Et saatuslikud tragöödiad teatripublikut kõnetavad, on eelmisel aastal lahvatanud antiiktragöödiate buumi näitel igati tuntav. Kullervo lugu on küll geograafiliselt teistsuguse päritoluga, ent selle fatalistliku süžee tõttu võib näha selle lavale toomist VAT Teatris suurte müütide lavastamise jätkuna. Vältimatu ebaõnn, mille vastu on kaitsetud isegi surematud jumalad, on teemaks kõigis vanades legendides, mille juurde nüüd, väiksemate lugude ajastul lootusrikkalt tagasi pöördutakse. Ometi jääb VAT Teatri "Kullervo" nii müüdi kui ka lavastuse seisukohalt küllaltki kammitsetuks. Eelkõige tahaks selles süüdistada liigset toetumist Aleksis Kivi samanimelisele näidendile, mis erinevalt "Kalevala" värssidest ajaproovile kuigi hästi vastu pole pidanud.

Lavastamata lavastus

Aare Toikka "Kullervo" on vaieldamatult tekstipõhine. Kõige märgatavamalt lähtutakse Aleksis Kivi näidendist, kuigi siin-seal on äratuntavad ka "Kalevala" värsid ja lavastajapoolsed muudatused. Vaatamata sellele, et minevikus on Kivi näidendi põhjal loodud lavastusi kõvasti kiidetud, ei saa lahti tundest, et nüüdseks on see tekst oma aja ära elanud. Või vähemalt on seda keeruline tänapäeval kõnekalt lavastada.

Esiteks on Kivi "Kullervos" lihtsalt liiga palju sõnu. Monoloogid vahelduvad dialoogidega, mis lõpevad omakorda uute monoloogidega — raske on tekstis orienteeruda, eriti siis, kui selle seedimiseks ruumi ei anta. Ilmselt seda fenomeni tunnetades on Aare Toikka näidendit kõvasti kärpinud, aga mitte piisavalt julgelt, et näitlejatel tekiks võimalus lisaks teksti ette kandmisele ka midagi korralikult etendada. Kuna sõnadega on sisuliselt olulised asjad juba ära öeldud, siis tundubki, et lavastuslikule küljele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu.

Tekst, mis katkematu mantrana kõiki stseene täidab, osutub narratiivi seisukohalt olulistel hetkedel takistuseks. Saalis igavledes tekib tahtmine aeglaselt kulgev etendus sinnapaika jätta ja rännata ajas tagasi prooviprotsessi aega. Näitlejad, kes on teksti äsja pähe saanud ja loovad seda ette kandes kohmakaid misanstseene, tunnevad end selles nägemuses ebamugavalt. Nõnda tuleb pooleli olev tegevus katkestada ja anda neile klassikaline lavakooli ülesanne: tehke seesama stseen uuesti, aga ainult omaenda sõnu kasutades. Proovige leida üles mäng, mis raske tekstikoorma all kaduma läheb.

Praegu "Kullervos" näitlejatel mängimisvõimalused peaaegu puuduvad. Nad kannavad ette teksti nagu mõnel keskpärasel etlemisvõistlusel, kus rolli sisse elamisel on koht ainult retoorikal. Keha — see näitleja olulisim instrument — on lavastuslikus plaanis ära ununenud. Kuna füüsisest lähtuv mäng on ühtlustamata, ei teki ka lavastust tõstvat näitlejatevahelist sünergiat. Kohati kinni mängitud ja valdavalt ebalevate kehade tõttu on näitlejatel keeruline üksteisega oma jõudu jagada või partnereid uute mänguvõtetega mõnusalt üllatada.

Ma ei taha jätta muljet, et probleem on kuidagi näitlejates. Vastupidi, nad teevad kõik endast oleneva, et väheste vahenditega kuidagigi lavastusele kvaliteeti lisada. Vaatamata sellele, et lavastus loo edasi andmiseks füüsisele tähelepanu ei pööra, katsetatakse sellega individuaalsel tasandil. Nii näiteks on veidrik Nüürikki Miika Pihlakul füüsiliselt läbi mõtestatud: ähkimisega sünkrooni minev lonkamine meenutab millegipärast mõne aasta taguse "Serafima+Bogdani" tobukest, kes Ekke Heklese kehastuses samuti päris mehe mõõtu välja ei andnud. Ka Tanel Saar pingutab, et luua sirge selja ja ähvardava silmavaatega sepp Ilmarise jumalik kuju. Margo Teder ja Meelis Põdersoo suhtuvad oma tegelaskujudesse austusega, neid karikeerimata. Lauli Koppelmaa on Ilmari emandana veetlev ja Pääru Oja teeb Kullervona alati toimivat Pääru Oja — valusa pilguga "poisikesest" hakkab isegi tema kõige jõhkramatel hetkedel hale, nõnda et süüdistada ei tahakski meest ennast, vaid, nagu "Kalevala" runodeski, tema rasket lapsepõlve.

