otsekohene noor naine. Mitil, nagu Mirtelit kutsutakse, on isevärki süžeepöörde tõttu lavaaega napimalt, aga isa, ema ja poeg räägivad tulevase perekonnaliikme pidevalt ligiolevaks. Et ükski tegelane pole päriselt see, kellena pealispinnal näib või kelleks teised teda arvavad, see on mõistagi hea dramaturgia tunnus. Liiatigi komplitseerivad tundeid ja suhteid rivaalid, nii minevikust kui olevikust – Mariam, Karmen, Reigo… Tänu neile lisandub eelarvamusi, kahtlusi, armukadedust.

Viies tegelane, jahimees Ülo, ilmub ettearvamatult. Karol Kuntseli orgaanilisele lavaelule, kus põimumas mõtte- ja elutarkus, lisab mõnusat tähenduslikkust tõik, et tema on Ott Aardami kursusevend lavaka 20. lennust. Iseäranis sümpaatne, et Aardam ja Kuntsel on mõlemad saarlased – nagu ka Rasmus Vendel! Ei olnud ma ainus, kellele Ülo ja noorte liin seostus Jaan Tätte näidendiga "Ristumine peateega". Paralleel Ülo ja Osvaldi vahel lisab "Armsale ilvesele" omalaadse tasandi, seosele vihjavad õige mitu repliiki, näiteks Ülo nagu muuseas pillatud vaevatasusoov: viiskümmend eurot! Tähelepanu äratab, kuidas Ülo kerge hingetõmme paneb hõõguma lõkke, mis linnainimestel pigem tossas.

Kui võrrelda Aardami teksti (raamatus "Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistluse seitse parimat") ja Palu lavastust, torkab silma ja jääb hinge üks põhimõtteline muudatus lavaloo lõpus. See puudutab nimitegelast: ilvest. Kuidagi ei raatsi olulist puänti reeta, aga see, mis laval toimub ilvesega – õigemini, jääb toimumata! – , loob ju hoopis teise tähendusvälja. Mitmeski mõttes. Kõigepealt Ülo jahipidamise viisis, millele ta ise varem vihjab – siit edasi mõeldes muutub olulisel määral Ülo kui Mirteli ja Markuse ühise saatuse suunaja osa. Mis omakorda võiks vabalt olla võrreldav Tätte "Ristumine peateega" finaali tonaalsusega, ainult et Osvaldi monoloogi me näeme-kuuleme, Ülo mõtisklust metsaüksinduses vaid kujutleme, aga just tänu vabale kujutelmale on see vähemalt sama huvitav! Ja teistmoodi võimalus antakse nõnda ka Gustavile, pärast seda kui on täitunud tema suur unistus näha ilvest, "niimoodi parajalt distantsilt, aga ikkagi looduses".