Kirjaniku puhul võiks oodata, et raamat "Tööpäev" käsitleb tema tööd kabinetis, aga tegelikult räägib see tööst puukoolis mulla ja taimedega, abivahenditeks labidas ja masinad. "Sellest kabinetitööst ausalt öelda ei ole igavamat tegelast. Kuskil filmis enamasti, kui on kirjanik, see on kohutavalt igav. Kui teda veel püütakse näidata, et kirjanik töötab, ta seal midagi kirjutab, see on hästi-hästi võlts alati," ütles Õnnepalu.

Puukooli jõudis Õnnepalu, sest tüdines ühel hetkel kirjanikuametist ära ja hakkas uut töökohta otsima. "Oli kriis ja ma ei tahtnud enam olla kirjanik ja siis ma otsisin, et kust saaks tööd. Sellist päris tööd, et kus ikkagi käiks tööl ja oleks teised inimesed ka ja üldse unustaks ära kogu selle kirjanduse. Lahke peremees võttis mu tööle puukooli," selgitas ta.

Oma raamatus "Palk" kirjeldab Õnnepalu kirjanikupalga teemat ja Vilsandit, kuhu läks justkui lõpmatusse elama. "Sellel palgateemal oli muidugi oma niisugune käivitav mõju selles kriisis, aga ma ei tea, võib-olla oleks see ka muidu tulnud, aga see kindlasti pani asjad liikuma. Selles mõttes see oli väga hea, sest võib-olla muidu ma ei olekski sealt üldse kuskile saanud minema. Kui ikka suurt häda ei ole, siis ei hakka ju kuskile tööle minema, sest see oli ikkagi hirmus ka, ega ma ei teadnud, kuidas ma sellega hakkama saan," nentis Õnnepalu ja lisas, et ta pole oma elus väga palju palgatööd teinud või siis on töökohad olnud tavalisest teistmoodi, nagu näiteks Eesti instituut Pariisis.

"Lauka kool oli mu esimene tõsine töökoht muidugi, aga ega neid väga rohkem polnud. See tundus üsna hirmuäratav, et nüüd lähengi tööle, võtan labida kätte. Seal on ju teised töölised ka ja peremees, kas ma saan hakkama?" küsis kirjanik endalt.

Kõhklused oli asjatud. Kuigi alguses oli Õnnepalu veidi ebakindel nagu uue töö puhul ikka, siis tema sõnul lõpuks midagi hullu ei olnud. "Eks seal teised ka alguses olid kuidagi ebalevad, et tuleb mingisugune kirjanik siia, aga siis nägid, et saab hakkama küll ja teeb tööd ka. Lõpuks on töö niisugune asi, mis kuidagi teeb võrdseks ja muud rollid unustatakse ära. Seal sa oled lihtsalt üks niisugune töösõdur ja lähed aga muudkui oma lahingusse," ütles Õnnepalu.

Kontoritöö Õnnepalu välistas, sest tundis, et ei saa sellega hakkama ja see muutuks liialt üksluiseks. "Seal tuleb kuidagi kohal istuda. Muidugi siis tuli kohe see aeg, kus see kontor kaduski ära koju ja selles mõttes oleks mul väga tuttav olnud, aga just nimelt see olekski olnud seesama ju, mida ma niigi tegin. Eriti veel, kui see oleks kirjutamisega seotud," rääkis ta ja märkis, et sellist olukorda ei olnud, et teda kirjanikuna ootaksid kümned töökohad avali ustega ja ka toonasel kodusaarel Vilsandil muud teha ei olnud kui kirjutada. "Kunagi olid töökohad tuletornis ja ilmajaamas ja looduskaitsealal, kuhu ma tahtsin tööle minna pärast ülikooli, aga siis ikka ei saanud. Nüüd ei olnud seal enam mitte midagi, seal saigi olla ainult kirjanik," tõdes Õnnepalu.

