Ood sitkusele jaööliblika tung

Lüroeepika – kahe kirjandusliigi sulam, pole siinkirjutaja lugemislaual seni väärilist kohta leidnud. Luulest olen otsinud mõne hetke, pildi, mõtte või tunde sähvatust või maalingut. Doris Karevat parafraseerides: luules võib mis tahes tühine sündmus muunduda tähenduslikuks (Looming 1/1988). Lüroeepikas jutustatakse aga lugu, mis on üldjuhul jubaoma definitsioonilt tähendusrikas.

Lehte Hainsalu ballaadid räägivad veel iseäranis tähendusrikkaid lugusid: Eesti taasiseseisvumisest („Priiuse pulmad ehk Vabaduse varrud“) ja Vanemuise Seltsi ja teatri lugu („Laul vaprast kanneldajast“) ning muid Eesti saatuse- ja kultuuriloo ning rahvaluule olulistest tähistest ja motiividest.

Jutustavas luules on teatraalsust ja marsisammulisust, midagi vanamoodsat ja esmapilgul tänasesse mittesobivat. Kuid Hainsalulood panid kuulama ning lüroeepika rolli mõtestama ja ehk mõistmagi. Värss ja stroof jutustamises nõuab täpsust – nii sisu kui sõna valikul. Mõne kuiva lohiseva ajalookäsitluse asemel saab Hainsalu ballaadi kaudu säravama ja kindlasti meeleolukama pildi nt Eesti taasiseseisvumise sündmustest. Tartu Postimehest (01.11.2013) saab lugeda, kuidas kirjanik on teose tarvisarhiivides ülipõhjalikku eeltööd teinud. Vabariigi taastamise loos leiame40 kirja, Balti keti, öölaulupeo, Teletorni piiramise jpm sündmuste kajastamist. Hainsalu teravmeelsus ja huumor teeb paljuräägitud vabanemise loo taas mahlakaks, nt: ”Siis tuli Gorbatšov. Lääs ahhetas: / Nii ilus poiss, nii ladus kõnepruuk, / kõik keeled suus ja laubal tulemärk!” (lk 26) Või tõsisemal toonil: ”....ka seljakotid / on peres seekord lahti pakitud - / noid vanu kogemusi arvestades, / et mees saab trellid, kodakondsed laagri.” (lk 31)

Huvitavad folkloorsed-arhailised on ka Hainsalu metafoorid: ”Paarsada tuhat voolab Kadriorgu / öölaulupeole laulma ennast priiks. / Me Vabadus peab pulmi suvelõõsas, / kõik vallad saajarahvaks palutud, / siin igaüks on oodatud ja tähtis, / sest igaüks on täna pruut või peig. / Ekstaas nüüd tõstab taevad kõrgemale / ning kire lained löövad üle pea.” (lk 27)

Hainsalu on kasutanud ka krooniku õigust valida, keda nimetada, või keda hukkamõistvalt ajaloounustusse heita: ”Autokastist peamees / (ta nimi jäägu kirja panemata) / kui koolnuist tõusnud Lenin kõnet peab.” (lk 28) Loo lõpust ei puudu ka moraal: olgem oma vabaduse suhtes valvel ja ilmutagem vankumatut tahet: ”Kas ajalugu tunneb happi end’i?” (lk 34)

Lõpust algusse liigub ka Hainsalu: teine pikem ballaad käsitleb Vanemuise Seltsi ja teatri loomise ja teisenemise lugu (ajavahemik 1862-1940).Pikas ja vaevalises, alatasa laenude käes vaevleva Vanemuise(ometi küsitakse eeposes ju hoopis Vanemuiselt midagi laenuks) loos jäävad ennekõike kõlama muutuvad paleused, ideoloogilised vaidlused ning võimumäng. Ikka see raha ja aadete vastuolu ning kooskõla otsimine.Pikk lugulaul konarlikust arenguloostloob lugejastänutunnet vaevanägijate suhtes, kes ka näiteks jõhkrates venestamisoludes alla ei andnud, mistõttu on nüüd, millele toetuda. Raske on igal ajal ning kerge on pitsitavates oludes jätkuvuse olulisust unustada. Ood sitkusele!

