Sinijärve raamatusoovitused: Ernst Ennot loetagu ja lauldagu ja hoitagu

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtusid kaks Ernst Enno teost "Mu lillelallerad lapsed" ning "Paleuste poole", Sirje Presnali "Jaan Künnap. Mitu elu on parem kui üks" ning Chris Whitakeri "Kõik pimeduse värvid".
Ernst Enno "Mu lillelallerad lapsed" (Ilmamaa)
Ernst Enno "Paleuste poole" (Ilmamaa)

Niru värk, et nii oluline kirjanik nagu Ernst Enno kipub justkui unustuse hõlma vajuma. Tegelikult ei kipu. Tuntud laulude kaudu on Enno kogu aeg olemas (olnud). Lihtsalt paljud ei mäleta sedagi, kas esitajaks oli Graps või Laulupidu, saati siis veel sõnade elik viisi autorit. Ometi on Enno me kõigiga ühel ehk teisel kombel sünnist saati kaasa tiksunud-tuksunud.
Lasteluuletused on kokku koondatud. Hea! Nii palju on siin sõnu, mis jo ajast, mil mäletamist ärr õppinud polnud, ikkagi mällu on jäänud. Või sa siis lapsena aimasid-oimasid, et see on nüüd Enno. Oli jah Enno. Tagasivaates tundub palju tugevam tekstimeister kui mõnedki omal ajal kuulsamad. Eks too värk ole igas ajas nõnda, eks järelpilku saa heita üksiti hiljem. Minu luulemeeles on Enno täna märksa kõvem sõna kui poole sajandi eest ja eks salakesi sisenevail sõnumeil olegi omadus alles jääda ning ägedamaks kasvada. Oskuslik poeesia on justkui sõbralik vähktõbi – ära ei tapa, ära ei lähe. Kahju, et süüdlased ehk autorid ise tost aegadepikkusest rõõmust osa saada ei saa. Enamasti.
Ernst Enno esseeline ilm on seni olnud kaunis hajus ja harali, kuid kokku panduna "Eesti mõtteloo" sarjas loob lugemise ja mõtlemise elamuse. Vanailma noormeeste jutud on tihtigi naksakamad kui noorilma vanameeste omad. Enno-aegne keel kõlab kummaline, mõtted seevastu vägagi ajakohased ka üle saja aasta hiljem. Võimalus vaadata, kuidas eestikeelne mõte ja selle sõnastamine kulgenud on, näikse üks mõtteloo-sarja põnevamaid vaatenurki olevat. Kui võtta kõik need sadamitukend raamatut ja asetada ajateljele, siis… Hea mõttemäng kaardi ja kalendriga.
Ennot loetagu ja lauldagu ja hoitagu. Tema sõnades on ainet mõtisklusteks küll ja veel, sotsiaalmeedia närigu vahelduseks muru ja turgutagu aru.
Sirje Presnal "Jaan Künnap. Mitu elu on parem kui üks" (Jaan Künnapi Alpinismiklubi)

Ega ma täpselt ei mõika, mis kihu kupatab inimesi vetesügavustes kolama ja suurte hirmsate mägede otsa ronima. On see eriline elujõud või sügav surmatung? Mõlemad koos? Tahe näidata kosmosele ja eeskätt iseendale, et kõigega on võimalik toime tulla? See kõik koos?
Tõsiasi on, et Jaan Künnap on küllap üle/läbi aegade meiede maal kõikse kõvem käpp olnud nii süvameres tuukerdamise kui kõrgmägede vallutamise vallas. Ja see hariliku inimese jaoks kaunikesti hullumeelne elu on raamatusse roninud. Ma ei taha üldse öelda, et minge ja tehke järele. Ent kui hullud mõtted peas, tasub tegija ja teinute ning paraku ka läinute lugudega tutvuda. Meres ja mäes hukka saada on väga lihtne. Jah, tänaval või koduvoodis samuti, kui statistikat vaadata. Aga enne uhama kukkumist võiks lugeda, mida, mis, kuidas ja kus juba juhtunud on. Meelehaigus ilma meetodita on otsetee kuristikku. Jaan Künnapi lugulood on kohustuslik lugemisvara kuristikke vältimaks. Kõva taadi kõva sõna.
Väheseid elulooraamatuid, kui mitte ainuke, mille viimasele lehele on peakangelane asetanud pildi oma tulevasest hauakivist ja lisanud märke "Sõbrad. Olete kutsutud mind mälestama! Otsige see kivi Kose kalmistult üles. Ja tulge ikka viinapudeliga!" (lk. 288). Mis muud kui sõna kuulata.
Ikka põhjani! Ikka tipuni!
Chris Whitaker "Kõik pimeduse värvid" (Rahva Raamat)
Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

No kui te tahate korraga saada nii tõhusat põnevikku kui sisemust räsivat pärisromaani, siis on mõtet "Kõik pimeduse värvid" käsile võtta. Ma alguses vaatasin, et noh, läheb ju käima nagu iga kolmas korralik krimilugu ja esimese saja leheküljega saigi justnagu enamvähem ühele poole. Siis muidugi selgus, et see oli alles sissejuhatus ning ülejäänud kuussada lehekülge alles hakkasivad rullima. Ja rullivadki rõõmsasti heausksest lugejast üle.
Suurepärane sümbioos paljudest asjadest, mida päriskirjanduseks peetakse ja noistki, mida ei peeta. Läbi aastakümnete kulgev ränd, mis heaste kirjutet ning teps mitte mõttetult. Armastus, surm ja ajastud on teadagi kohal, aga. Märksa enam kui suvakas ajaviit. Kohe väga hea, sõltumata sellest, kas loed pigem kärtsumürtsu või musikalli romaane. Siin on tasakaal. Ma otsin selle autori veel mitu korda üles. Tehke teiegi nii.
Toimetaja: Kaspar Viilup