Õnnepalu tunnistas, et töö puukoolis aitas teda inimesena palju. "Eks seal on tüütu ja igav ja raske, aga võib-olla see, et sa tuled sellest läbi, päev saab otsa jälle ja oled hakkama saanud, pakub rahuldust. Igasugused asjatud mõtted kaovad peast ära. Ta on niisugune südamerahu allikas kindlasti," lausus kirjanik, kellele meeldib nagunii rohkem väljas aega veeta. "Ma ei taha toas istuda päev otsa, see vot see oleks mulle tõeline piin."

Puukoolis töötab Õnnepalu viis aastat. Puukoolis, nagu teisteski koolides, on ka vaheajad, kus saab tööst puhata, põhiline töö käib kevadel ja sügisel. "Mina küll läksin sinna selle illusiooniga, et ma seal täielikult vabanen kirjutamisest ja kirjanik olemisest, aga seda ikkagi ei juhtunud. Ma tasapisi saan aru, et mingil viisil, kui sa oled kord hakanud vaatlejaks siin elus, siis sellest vist lahti ei saa. Mingis mõttes see on ka hea, sest see võimaldab sul kõike seda, mis toimub, kõrvalt vaadata. Sa tead, et hea küll, siin on raske ja kõik on natuke jama, aga see ei ole ka nii päriselt, sa saad seda vaadelda, see on nagu midagi juurde sellele tööle. Eks ma selles mõttes olin ka natuke niisugune libatööline, aga mitte praktilises mõttes, praktilises mõttes ma olin nagu kõik teised seal, tegin, mida teha oli vaja, mida kästi," sõnas Õnnepalu.

Aja raamatu kirjutamiseks leidis Õnnepalu hommikuti enne tööpäeva. "Kui ma leidsin selle tegelase, kes seal on ja jutustab ja ka teised tegelased, siis see oligi üks hommik, kui ma mõtlesin, et ma katsun ruttu midagi kirja panna. Mul oli aega pool tundi või tund enne, kui kummikud jalga tõmmata, auto käima panna ja töö poole sõita. Sellest kujuneski meetod, et kui mul ikkagi õnnestus näpistada see pool tundi või tund enne tööle minekut, ja kuna see oli lühike aeg alati, siis aega polnud, tuli ruttu kirjutada ja tempot anda," ütles kirjanik.

Maatöö on Õnnepalule alati omane olnud ja see tuleb ka ta raamatutest välja. Tema isa oli agronoom, kes pidas talu. "See on olnud mingisugune paratamatus. Kuidagi on see ikka jälle tekkinud, et on need peenraotsad ja midagi niisugust. Samas ei ole see olnud töö selles mõttes, see on elu juurde kuulunud, ega siis aiamaa pole mingi töö. Töö on ikkagi see kaheksa tundi päevas vähemalt, sa lähed hommikul, siis on lõuna ja siis on teised neli tundi. Isegi kui midagi teha pole, siis sa ikkagi oled seal ja ootad oma labida najal, kui tuleb käsk selle labidaga midagi teha," rääkis Õnnepalu.

Ühel hetkel oma elus Õnnepalu sellist maaelu ka viljeles. "Kui tuli see uus aeg, 80ndate lõpp, 90ndate algus, kui võtta selleaegsed maalehed ette, siis seal ei ole muud kui üks talude järele õhkamine, et oh, kohe on talud jälle nagu enne sõda ja rahvas on õnnelik. See oli üks tohutu jaburus ja vale tegelikult, mida ei saanud tulla ega muidugi ka ei tulnud. Aga mingil viisil ma läksin ka sellega kaasa, sest ma elasin Hiiumaal ja seal oli maad, siis tulid ka loomakesed," meenutas Õnnepalu, lisades et sai algusest peale aru, et ega see asi päris tõsine pole.

