Teatrielu on nii tihe, et kuidagi ei jõua kõikjale. Sestap toimuski mu esmakohtumine teatriga Temufi hoopis Kumu auditooriumis, kus vaatasin lavastust "Tumeaine". Tean, et külalisetendusel läheb miski koduteatrilava fluidumist kaotsi, seekord ilmselt eriti kujunduse ja valguse koosmõjus, aga lavastuse põhiolemusest saab siiski sotti.   

Piret Jaaksi algupärand "Tumeaine" on põnev, osavalt komponeeritud lavatekst, tulvil ootamatusi. Näidend sisaldab otsekui mitut mõjusat novelli, tundub et materjali jätkuks terve romaani tarvis! Autor on nimetanud psühholoogilist põnevikku mõtteliseks järjeks "Öökuningannale", mis püsib Nuutrum teatri mängukavas. "Öökuninganna" tonaalsus on siiski humoorikam.

Vaadates tekkis üsna tugev paralleel Laura Jaanholdi lavastusega "Kurjus" Pärnu Endlas. Seos vilksatas esmalt ruumilahenduse kaudu, kui märkasin Inga Varese kujunduses "Tumeaine" hotellitoa koridoritunnelit; aga tõeliselt liidab muidugi teema – koduvägivald, lapsi terroriseeriv isa.

Lavastaja Rauno Kaibiainen on dialoogirežiid ilmestanud köitvate misanstseenidega. Avanevad ja sulguvad uksed, vaheseinad ja tinglik ülakorrus muudavad etenduse liikuvaks, igal paiknemisel ruumis on sisuline tagamaa, samuti rekvisiitidel. Ent ennekõike tegu on kontsentreeritud näitlejateatriga. Kaksikõde ja -venda mängivad Natali Väli ja Silver Kaljula, intensiivse pinge ja tugeva partneritunnetusega. Kummagi tegelase puhul jääb õhku saladusi, mõlema lugu jääb kestma ka pärast etenduse lõppu.

Teemasid, valu- ja tulipunkte on tõesti mitu: koolikiusamine, psüühiline katkiminek, suutmatus vabandada, avaliku elu tegelase suhe meediaga… Nagu muuseas, aga kõnekalt viidatakse poliitikutele, mängu tuuakse tuttav sõnapaar: moraalne värdjas.        

Elame ajas, kus kurjuse sarm ei saa enam lummata. Nii kangesti tahaks otsida ja leida ka efektses psühholoogilises põnevikus lootuse- või valgusekiirt. See vilksatabki teksti läbivas, vägagi sugestiivselt kirjeldatud lapsepõlvemälestuses, mis hakkab kui film silme ees jooksma. Siis ju korraks tundus, et headus, lähedus, kodusoojus ja kodurahu on võimalik. Aga see oli siiski üks teine kodu…

Tumeda pealkirjaga "Tumeaines" on puänte mitu – nagu ka lülisid kättemaksuahelas. Heledama lootuse hoidmine jääb vaataja hooleks.