Näitlejate individuaalne pingutus lavastust siiski ei päästa. Mäng on ebaühtlane ja rangelt tegelaskujus kinni. Ainult väga üksikutel hetkedel võib tajuda ka mingisugust tegelastevahelist suhet, kahepoolset loo jutustamist. Näiteks Kullervo õe häbistamise stseenis on Liisa Pulga ja Pääru Oja vahel võrreldes teiste stseenidega rohkem vajalikku õhku, mis võimaldab neil teineteist kuulata ja igale repliigile justkui esmakordselt reageerida.

Müütidega mängimine

Teine põhjus, miks Aleksis Kivi "Kullervo" tänapäeval hästi elama ei hakka, seisneb selle kristlik-moraalitsevas stiilis. Näidend on tüüpiline oma ajastu ohver. Rahvusliku ärkamise aegsed luterliku taustaga rahvaluule entusiastid, kelle töö tänuväärsust pole mõtet kahtluse alla seada, on metsikust ja kohati arusaamatust folkloorist läbi murdmiseks rakendanud omaenda prismast lähtuvaid loogikareegleid. Nõnda võib nii meilt, Soomest kui üldse Euroopa tolleaegsest rahvuslikust kirjandusest leida lugudele tehislikult külge poogitud moraalitsemist ja ratsionaliseerimist, millel on valdavalt kristliku kosmoloogia maik. Isegi Elias Lönnrot lõpetab "Kalevala" Marjatta neitsisünni looga, kuid see on ajastuid ühendava ja kristlust soomeurgistava žestina rohkem omal kohal kui teised, vähem eneseteadlikud näited.

Aleksis Kivi "Kullervoga" on aga hoopis teine lugu, sest see on juba algusest peale kirjutatud eesmärgiga "Kalevala" värsse kirjanduslikult tõlgendada. Näidend ei püüagi olla rahvaluules edasi kantud sõnumite puhastverd representatsioon, vaid muudab ja kujundab julgelt ümber "Kalevala" sündmustikku, avades sellega omaaegsele lugejale uusi tähendusvälju. Iseküsimus on, mida annavad need muudatused juurde "Kalevala" lahtimõtestamisele tänapäeval, kui kristlik moralism enam ei müü ja kui (teaduspõhisest) ratsionalismist on saanud pigem väsitav argipäev kui uuenduslik kunstiline avangardism.

Üks näide Kivi ümbertõlgendusest, mis originaalloo eepilisust vähendab, on "Kalevala" šamaanist tavalise lihtsureliku tegemine. Kullervo, kes on küll teistest "Kalevala" nõidadest palju traagilisema saatusega kuju, on eeposes siiski nendega samavõrd väekas. Ta tunneb metsloomade nõidumiseks vajalikke loitse, valdab ebainimlikult suurt ihurammu ja saab seletamatul kombel hakkama vägitükkidega, mis lõpeksid teistele tegelastele surmaga. Ajal mil kreeka tragöödiad Eesti teatrites saalitäite kaupa pileteid välja müüvad, võiks ka "Kullervo" oma kreekalikult inimlike jumalakujude ja fatalistliku süžeega sama trendi jätkata. Lähtudes "Kalevala" värsside asemel Kivi näidendist, lõikab VAT Teater aga selle võimaluse suuresti ära. Üleelusuurune müüt pigistatakse kokku tavaliseks inimestevahelisi suhteid analüüsivaks moraliteeks, mis erineb "Nukumajast" või "Kirsiaiast" eeskätt selle poolest, et ei oma kirjanduslikult kaugeltki nii suurt väärtust. Kui Kullervo ise enam nõiaväge ei valda, tuleb tal oma vaenlastele kätte maksmiseks otsida abi väljastpoolt. Kristliku klišee raames peab Kullervo Kivi näidendis valima, kas astuda mesti saatanliku Ajatari või inglit meenutava Sinipiigaga. Kuna ta loob sideme "kurjuse" endaga, hakkab kogu lugu meenutama pigem mõnda keskpärast Disney animatsiooni kui vägevat antiiktragöödiat, kus ebaõnne lähtepunkt on palju katastroofilisema ja looduslikult neutraalsema iseloomuga.

