Heikki Hietala "Hotell Tulagi"

See ei ole põnevik. See ei ole ajaloolugu. See ei ole romantiline romaan. Ometi oskab ta olla kõike seda ja enamat. Kui klõpsust küsitaks, ütleksin, et lihtsalt väga hea romaan. No ja mida see ütleks? Kõike ja mitte midagi. Heal juhul paneks lugema, kehvemal kursil järgmist raamatut valima.

Aja ja inimeste põimimise koha pealt on ikka väga tiidsaste tekitet teos. Ei ole nuriseda. Usun, et sõjalugude sõpradele on siin maiuspala. Ja sõjalugusid põlanuile samuti. Ajalooliste romaanide fänkonnale ehk liig lähiajalooline, ent vaieldamatult kaasahaarav, naasama hüvade jutuvestmiste eelistajale täpne tabamus. Ja siis veel see tabamatu eimiski, mis harilikust raamatust suure tähega Raamatu teeb. Võib-olla toda olulist (ei)miskit igaühe jaoks ei olegi, vast ehk on, ent ootamatus kohas… Ma ka ei tea. Aga soovitan kindlasti. Üks kahest selle suve suurest lugemiselamusest. Teise võtan tuleva nädal soovitella; olge liinil.

Mart Laar "Mordori jalajäljed" ja Georgi Golubenko "Punapäine linn ehk Naeru neli ilmakaart. Valik Odessa uuemaid jutustusi"

Mart Laari ajalookirjutusmasin ei väsi. Väsitav oleks hoopis hakata kõiki ta tehtud üle-, ümber- ja läbikirjutusi üles kirjutama (toda tööd on jo doktoriväitekirja mahus ja ju mõni tootöö ka teeb), aga reservatsioonidega respekt oli, on ja jääb.

"Mordori jalajäljed" on lihtis lahtisesletus Venemaa fenomenist. Asjadest, mida keskealised vast veel/juba tajuvad, aga mis nooremale rahvale vaieldamatult puust ja punaseks raiumist tahab. Ja selle ülesandega saab vanameister Laar suurepäraselt hakkama, mis siis, et Läti skautidel on vilets distsipliin.

Väga vajalik raamat, kuna inimesed ei pruugi lambist aru saada, miks kurjamid nii kurjad on ja kuidas nad tuhat aastat just säherdusteks taandareneda on mõistnud. Laar annab põhilise põhja kätte ja kamaluga garneeringut ka. Asjatundlikumale lugejale vast veidi sirgjooneline alusmüürjas baastekst, aga asja alles tundma hakkajale vältimatult vajalik. Loodan järgmist trükki, kus kahetsusväärselt arvukad näpuvead ja toimetusapsakad ärr praavitet saaksivad. Sõnad noortele olgu veavabad ja perfektsionism ei ole ses kontekstis hane selga vesi.

Siia kõrvale sobib samailma ilmestama Odessa-lugude raamat. Veidi teisest vaatest viib meid läbi veidra veneilma juutide ja ukrainlaste ja odessiitide ellu isiklikul ja tragitrügikoomilisel tasandil. Heaste kirjutet loba, samas päris süvasumeda sisuga. Kui nood vaated kokku panna, saab ehk aru, mis pagana pärast sealt ida poolt peale päikese midagi eriti armsat ei tõuse. Ja võib imestada, ehk isegi imetleda, et tumeduse südames on suudetud head eriskummalist huumorit alati alles hoida.

Uued põlvkonnad on peale kasvanud. Nood särasilmsed semud ja sellid ei oska küsidagi, et kas sina olid tõesti kunagi Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu liige, kas onu Heino sattus sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise osakonna huviorbiiti või kas ületeenaabri esimene miljon teeniti sõrgade ja sarvede varumise Arbatovi kontori Tšernomorski filiaaliga hämaraäri ajades.

Seal teispool Euroopa piiri on aga üles kasvanud põlvkond, kes ei mäleta maailma ilma Putinita. Ilma tapmiseta. Ja see on üks väga ohtlik olukord. Meil tuleb olla tugevam. Jõudu hoovab raamatutest!