Anders ja Anette de la Motte "Mõrv päikese all. Capri juhtum" (2025) ja L. J. Ross "Maania" (2025)

Anders de la Motte võiks olla vana sõber kõigile, kes head ja pärispõhist krimivikku austavad ning suvakat nõmevikku põlastavad. Taat on oma memega kolbad kokku löönud ja hakatanud uue põnesarja.

Ou-jee, Itaalia. Siiski ei tule siit sametine sumevik, vaid naksakas lugu, mis põhjamaiselt vihmases suves siiski subtroopilist aktsenti annab.

De la Motte(de) oskus juttu kruttida käivitab asjanduse kaunisti ning veab lõpuni välja. Kindlasti üks säherdune raamat, mis aitab selle esimese ja võib-olla ainukese sooja päeva ära oodata. Ah jah, aprillis üks päiksepäev oli. Ju oli aprillis ka mõni hea raamat. Järgmiseni mõrvakem päikese all.

L. J. Ross läheb soovitusse lihtsalt seepärast, et on suvi ja paremaks muutub maailm, kui inimesed loevad, olgu praamil või bussis või kioskijärjekorras nina nokkides ja halba burksi oodates. Sedasorti ajavahemikud täidab L. J. Ross rõõmsasti ära. Mina ei tea, kas ta on päris või on selle värgi teinud masin – masin on lollist inimesest, näiteks minust, tihtigi nupukam. Aga ajaraisuromaanina töötab ta ilusti ja põnevikukõrvatagust sügab. Ei pahanda. Ega mul pahandamisrubriik ole.

("Amazoni põnevike kuninganna" kõlab muidugi umbes sama veenvalt nagu "Ruhnu filosoofide staabikapten". Et ongi ehk äkki, aga mida hekki. See Amazon oli mingi antikvariaat vä?)

Hisham Matar "Minu sõbrad" (2025)

Teate, see va poliitika pole üldse nii oluline. Kunas te viimati Liibüas käisite? No just. Aga kunas inimestega rääkisite? Mhmh. Liibüas käia ja inimestega rääkida saab muidugi ka jutumärkides "- – -" ja moodsate tehniliste sideabiliste vahendusel, aga see pole see pole see.

Mis see see siis on? Kvaliteetne kirjandusteos kahtlemata. Ei ole mõistlik odavlennuga kuhugi Tuneesiasse tõmmelda ja siis seitset riski päevas võttes tolmutada mõne autorondiga kahtlasesse kõrbe. Vähemalt mitte enne, kui asjakohased raamatud läbi loetud. Et natukenegi jagaks matsu, mis labidas on ja kellelt/kellele sellega virutatakse. Silmad ja kõrvad on niiehknaa liiva täis, tõenäoliselt tuleb umbropsu vehkida. Laibad siin ja laibad seal, kuniks valus, seniks elus.

Päris hea mõte on eestlasel Euroopas püsida ning muid maid esmalt raamatuid pidi katsetamas käia. Vähem jama, pikem samm. Ja niikuinii on neil seal kõrbes tuline tee kole magus. Liivaussid ja kraakenid pealekauba, muuilm on ju hirmus! Isegi liharooga teevad nad naljakates toruga püttides. Sööme kaalikat ja pekki, nohistame ninu.

Matar ei nohista ega lurista, annab just va inimeste tunnetamist. Ole Liibüas või Lätis, asjalugu kulgeb omasoodu sõltumata poolkerast. Ja kõva raamat kõlbab kaasa võtta Kõrvemaale ja Uus-Meremaale. Ei jäta hätta. Üks uhkemaid tõlkmeid viimasel ajal, meeltavardav suvelugemine igal seitsmel moel. Kui keskmisest eneseabiõpikust või kokaraamatust natukenegi ägeduslikumat värki tahta. "Minu sõbrad" sai minu sõbraks küll. Kuigi Liibüasse kohe ei kipu. Kolonel Muammar on kah jo manalamees… Meenub aasta 1989, mil surivad Betti Alver, Salvador Dali, ajatolla Khomeini ja Ülo Kiple. "Tundsin, et olen jäänud üksi," ütles Kivisildnik. Jah, elu läheb edasi, ent üksnes heade raamatute toel. Siin on, siit saab. Tulevik on juba olevik, kui mitte puravik.