Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafid avasid allveefotode ja aeropiltide näituse "Y-dimensioon"

Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakond avas allveefotode ja aeropiltide näituse.
Professor Peeter Linnapi kureeritud näitus "Y-dimensioon" on avatud galerii Nooruses 25. november - 14. detsember 2014, teatab TKK.
Enamik sellel näitusel nähtavaid töid on Tartu Kõrgema Kunstikooli uute, 2013. aastal alguse saanud unikaalsete eksperimentaalkursuste - allveefotograafia ja aeropildistamine - tulemuseks. Näitusel on esindatud nii üliõpilased kui koosseisulised ja külalisõppejõud.
Kõiki selle näituse pilte ühendab üksainus läbiv ja täiesti formaalne idee - vertikaalne ehk Y-mõõde. Kõrgus ja sügavus. Sellel väljapanekul esinevad kunstnikud on nii või naasugusel kujul "maapinnalt lahkunud" - tõusnud sellest kõrgemale või laskunud sügavamale.
Niisuguse tänava-taseme hülgamisel ja siirdumisel gravitatiivsest nullpunktist vertikaalses e y-dimensioonis üles või allapoole on ennekõike avastuste tegemise siht. Kuidas paistavad tuttavad kohad neist üle lendavale või nende all veesügavustes liuglevale fotograafile?
Kas niisugustest positsioonidest nähtav pelgalt täiendab meie teadmisi keskkonnast või paneb see ümbritsevat koguni uutmoodi tõlgendama? Muudab ehk koguni arusaamu füüsi(ka)lisest maailmast kui sellisest tervikuna?
Maapinnalt ühes või teises suunas lahkudes - õhku tõustes või vette laskudes puutume me kokku piiri fenomeniga. Üheks selliseks piiriks on maapind ise, mille igapäevaselt rutiinne tallamine on osa meie (enese)kindlast olekust.
Väljend "inimene on kahe jalaga maas" tähendab metafoorselt isendit, kes on praktiline, sisemiselt tasakaalus, sotsiaalselt usaldusväärne. See, kes "hõljub pilvedes", vastupidi, on parandamatu unistaja, romantik - boheemlane, teadlane või kunstnik. Niisugusi inimesi kutsutakse reeglina alati "maa peale tagasi tulema".
Piiriks on ka veepind, ehkki hoopis teistsugusel kujul. Kahe jalaga vees seismine ei tähenda seevastu midagi head, halvimal juhul aga markeerib niisugust olukorda aga "ämbrisse astumine". Veepinnal kõndimine omakorda on jõukohane vaid müütilistele religiooni või muinasjututegelastele nagu Jeesus, Ilfi ja Petrovi kangelased jmt.
Meie keeles puudub eraldi kääne sügaval vees oleku kirjeldamiseks. Suplejad/ ujujad on lihtsalt "vees", sukeldujad aga "vee all", mis määratleb nende asendi vee pinna suhtes ja indikeerib sügaval-olekut keeles kui harvaesinevat ja võõrast.
Aerofotosid tehes ja vee all pildistades peame me alati piiri ületama. Õhku tõustes jäetakse maha maa tahke koorik, sukeldudes aga läbitakse veepind et jõuda "vee alla". Selles ületamises on alalist riski, ent just see teebki pildistamise niisugustes keskkondades erakordselt atraktiivseks.
Nendes uutes olukordades suhtestume me ümber ka gravitatsiooniga - kaameraga kõrgõhus või süvavees tegutsev inimene ei seisa enamasti püsti ega vaata maailmale enam täiskasvanud inimese eneskindlalt silmakõrguselt. Ta hõljub, triivib, pikeerib ja laskub - tulemuseks pildid ja visioonid, pildid ja projektsioonid, mis annavad vaatajale vaid kaudset aimu kogetud olukordade tegelikult palju rikkalikumast füüsilisusest.
Kuidas siis näidata neid antigravitatiivseid olukordi ja luua vaatajas osalust selles paljutahulises kogemuses? Kuidas ületada neis fotožanrites Allan Sekula ületamatult teravmeelne märkus, mille kohaselt olevat akvalangi leiutaja - prantsuse sõjaväeinsener Jaques Yves Cousteau kõigest oma maapealse prototüübi Henri Cartier Bressoni veealune variant?
Osalevad kunstnikud: Erikas Skadzius, Ülar Tikk, Aigar Sisask, Peeter Linnap, Sigrid Kuusk, Jekaterina Senina, Maari Soekov, Pillery Teesalu, Georg Kõrre, Mariliis Heinsaar, Theodor Peeter Linnap, Piret Säde Lain, Karole Kutsar, Erge Sonn
Näituse muusika: Alan Raat "Aero"
Toimetaja: Tõnu Pedaru