"Ma ei ole mingi talupidaja. Isa oli ikkagi selline realist. Tema neid talusid kunagi ei uskunud, et see kõik on nii väike ja on minevik, seda ei tule enam. Tema oli ikkagi suures majapidamises töötanud, kuigi tal oli ka oma business, meil oli seal kapsa- ja tulbikasvatus. Kui oleks see aeg natukene varem tulnud, siis temast oleks võinud ettevõtja tulla, aga see jäi natuke hiljaks," tõdes kirjanik.

Õnnepalu nentis, et kirjutamisele andis erilise hoo see, et tööpäevad olid küllatki lustlikud. "Seal saab metsikult nalja, muidugi mitte kogu aeg ja kokkuvõttes seda ei olegi nii palju, aga see on see, mis aitab need päevad üle elada. Ju sellest ka kirjutatud on, kõigest on kirjutatud, aga ma sain sellest aru, et sellest saab kirjutada," ütles ta.

Raamatus on omajagu kangemaid sõnu ja mahlast maalähedast keelt. Õnnepalu ütleb, et kui tööelus nii sees olla, siis ongi see kõik sinus endas ka olemas. "Ma arvan, et ega ma praegu niimoodi tagantjärele ei oskaks seda kirjutada, see ei ole enam meeles niimoodi, just kõik need detailid ja ütlused. Need mahlakamad kohad tuleb ikka järgmisel päeval kirja panna kohe, kui oled kuulnud. Minu meelest raamatut saabki kirjutama hakata alles siis, kui ta on juba olemas, ta on juba valmis su ees. Sa näed, see on see, nüüd tuleb ta lihtsalt kirja panna kiiresti. Seal ei ole enam midagi planeerida, aga ega see ei tähenda, et ma nüüd tean rida realt või peatükk peatükilt, kuhu ta üldse viib, ei tea," lausus Õnnepalu. Ehkki kirjanik jälgis töökohal inimesi, ei saa neid seostada raamatu tegelastega.

"Tõe ja õiguse" raskes maailmas oli omajagu rõõmu

Tammsaare raamatust "Tõde ja õigus" möödub tänavu 100 aastat ja värskelt on ilmunud kommentaaridega köide. Õnnepalu sõnul ei saa rabamist Tammsaare raamatus kirjeldada samamoodi nagu tööd puukoolis. "See aeg muidugi on täiesti teine ja see ei ole mitte 100, vaid 150 aastat tagasi, sest Tammsaare kirjutas seda ikkagi kui sellist kadunud aja otsimist. See oli ju aeg isegi enne teda või siis tema lapsepõlvest, mitte see aeg, kui ta kirjutas. "Tõest ja õigusest" on tehtud tohutu tõsiduse ausammas, aga tegelikult Tammsaare on üks igavene vigurivänt ja naljahammas. Siin on ka sellist väikest nalja, huumorit kogu aeg selle ropu ja raske ja õudse elu sees. Muidu sa ei elagi seda üle, seal ikkagi peab nalja ka saama. Tegelased on siin ikkagi mõned päris naljakad," rääkis kirjanik ja tõi eriti välja Oru Pearu, kes tema sõnul on südamlik ja pisut hull tegelane.

"Temast ikka saab niimoodi tükk tüki haaval päris palju aru, ta on selline südamlik tegelane tegelikult ja temal on ka oma tõsidus. Enne lauakirikusse minekut ta tuleb ju alati andeks paluma ja nutab seal. See on ikkagi ka tõsine asi, aga siis läheb elu edasi, ei saa nüüd nutma jääda, ikka tuleb nalja ka teha," lausus Õnnepalu.

Õnnepalu sõnul on Tammsaare kuulsas kreedos tööst ja armastusest juttu eelkõige armastusest Vargamäe vastu. "Sellel noorel Andresel ka ei ole päriselt õigus, sest kui me selle romaani algusesse läheme, siis sinna Vargamäele ikkagi tullakse suure armastusega, kirega, see on ikkagi õhin, see on uus, oma talu, mis on nüüd siis saadud kätte, kuigi tuleb meeles pidada, et see on võlgu. Seal on ju võlad taga kogu aeg, mõnes mõttes see on väga tänapäevane olukord. Pearu ja Andres on siiamaani olemas, aga nad ei ole tingimata talunikud, nad on niisuguse tänapäevase väikeettevõtte, väikese OÜ omanikud, lihtsalt kaks sellist tüüpi siiamaani olemas," ütles Õnnepalu.