Aleksis Kivi näidendit usaldades taastoodab VAT Teatri lavastus ka ratsionalismi, mis ei salli "Kalevalale" iseloomulikku saladuslikkust. Kullervo raev, mille käigus saab lõpuks kahetsusväärselt hukka Ilmari emand, algab nimelt kõigis kolmes loos pihta kivist, mille emand on Kullervole küpsetatud leiva sisse pannud. Leiba lõigates lõhub Kullervo oma noa, mis on talle ainus vanematest jäänud mälestus. Sellest tulenevalt tõlgendab ta kivi suurima võimaliku solvanguna ja asub emandale kätte maksma. Nüüd ongi väga keeruline Kullervo tegutsemise üle kohut mõista, sest "Kalevalas" ei selgitata, miks Ilmari emand kivi leiva sisse pani. Aleksis Kivi pakub oma näidendis välja, et põhjuseks oli Kullervo enda varasem mühaklikkus, millele emand lihtsalt väikse vimkaga vastas. Aare Toikka toob oma lavastusse sisse seletuse, et tegemist oli tühipalja naljaga, mida mõistmata Kullervo emotsionaalselt ebastabiilsena räigelt üle reageeris. Müüdis endas on leiva sisse küpsetatud kivil tõenäoliselt suurem kaal. Et Kullervo on vaenlaste leeri orjaks müüdud, võib Ilmari emanda teos näha vanade vaenusuhete tahtlikku pinnale kiskumist, mida eriti rõhutab perekondliku tähtsusega noa purunemine. Terve Kullervo vereliini hävitamine on aluseks vimmale, mis ei saagi ilma kättemaksuta lahtuda. Antiikkreekalikul moel on eeposes jäänud mõned detailid justkui avamata, ent Kullervo kustutamatut raevu aitab kõige paremini selgitada Ilmari emanda soov Kullervole omalt poolt koht kätte näidata. Tapatöö, mis on vastus sellele teotusele, aitab ligi pääseda ka Kullervo hingevalule.

 "Kalevalas" leiduvate vihjete lahtikodeerimise asemel on nii Kivi kui ka Toikka pakkunud välja omapoolsed teooriad, mida tasub küll erinevate tõlgenduste võimalikkuse valgel arvesse võtta, ent mis müüdi lavale toomise kontekstis piisavalt kaalukana ei mõju. Peene vihjamise asemel minnakse VAT Teatri "Kullervos" üheseltmõistetavusega liiale, müütidele omased tunnetuslikud sopid valgustatakse üle ja müsteerium, millele nüüdses teaduspõhisust nõudvas maailmas just kunst ja teater ligi võiksid pääseda, jääb avastamata. Tundub, et teatris suudab praegu kõige rohkem mõjule pääseda just selline müüt, mida ei ole püütud teha tavaliseks ja igapäevaseks, vaid mis julgeb kogu oma tsiviliseerimatuses olla tema ise.

Argisust toodab lisaks näidendi stiilile VAT Teatri "Kullervos" ka kujundus, kus suurtest seppadest ja eepi­listest kangelastest on saanud tänapäevased metallitöölised ja jahimehed. Proovides tegelasi publikule kuidagi lähemale tuua, lükatakse loo müütilised alged veelgi kättesaamatumatesse kaugustesse. Meenub, et eepiline tunne, mille tekitas publikus kunagine Karl Laumetsa "Kalevipoeg", sõltus suuresti just argises kontekstis võõra ja erilisena mõjuvatest värssidest, kehaliselt "ülemängitud" asenditest ning muusikast ja visuaalist, mis julgesid olla tsiviliseerimatud.

Ka VAT Teatri "Kullervo" puhul võib muusikalist kujundust kiita. Veiko Tubina helilooming jõuab loo sisemisele fatalismile kõige lähemale oma flöödihelidega, mis võiksid olla kerged ja vabad, ent paistavad oma minoorsete käikude ja ebakõladega justkui lõksus olevat. Saatus tuletab ennast meelde — ka jumalad peavad alluma moirade tahtele. Kuniks lava tagaseinas pillub kullasädemeid sama ideed rõhutav vokiratas, teeb lavastus arglikud sammud eepilise teatri poole. "Kalevala" värss ja kehaline eneseteadlikkus võimaldaksid neil hetkedel jõuda Kullervo müüdi rasketele tõdedele tõeliselt lähedale.