Ka Vanemuise lugu ilmestab Hainsalu omapäraste metafooridega, kirjeldamaks näiteks vene ja saksa tõmbetuules olevat eesti kultuuri: ”On vastastikku usundid, kultuurid /siin paisatud – justnagu sapipõies / üks kivi hõõrub teist, ja kriisi ajal / ei jaksa keha kannatada valu.” (lk 55). Jällegi on luuletaja täpsus ja teravus lööv: ”Saab toime pandud läbiotsimisi, / nii nagu Vene riigis harilik - / võmm millal iganes võib tulla tuppa / ning tuhnib suhvlis, tallab hingesopis.” (lk 62).

Huvitav on jälgida eesti kultuuri kujunemise ja mõtte arenguid: pentsiku ja koomilisena kõlab nt ühe perioodikarskusideoloogi mõte teatri rollist ühiskonnas: ”Viin välja, pilet odavaks, eeskavva / hääd kõlblad rahvatükid kõigile, / mil selge otstarb, kerge arusaam.” (lk 76)

Kindlasti ei peaks Hainsalu ballaadid üksnes kaante vahele jääma, vaid ootavad lavalaudadele toomist, niisamuti võiksid neid näiteks ajalooõpetajad kasutada, andes õpilastele ülesandeks ballaadidest välja noppida sündmusi, neid tõlgendada ning analüüsida, mis neist on neutraalne ajalooesitlus, kust algab luuletaja subjektiivsus.

Lühemad ballaadid raamatu alguses on aga folkloorsete motiividega, kummitama jääb mõte tabust: on asju, mida inimene teha ei tohi, ning piire, mida ületades ta katkeb või jääb sõnatuks. Selle ballaadikogu lummutuslikem lugu ”Ilma ääre pääl”on hingesuguluses Jüri Üdi luuletusega” Me teeme, teeme ümber oma elu”: ”... siis see, kes juhtus välja nägema / on äranähtu nimetanud iluks. / Ta samal hetkel ise läbi nähtud / ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta. / Suur saladus saab tema ainueluks / tal iseennast au on läbida.”

Omamoodi on selle sõnastanud ka Paul-Eerik Rummo luuletuses ”Jah, ma nägin lumevalgust”: „...jah, mu sõnadest saab lalin, / rääkida, kui soovin tast, / ning kõik rajad, mis ka valin, / kaugemale toovad tast”. Mis saab siis, kui nähakse teisele poole või midagi liigeredat?
Ülle Marksi kujundatud raamatukaanel on ilma ääre tausatal ärapõlenud liblikad, mis omakorda meenutavad Juhan Viidingu luuletust ”Ööliblikas, su tung on imeline”: “Meile ja mulle / tuleb aeg, et lennata tulle; / tuli surnuks puhuda ise / läbi elu nii imelise.”

Detsembri keskpaigas Tallinnas toimunud kirjanduskonverentsil „Paabeli raamatukogu“ pajatas üks erilisemaid jutuvestjaid Piret Päär lugusid Ilmaneitsist, kes istus ilma ääre pääl, kuu kuldse külje pääl. Ja seal oli nii hea olla, et ta ei tahtnud kuidagi koju tagasi tulla, ehkki teda käidi korduvalt kutsumas. Ega Päär hea jutustaja kombel hiljem selgitustööd teinud, mõtestan seda lugu siiani. Seda, mida sealt ilma ääre päält näha on, näikse rahva- ja niisama luulet kangesti huvitavat. Aga et ääre päält praeguse olemise keskmesse naasta, peaks meeles hoidma seda imet, mis on see taas kätte võidetud vabadus ja oma kultuuri jätkuvus.