"Pearu on selline, kes OÜ-tab maksimaalselt ja vaatab ikka, et endale ka jääks ja kõik oleks enam-vähem, aga mitte liiga tõsine. Andres on siis see, kes kujutab ette, et teeme veel natuke ja investeerime ja ostame veel selle masina ja siis meil see asi läheb suureks, siis meil on, tead, ettevõte ja saame rikkaks ja jõukaks ja tulebki armastus ja raha," lisas ta ja märkis, et üllataval kombel läheb tavaliselt Pearu Oru talul paremini, kuigi seal nii väga tööd ei tehta.

Õnnepalu on arutlenud, et võib-olla andis sel ajal ikkagi töö inimeste hingele mingisuguse rahu. Nüüd, kui ta "Tõde ja õigust" värskelt luges, rabas teda, kui vägivaldne see lugu tegelikult oli. "Kuidagi see meie tundlikkus läheb ka aina peenemaks ja kõik see juba tundub nii võõrastav ühtepidi, aga ei maksa ära unustada, et nende jaoks oligi see tavaline maailm. See, milles nad olid sündinud, kasvanud ja elanud ning see ei pidanudki väga teistmoodi olema. Et see töö, mida tehti hällist hauani, see nii lihtsalt oli ja selle sees olid muidugi omad rõõmud," ütles kirjanik.

Tema sõnul "Tões ja õiguses" tööst väga palju ei räägitagi. "See töö mingis mõttes läheb nii kergesti. Need kivid on juba maa seest väljas, see kraav on kaevatud ja jookseb jõkke. Tegelikult kraavi on selleks ainult vaja, et saaks hakata kohtus käima, et asjale hoogu anda ja kive on ka selleks vaja, aga mingis mõttes see töö, mida seal tehakse, oli sellel ajal inimestele nii tuttav. Seda polnudki vaja kirjeldada, olidki märksõnad ainult, umbes nii nagu praegu, kui me kirjutaksime kontoriinimese tööst, siis seal ka on märksõnad ja kõigil on selge, mis toimub," lausus Õnnepalu.

Nii nagu praegu on võlad ja euribor, nii oli tolle aja inimestel samamoodi. "See oli ju mõisnike maa, sai veel talupoja käest natuke midagi saada, see mõisaaeg hakkas otsa saama. Siis õnnestus see maa niimoodi rahaks teha ja maha müüa neile talumeestele ja veel oma pangast neile laenu anda ja protsenti võtta. See andis mõisnikele veel kolm-neli-viiskümmend aastat päris ilusat elu, kuni see siis otsa sai," ütles kirjanik.

Õnnepalu usub, et rahu tööst on inimestes tänaseni sees, võib-olla lihtsalt peidus, sest töö iseloom on muutunud. "Kasvõi see tavaline töö, mida minagi seal tegin ja mida tegelikult teeb veel päris hulk inimesi. See on ka mingisugune illusioon, et meil on nüüd selline IT ja teenusmajandus ja et seda tööd nagu polegi enam vaja. See ongi niisuguse progressiivse majanduse tunnus, et enam tööd ei olegi, AI teeb kõik ära, aga AI teeb ära just need ilusad, kerged tööd. Mina kardan, et see on varsti meil kubjas valmis, see hakkab ütlema, kus sa kaevad ja kus sa keerad selle mutri kinni ja rohkem enam neid mõtlejaid polegi vaja, laua taga istujaid," rääkis Õnnepalu.

Enda sõnul läks tal kaks aastat, kui tööga puukoolis ära harjus, ent siis ei olnud see enam nii uus ja huvitav. "See esimene sügis oli ikkagi hästi põnev ka, aga teistpidi ta oli kerge. Ega ta raske ei ole. See on kuidagi väljast vaadates, et sõidad mööda kuskil suvel palavaga, mingid mehed laotavad seal asfalti hirmsa auru sees, kuum ja kole ja haiseb, eks ole. Et oi-oi kui õudne. See on nende töö seal ja kui sa seda teed, siis see lõpuks ei ole õudne," lausus Õnnepalu.

Vanade talukohtade võlu

Õnnepalu on oma raamatutes palju kirjutanud maast, eriti Eestimaast ja selle tähtsusest, olles ise palju ringi rännanud. "Ta ongi see just, mis kannab, mille peal sa astud, istud ja oled. Kaevad seda ja kasvatad. Ta on ikkagi omamoodi ime, et paned maha ja külvad ja kasvabki. Siis käid seda vaatamas ja see on iga-aastane, see kevad-suvi-sügis. Praegu ei ole tükk aega midagi vaadata olnud, aga see, mis siis toimub, mind see tohutult võlub iga kord ja see on nii põnev," sõnas kirjanik, lisades et aiandus on pisut ka enese proovilepanek. "Ma olen avastanud, et aed olgu väike. Selline, et sa põhiliselt saad seal vaadata ja siis ka natukene teed kaevad. Seal midagi on, aga mitte ülearu, nii et ta ei muutu sulle nuhtluseks."

Väikeste taimenupsude tärkamine võiks olla harilik asi, mida inimene iga kevad näeb, aga Õnnepalu suudavad need iga aasta üllatada. "Inimese mälu on minu meelest selline aasta pikkune, aastaga läheb kõik meelest ära. Kuidagi teoreetiliselt, abstraktselt on meeles, aga tegelikult ei mäleta. Kui kevad jälle tuleb, mõtlen, et niimoodi siis kõik ongi, see ikka täitsa lööb tummaks," tõdes ta.

Õnnepalu otsib loodusest vanu teid ja talukohti, kus pole enam mitte midagi. Need on ta jaoks kõige huvitavamad kohad. "Seal on mingi inimeste elu, draama veel olemas. See nii-öelda puhas loodus, igav on võib-olla vale öelda, aga et kui sa lähed sellele talu asemele, sa aimad, see on ikkagi näha puudest ja tegelikult kuskil on ka see ahjuhunnik, mis on rohtu kasvanud, kus oli ahi ja korsten, seal on mingit moodi huvitav olla. Inimesed on siin elanud, isegi ei mõtle nendele väga, aga ju siis ikkagi mõtled või et see on mingit viisi veres. Eks ta muidugi kaob, neid inimesi ei ole enam, kes päriselt seda aega veel teavad," rääkis ta.

Oma raamatus "Õhtupäike väikestel majadel" kirjeldab Õnnepalu oma unenägu suurest reheahjust. Ta märkis, et on seda sama unenägu korduvalt näinud. "Mina olen reheahjus ja see on olnud enamasti selline hästi suur ahi, kuhu peab sisse minema ja siis seal kuskil nurgas tuld tegema. Ma sain aru ühel hetkel, kui ma lugesin Juhan Maiste ühte mõisate raamatut –see oli just Rootsi aja kohta –, et põhimõtteliselt need olid mantelkorstnad, mis olid mõisates ja pastoraatides ja kuhu mindigi sisse. Selline toa suurune ja siis seal all tehtigi tuld ja keedeti ja küpsetati. See tulekolle oli toas ju tegelikult, see oli ju lahtine tuli toas, mingi kivihunnik oli, kus see suits läbi käis ja soojendas, aga põhimõtteliselt oli selline lahtine tulease toas, kus peal siis rippus pada ja kus seda leemekest ja pudrukest keedeti. Suits tõusis üles lae alla," kirjeldas kirjanik ja lisas, et ehkki see võib tunduda pisut õudne, on seda kirjeldatud kui midagi väga meeldivat.

