Jamie Oliver "Lihtsad kufiroad. Võrratu ja maitsev toit"

Kiwa "Roboti tee on nihe"

Inimese kööki ei mahu teab mis palju aparaate ega inimese pea sisse lõputult kirjavara. Midagi ikkagi mahub. Kui on juba olemas leivamasin, pastamasin, mikrouun, kohvitaja ja veekeetel ja blender ja köögikombain, kui on "Tõde ja õigus", "Kuristik rukkis", "Kuritöö ja karistus", "Kolm musketäri", "Kolmevalitsus", "Kääbik" ja "Kunksmoor", siis… Siis tsimaruke juba on. Kokaraamatuid, kui mõned kõige lemmikumad välja arvata, ei lähe tänapäeval üldse eriti tarvis. Kükitavad riiulis nagu varukonnad. Aga ilusad!

Jamie teeb taas toredasti – keskendub ühele tarbetule riistapuule (kuumaõhufritüürile) ning kokandab meile selle vahendusel. Jamie on üldse sügavalt sümpaatne ja rokib täiega (st natuke vanamoodsalt ja turvaliselt, ometi heaste). Võib ju osta jabura agrebuudi (mu õde väidab, et ta tuhat last kasutavad kogu aeg), aga võib ka noa ja kahvliga süüa ehk tavalises köögis nikerdada. Juhiseid ja õpetusi jagatakse. Eks me vaata, kas meil käsil on. Või jaa.

Kiwa on natuke sarnane. Nagu hullude aegade Berliin või Alice Cooper või elavate surnute öö või mineva sajandi seitsmekümnendate aastate Tšehhi rändtivoli oma turbo-nätsude, koleduste toa ja kellukeste teega. Kindla peale minek maheda adrekalaksu saamiseks. Eestis on üks punt toredaid taate, kes pakuvad modern lööklaule särava sõnakära maailmas – Kiwa, Erkki Luuk, Berk Vaher… Mõned veel. Neid autoreid on ilmselt rohkem kui ne loomingu (läbi)lugejaid, ent olen kindel, et himukaid sirvijaid on üsna palju.  Ma ne seas. Nood read põrgatavad uusi mõtteid ja laovad vägevat välimist vundamendikülge me kirjanduse püramiidile põhjast tipuni. Sihuke servamisi alusmüürlus.

"Kufiroad" on Jamie konveierilt üks järjekordne rõõmsameelne köögipanus. "Roboti tee on nihe" on ennast jo eestikeelse hullkirjanduse klassikasse kirjutanud. Kiwa läbimiseks tuleb mõistagi kaasata riskiohje rakkerühm sidusgruppide sisendpakkumuste parendamiseks postmodernistliku paradigma diskursiiv-narratiivse dekonstruktsiooni kontekstis. Või lihtsalt võtta ligi rasvane kukk, pekitud jänes, küüslauguga lambakints ja neli pudelit vana burgundia veini. Mille peale teener Bazin, kriitik Horriman ja lastekirjanik Lammas omad omletid spinatisse pillavad. Parafraseerides Mihkel Mutti: mälestus Kiwast kui kurjast ja kiimalisest kirjanikust on visa kustuma.

Need mõlemad on kokaraamatud, mida ei tohikski järjest läbi lugeda, vaid vahel siit-sealt sirvida ja siis hakkab midagi juhtuma. (T)ajuergastajad, tujunihutajad. Retsept!

Simon Sebag Montefiore "Jeruusalemm. Biograafia. Lähis-Ida ajalugu"

Ole nii kõva tegija kui tahes, Jeruusalemmast võid kirjutama jäädagi. Montefiore tegi oma suurteosele hulga täiendusi ja uuendusi kõigi peatükkide kõrva, ent ega temagi teadnud ette näha, mis kamm otsekohe lahti läheb. Okei, selleks, et hetkeseise näha, on meile välja mõeldud mõttetu unternet ja muudisvoog, pärisraamatud ei tohigi kogu jamaga kaasa joosta. Siiski – kel vähegi huvi lähises toimuva tagamaid tunda, peaks Montefiore tellisest end suve jooksul läbi murdma. Jeruusalemma ajalugu on suuresti terve päris tsivilisatsiooni ajalugu ning toda tausta tuleks tagaajus tunnetada. Hea kirjutaja ja mitte kama pealt riisutud. Meie maailmas toimetades oleks arukas Montefiore sõnumitega tuttav olla. Isegi kui lähiajal Jeruusalemma ei satu. Tõenäoliselt ei satu.

Ükskord me satume niikuinii.