Toomas Kiho "Pundinuiad" (2025)

Noh, toda valimikku võiks kohe ja korraga nii nuutida kui nautida. Väärt taadi esimene ja suure tõenäosusega ainukene poeeside kogu. Ühalt debüüte ei tapeta kurja sõnaga, no ei ole ilus komme. Teisalt valikkogusid tohiks ju rappida. Või öelda umbmääraselt "noore autori esikkogus on tunda seda, teist ja kolmandat". Kõike võib, aga ainukeseks ei pruugi see raamat jääda. Kõhutunne ütleb, et salves on veel üht-teist. Samuti pole see valimik valikkogu – kui mitte pidada silmas seni ajakirjaveergudel hajusalt ilmunud sõnangute seast sooritet valikut. Debütant on teadagi iginoor, ent samas ka varatark. Missa kostad!?

Ei ole see autor nii noor ühtigi. Ja üldse on ta matemaatik. Kui oled oma elu käivitanud arvumaailmas, siis lähebki mitukend aastat, et sõnamuuilmas loovalt loksutama hakata, saati veel end kehtestada-lähtestada. Oimaivõi mõeldagi, mis universum teeks, kui mina, va sõnarändur, vanas eas arvutada üritaks… Aga Toomas Kiho (kultuurikuvas end aastakümneid rockivalt tõestanud tüüp – juhatab ju kõikide tarkade lemmarajakirja Akadeemia"ja laiab presidendipidudel lähmaka T-särgi väel, osates samas laulda "Mercedes-Benzi" Janis Joplinist talumatuma häälega, seega vana hipi või vastne punkar või mis?) on vana hea raamatu kujul ausasti ilmarahvale vallale andnud, mis tal jagada on. Ja tollepoolseina noid tekste õkva parhilla näemegi-kaemegi-vaemegi. Päris sisukat rada kündva autorina, kes läbib kodumaad ja kõdumaad ja mudumaad omas väärtuslikus vaos. Luuletab, a-jee!

Siin on mingit kummalist tontlik-vaimlist isamaalisust, siin on väga head sõnamängulisust ja mängulisust, ometi ka kohmetut konarlikkust koperdamiseks – nätaki! – et siis taas tõusta ja tulla ja teha. Korraks on laugas ja lobjakas, siis jälle kõrgus ja õhk. Tundub, et kisub kamaraks, aga kohe ka korgõmbamale. No ma ütlen, et matemaatiku esteetika on teistsugune, valem ei pea vänge ega vinxvonx ega vidividivitt välja nägema, peaasi, et kevad on käes, suvi-sügis saabumas ja tulemus taskus. Näiteks rasked nuiad vastu ränka ööd. Siit näikse kasvavat veel armastusenuiasid ja miks mitte ka lasteluulet – saame näha.

Hundinuiad ongi kaunis keerukad taimelised, kelle järele kraavi ronida, pole naasama tip-tip-tip. Tüvedki na jämedad; kui pussnuga vööl ei ole, ära käsitsi murrama kipu. Ja paljukest üldse vaja – lase kasvada. Samas nood paar servakalt sähvatut, mis koju viid, seisavad kõrges kruusis või klaasis kaua ja kaunisti. Kogu maailma ilu ei tasu ju tubaje tarida.

Pundinuiadega on täpselt samaviisi ja -vaasi.

Raivo Kalle "Mesinike lood elust, loodusest, mesilastest ja mesindusest"

Mesi on elu. Isegi kui elu ei ole mesi. On tarvitet veidrat väljendit "elu nagu meelakkumine" millegi õudselt hea suhtes. No mida hekki. Katsuge te viis minutit järjest mett lakkuda ja siis otsustage, kas see tegevus pluss maitseelamus pluss võimekus järjepanu mett lakkuda muudaksivad te edasise elu kuidagi paremaks. Pani mõtlema? Mhmh. Mõnikord on mõtlemisest törtsuke tolku.

Aga et mee ja mesilastega loomuldasa suhet sätitada, tasub tähele panna noid kirjutisi, mis elupõliste mesinike poolt maha markeerit. Nad ei aja jampsi, nad räägivad asjast enesest ja meest ikka kaa. Eesti luuleklassik Peep Ilmet rääkis kunagi kreegipuude laastamise käigus, et mesi, see on sihuke asi, et heida ainult pikem pilk meepüti suunas ja juba hakkavad näpud kleepuma.

Meeraamatutega sama kolb. Kohe läheb lusik purgi suunale nagu magneedinõel põhjapooluse pihta ja peagi on ta tagasi, magus, kleebik ja lustilik. Mesinike lood on muidugi hulka tõsisemad ja asjalikumad ja nalja seal väga ei visata. Mina soovitan peamiselt tolle pärast, et meesõpradel hulk tervisjat tarkust nägemata ei jääks. Ning et ei läheks meelest ära nood kõrred, mille kaudu maailma mesi sula suve saabudes sisse luristada.

A kui mesi pole oluline, punk on põhiline? Siin on muid lugusid kaa. Ma olen üsna linnaline urbankakk ega jaga looduse matsu teab mis teravalt. Siinraamatu lood on põnevad ja mesi meeks, ent mõne treti vabasse loodusse võib-olla lisaksin oma päramise poolsajandi ajakavasse. Lisage teiegi. Hea raamat! Mett ja vilet! Me lendame mesipuu poole!