Tõnis Saadoja: Kui küsitakse, mis on kunsti mõte, on see alati natuke jonnakas või provotseeriv küsimus. Tihti küsitakse seda sellise alatooniga, et see kes vastab – kunstnik – peaks hakkama ennast kuidagi õigustama.

Sellega seoses ma tahaks rõhutada, et kunst on vabade inimeste privileeg. Kunstis ei ole midagi kohustuslikku. Kõikide kujutletavate maailmade seas on kunstimaailm kahtlemata kõige liberaalsem. Mis teistpidi teeb ta väga raskesti defineeritavaks.

Aga seda, et ta ei ole defineeritav, peakski võtma pigem privileegina. Konflikt suhtluses publiku ja kunstniku vahel ei peaks meenutama lapse ja lapsevanema jonnimist, et üks topib teisele kavaluse või jõuga pudru suhu. See ei ole huvitav ja see ei too ka esile kunsti peensusi, vaimseid väärtusi, millele kogu see asi tugineb ja mida ta ka ise loob. Tegemist on rangelt vabatahtliku vaimse sfääriga.