Raamatus "Aaker" toob Õnnepalu välja, et võib-olla kunagi meenutame praegust aega kui vana head Ameerika aega, samal ajal tunnistab ta, et tegelikult Ameerikat see Euroopa ei huvitagi. "Tal on teised huvid, paistab. Ju me ikka natuke huvitame ka, aga mitte enam sellisel viisil, seal on võetud ette reformid. Asi on muutumises, mina arvan. Ju ei saanud ka vanaviisi edasi. Eks lihtsalt mingisugune aeg on mööda saanud. See, mis teise maailmasõja järel siin üles ehitati, Ameerika Ühendriigid võitsid selle sõja ja nemad oma korra siin maksma panid. Kuidagiviisi see töötas ja oli ilmselt ikkagi neile kõigepealt kasulik, aga ju nad siis on leidnud nüüd, et kuidagi teisiti saaks veel paremini," ütles Õnnepalu.

"Piiririigi" kirjutas Õnnepalu just siis, kui üks impeerium lagunes. Ta leiab, et kui kirjanik sellised murrangulised ajad ära tabab, on see suur võit. "Minu meelest see praegune impeeriumi lagunemine ongi selle eelmise vaatus kaks, see on selle jätk. Ega see siis ära ei lõppenud. Siis tundus meile, et nüüd on kõik happy, Berliini müüri pole enam ja elame mingisuguses igavikus, aga ei, see ikkagi jäi pooleli. See töö jäi pooleli, see nüüd läheb edasi. Mingis mõttes Trump on nagu Gorbatšov kaks, aga ta on mitut pidi selline vastasmärgiga ja kogu see protsess on vastasmärgiga. Siis oli see ikkagi hästi lootusrikas, et kõik läheb kuidagi vabamaks ja paremaks ja nüüd on kuidagi vastupidi. Aga mingi murrang ja muutus, jah," rääkis Õnnepalu, lisades et noorena on selliseid muudatusi kergem tajuda.

"Kui sa oled noor, nagu ma siis olin, 1993. aastal, noh, nii hirmus noor ka enam polnud, ma olin siis 31, aga eks sa siis ka tajud paremini seda aega, mis tuleb, sest see ongi sinu aeg veel. Sa pead ju selles elama oma suurema osa elust. Aga nüüd juba nagu ei taha enam väga sellega kaasa minna ja on raske, aga on ka huvitav. Kes kuidagi selle ka kirjanduslikus mõttes suudab ära tabada, siis bingo, ma arvan," lausus ta.

Kultuurisoovitus. "Kuna raamatuaasta on läbi, siis ma arvan, et nüüd on õige aeg hakata raamatuid lugema, sest nõme oleks lugeda raamatuid sellepärast, et on raamatuaasta ja siis ära lõpetada, kui see läbi saab. Ei, nüüd just algab raamatute lugemine. Üldine soovitus ongi lugeda raamatuid, kasvõi sedasama "Tõde ja õigust". Väga põnev, ikkagi meeletult dramaatiline ja täiesti hull raamat. Võta, kust tahad, lahti ja hakka lugema. Ma võtsin kaasa ka ühe natukene vagasema raamatukese, "Väike-Maarjamaa", mis tegelikult räägib natukene sellisest "Tõe ja õiguse" eelsest ajast veel, need on Väike-Maarja pastor Knüpfferi lapsepõlvemälestused. Nii nagu ka "Tõde ja õigus" on mõnes mõttes Tammsaare lapsepõlvemälestused. Aga kuna nad on kirjutatud selle aja keskel ja ajal, kui meie rahvuskaaslased väga palju veel mälestusi ei kirjutanud ja päevikuid ei pidanud, siis seal on ikka päris tore sissevaade sellesse kadunud aega ja tegelikult ka sellesse, et kuigi pastor oli nüüd ikka parem mees kui talumees, siis eks tema elu oli ka ikka päris vilets," ütles Tõnu Õnnepalu.