Arvustus. Kange poetessi lood ({{commentsTotal}})

Lehte Hainsalu.
Lehte Hainsalu. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat

Lehte Hainsalu

"Olla üheksavägine"

Petrone Print

167 lk.

 

Tartus, ses väikses puust linnas, tunnevad kõik kõiki, sestap pole midagi imelikku, et kunagi, kui ukselingid olid umbes nina kohal, kinkis Lehte Hainsalu kaks oma raamatut. Üks oli "Kui ma ükskord", kus olid luuletused, teine oli "10 kooki", kus olid jutud.

Esimesest mäletan mina luuletust kellestki omavanusest noormehest, kes hulkuma läks, jõudis vist raudteejaama, kus nägi ust ja:

Ma ei tea, mis ukse taga,

koju tulin miilitsaga.

Tos teises, koogiraamatus olid miskid tuvid... ja edasi on Alz... no see.

Nii et nende kogemuste pealt jääb Lehte Hainsalu mulle alati veidi lastekirjanikuks. Mis on kõike muud kui halvustus. Lastele kirjutamine on kaelamurdev trikk, nemad ei tunne halastust ega andestust, kui ikka ei meeldi, siis läheb raamatu vahele pannkook.

Vaat nii.

Äsjane juubilar annab ka justnagu elulugu kirja pannes tunda, et on ikka luuletaja küll. Tea nüüd, aga usutavasti saaks seda proosat mitte just suure vaevaga isegi laulda. Isegi kui jutt on sellest, kuidas muistsel aal pesumajas asjad käisid. Nagu seda aina juhtub, mõnel mehel on nina olme suunas viltu. Kole huvitav teada saada, ei teadnud, et hruštšovkasse võisid sina korteri saada, aga millise just, käis loosiga. Või siis üürielamispinna otsimine nõukogude korra viljastavates tingimustes, tõsine seiklusjutt.

Mis minule siin raamatus hirmsasti meeldis ja võib mõne porisema panna, on, et lgp Lehte Hainsalu paneb elu kirja muretu ebajärjekindlusega. Hüppab ajas rõõmsameelselt edasi ja tagasi, ülikooliaastatest ülemnõukokku, sealt suguharru. Luuletaja peabki ju kergelt udu olema, ometi teadma, mis tema teeb.

Üleüldse ongi see raamat hästi rõõmsameelne. Vaatamata sellele, et sees on sõjaeelsete laste elu pea kohustuslikud lood. Ikka peab keegi vangi minema ja lähebki. Pommitamine peab ka olema – tartuiidina ei väsi väikese sapiga imestamast, et Tartu korduv segilaskmine on mingisugune väike mürts kuskil teises toas, nutt ja hala käib ainult Kilulinna märtsipommitamise ümber, aga nojah.

Vaatamata sellele, et algus on päris sünk – sina sünnid, su isa jäi just puu alla, nii et kaks suguharu kokkutulekut ühe hinnaga. Mõtlema jääd, läheb veel süngemaks see lugu. Ometi kirjutab Lehte Hainsalu leplikult selle üles ega hala, et, oh, kui raske oli minu lapsepõli. Kange poetess ei ulu.

Ehk siis üritades kuidagi seda juttu ära sõlmida – väga kaunilt kirja pandud kauni inimese elu lood, kahju suisa, et nii õhuke, aga head asja olgugi ehk jaopärast. Häbiga tuleb tunnistada, et kangesti lõbustas arusaam, et feminismil on ikka pikk ajalugu siin maal. Jutustatakse lugu, kuidas targemad naisterahvad üritavad autori abielu lõhki lüüa, et misasja, ega meestest niikuinii asja saa. Mis veel kord kinnitab tõdemust – nõuandjad tuleb mättasse lüüa ja feministide eesmärk on teha võimalikult palju naisi üksikuks ja õnnetuks.

Eks igaüks loe välja, mis ise tahab, iga raamatuga on nii. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: