Rasmus Puur: vajame praegu ühiskonnana ühtekuuluvust rohkem kui kümme aastat tagasi

Laulupeo kunstilise juhi assistent ja segakooride dirigent Rasmus Puur on õppinud palju laulupeo korraldamise protsesside kohta. Oluline on kaardistada ja lahendada ka kõige väiksemad mured, et kogu suurüritus võiks õnnelikult teostuda. Laulupidu muutub tema sõnul koos inimestega, kes seda korraldavad või sellest osa võtavad.
Kuidas kontsertideks valmistumine edeneb? Mis tunne on Lauluväljakul tagasi olla?
Kontsertideks valmistumine läheb väga hästi, nii minus kui koorides elevus aina kasvab ja tuul aina tõuseb. Kõik suundub põnevusega kulminatsiooni poole. Eile kui koorid hakkasid kaare alla valguma, hakkas ikka veidi seest keerama. Kooride nägemine ja laulu kuulmine, kuidas kõik kokku ja ühtseks jõuab, see tekitab üleva tunde.
Varasemalt olete laulupeol täitnud paljusid erinevaid rolle. Sel aastal muidugi dirigendina, aga uues rollis laulupeo kunstilise juhi assistendina. Mida uut on see roll pakkunud?
Assistendina olen saanud terve laulupeo loomisprotsessi juures olla. See on õpetanud märkama ja tajuma erinevaid muresid, kuidas need ületatakse ja suurem üritus realiseerub. Olen rohkem teadlik nüanssidest, millele tähelepanu pöörata, mistõttu tunnen ka korraldamisest rohkem rõõmu, sest näen, kuidas laiem protsess edeneb. Uus roll on silmapiiri avardanud, kuid midagi ületamatut pole ette sattunud.

Kunstilise juhi assistendina olete kindlati pidanud korduvalt mõtestama laulu- ja tantsupeo "Iseoma" teema tähendust. Mis tuleb esimesena pähe sellele mõeldes?
Eeskätt seostub "Iseoma" peo ideega, mis puudutab murdekeeli, meie juuri, meie kultuuri teket ja arengut. See on nii põnev, kuidas teiste kultuuride kokkupuutepunktides oleme saanud juurde erinevaid tähendusi ja kihistusi. Mina tunnetan seda kui juurte juurde tagasiminekuna, mõtestame koos, mis teeb meid siin maailmas omanäoliseks. Iga peo teemaga käib kaasas see võlu, et selle täpsem mõte on igaühe enda mõtestada ja tunnetada. See ei pea tingimata tõlgenduma ühiseks teemaks.
Dirigendi ja kunstilise juhi assistendina on tulnud proovi- ja korraldusperioodil palju tööd teha. Kuidas vaatate praegu tagasi kõigile neile ülesannetele ning kas on tekkinud tunne, et suurem osa tööst on tehtud?
Vaeva on tõesti omajagu nähtud. Ratsionaalselt saan muidugi enda jaoks mõtestada, et puhtalt tundide mõttes on suurem töö tehtud ja siin tuleb lõppvarianti ainult vormistada-lihvida, aga kogu minu füüsis ja keha oma ärevuse ja ebamugavustundega ütleb, et pingelanguseni on veel pikk tee minna.
Olete ka tuntud rööprähkleja, sest täidate paralleelselt ka presidendi kultuurinõuniku ülesandeid. Kas laulupeo rollid on sellega ühendatavad või on valdkonnad hoopis vahel konflikti sattunud?
Kahe rolli vahel konflikti küll pole tekkinud. Mõlema töö ülesandeid täites tunnen, et ajan eesti asja. Tegelen mitmekülgselt kultuuri arendamisega, see sobib mulle kõige paremini. Minu jaoks on see kokkuvõtvalt Eesti heaks töötamine.
Laulupeo rolli kirjeldades olete tabavalt kirjutanud, et "laulupidu ei toimi iseenesest, teda tuleb kogu aeg taastoota, taasmõtestada." Kuidas saab sellega hakkame tänavune üldpidu?
See on hea küsimus, aga taasmõtestamisele täpse hinnangu andmine on väga raske. Taasmõtestamine on lõpmatu protsess, mida on lühiajaliselt võimatu mõõta. Meie kõik, dirigendid, koorijuhid, korraldajad, kes me laulupeo korraldust veame, ei oska seda ka sellepärast hinnata, et me oleme ise selle protsessi keskel. Taasmõtestamine kestab edasi läbi tegemise, aga seda saab hinnata alles teatud aja pärast.

Laulupeo mõtestamine on tõesti pikem protsess. Kuidas teie mõtestate laulupeo ühiskondliku rolli muutumist?
Mõeldes tagasi sellele, kuidas ma mõtestasin laulupidu ainult mõned aastad tagasi, 2017. või 2019. aasta pidudel, siis on asjaolud palju muutunud. Ilmselgelt on viimased aastad olnud ühiskonna jaoks ärev aeg, erinevad kriisid mõjutavad inimesi ja seekaudu ka laulupidu, mis ei ole ajas muutumatu konstant, vaid ühiskonna, kultuuri ja inimeste peegeldus.
Tunnen, et praeguses olukorras vajame ühiskonnana ühtekuuluvust rohkem kui näiteks kümme aastat tagasi. Väga mitmes aspektis on maailm drastiliselt muutunud ja kahjuks aina ärevamaks. Seda, mis saab paarikümne aasta jooksul, ei saa ette ennustada, aga vastavalt sellele, mis meie ümber toimub, muutub ka laulu- ja tantsupeo mõte ja kaal. Hetkel tundub mulle, et tehnoloogia pealetulek ja kindlusetuse jätkumise kontekstis on laulupeo tähendus ja olulisus aina tähtsam. Laulupidu annab vajaliku iseoma tähenduse, mis aitab meil ennast siin maailmas ära tunda ja koht leida.
Tegus inimene nagu te olete, kas olete jõudnud juba mõtteid koguda järgmise laulu- ja tantsupeo osas, mis peaks tulema eriti suurejooneline?
Tõepoolest, 2028. aasta pidustused tulevad ilmselt enneolematult suurejoonelised, sest peetakse korraga nii noorte pidu kui ka kõiki hõlmavat üldpidu. Õnneks mina hetkel nendega kuidagi seotud ei ole ja andku jumal mulle piisavalt mõistust, et ma enne uute plaanide tegemist sellest peost natuke puhkaksin.
Toimetaja: Kaspar Viilup