Galerii: Tõnis Saadoja näitab ateljees toimuvat ({{commentsTotal}})

{{1515672240000 | amCalendar}}

11. jaanuaril avas Tõnis Saadoja Tallinna Kunstihoone galeriis näituse "Stuudio", mis räägib ateljeest ja seal toimuvast lähivaates.

Tõnis Saadoja on oma kunstiväljale astumise hetkest peale – nagu üks tõsine kunstnik peakski – küsinud pidevalt reaalsuse ja kunsti vahekorra kohta. See ei ole ainult või isegi mitte valdavalt väljendusvahendi ja vormi probleem, mida ta järjekindlalt harutab, see on põhimõtteline teada tahtmine võimalikult tõelähedase, objektiivse ja realistliku suhte kohta nende kahe vahel. On kunsti lakkamatu põhjendamine inimese poolt, kelle jaoks kunstitegemine moodustab olulise osa tema elust.

Tõnis Saadoja ise ütleb, et näitus on miniatuurne skaala tema isikliku maaliruumi ulatusest ."Ma üritan siin näitusel mängida erinevates helistikes ja kategooriates, otsides seeläbi enda mingisuguseid piire," ütles Saadoja "Aktuaalsele kaamerale" ja lisas, et vaatamisviiside paljusus, mida ma üritab tuleneb tegelikult kaasaegsest pildikultuurist. "Sellest, kui palju me iga päev puutume piltidega kokku, aga kuivõrd ühtemoodi me neid pilte vaatame."

Nagu Saadoja edevusevaba ja täpne sõnakasutuski avab tema visuaallooming mõtteprotsessi ja meetodit, mille abil kunstnik kui küsija pilti kui vastuseandjat kõnetab. Mõlemas - nii sõna- kui pildikujundis - on visalt kohal ja korduvad määratlused „realism“ ja „objektiivsus“, neid valgustatakse välja aina uute nurkade alt, aina uue intensiivsusega, laskmata neil kivistunud suurusteks tarduda. Nende abil maalib Saadoja end „juba kinnistunud lugemisviisidest eemale“ süvenemise ja põhjalikkusega, kümneid kordi näiliselt juhuslikku läbi proovides, eelnevat kergekäeliselt ja kriitikavabalt kõrvale heitmata. Pole juhus, et „Stuudio“ sümboolseks lähtepunktiks saab Tõnis Saadoja poolt tehtud koopia Eugen Dückeri 19. sajandi teise poole alguse etüüdist “Tee” maalile „Saaremaa maastik,“ mille Saadoja pealkirjastab „pärast Dückerit,“ ja – pange tähele – mitte „Dückeri järgi“.  

Lapsepõlvest saadik seisatan Eesti Kunstimuuseumis Eugen Dückeri maali „Saaremaa maastik“ ees ja vaatan, kui hästi on esiplaanil maalitud vankrijäljed liivasel teel. Alatasa kipun unustama, kes on see kunstnik, aga need jäljed on meeles.

Hoolimine, tähelepanu ja eelarvamustevabadus teevad Saadojast ühe vähestest tänapäeva eesti kunstnikest, kes püsib tervikut nägevana silmsidemes ja võrdsena maalikunsti ajaloo vastas.

 Samuti meeldib mulle tähenduslikus plaanis maalikunsti pikast traditsioonist ja tohutust pagasist tingitud ülitihe asustus, mis sunnib meelega otsima erandlikke olukordi, veel läbimängimata kombinatsioone ning asustamata äärealasid, et täita lõputuid valgeid laike juba mitu korda lõpetatuks peetud mängus.

Ennast ühtaegu lugeja ja kirjutaja, kunstniku ja vaatajana positsioneerinud Saadoja esitab oma küsimused ja väljakutsed alati mõlemale ja see teeb ta loomingu manipulatsioonist puhtaks. Sageli seisavad mõlemad, nii vaataja kui kunstnik tühjuse serval kõrvuti, ning on loomulik, et kui keegi üritab selle sügavust mõõta, siis on see kunstnik, kes võtab riski, sest on vaatajast erinevalt seda pikalt ette valmistanud.

Mis on ühist baltisaksa kunstniku Eugen Dückeri maastikumaali koopial, ateljeepimeduses portreteeritud slaidiprojektoril, perekonna arhiivist pärinevatel reisifotodel Ameerika läänerannikust ning tasapinnalisel värvilisel lõuendil?

Kõik nad on pildid. Kõik nad on kujutised oma mõjuvälja ning komponeerimisloogikaga. Kõik nad on tinglikult loetavad kui ühe kujutise erinevad reaalsusastmed.

“Stuudio” on näitus, mis vaatleb pilti kui protsessi; see on näitus, mis kõneleb eeskätt maalimisest, lahates maalimise konstruktsioone ja arhitektuuri. See on miniatuurne skaala minu isikliku maaliruumi ulatusest.

Loobudes dokumentaalsest, antropoloogilisest või muul viisil kitsendavast konkreetsusest, laotub vaataja ette pildi võimalikkus, kord tihenedes, kord hajudes. … Vastukaaluks valmislahendustel toimivale fotograafilisele reaalsusele, otsin ma maalides vaheldust, erandlikkust, juhust.

 – Tõnis Saadoja

 

Tõnis Saadoja (s 1980, õppinud maali nii Eestis kui Inglismaal) näitus pealkirjaga “Stuudio” on tinglikult neljast üksusest koosnev tervikväljapanek, eelnevast loomingust tõukuvate uute radade välja valgustamise katse kunstniku arengukäigus. Saadoja, kelle tööde seast on raske leida lõpetamata teoseid, toob vaataja ette (justniisama lõpetatud) laboriproovid, kontsentreeritud valiku oma otsingutest, mille kohta ta ise ütleb: “Tegemist on katsetustega, midagi pöördumatut neis ei ole”. Nagu Saadoja puhul ikka, algas ka Stuudio-lugu ammu enne selle näituse valmimist, ja nagu ikka hõlbustab tagasivaade varasemale ka selle väljapaneku mõistmist.

Tundub, et ülioluliseks tähiseks Tõnis Saadoja loomingukogemuses oli 2012. aastal valminud laemaal Teatrile NO99 – 50m2 pinnale maalitud monokroomse pildiringi monumentaalsus ja tema vaataja suhtes kehtestuva distantsi peadpööritav paratamatus, – mille Saadoja  sõna otseses mõttes peadpööritava elegantsiga lahendas. Analüütilise meele ja meetodiga oma senist loomingut kontrollinud kunstnikule andis laemaali-väljakutse väga tõenäoliselt tõsise välise survestatuse ja alandlikkuse õppetunni. Andis arvatavasti ka meistritöö õnnestumisest saadud rahulolu ja enesekindluse. Justnagu kergendusest välja hingatuna järgnesid kaks väga head näitust: “Arhitektuurifoto väikese poisiga” (2014) ja “Etüüdid klaverile ja lõuendile” (2015).

Neis tõi võidukalt maa peale naasnud kunstnik tuttavat toetuspinda tervitades tagasi talle tunnusmärgilise, samm-sammult teemasse süveneva ja sellisena ka loetava seriaalsuse. Aga tõi ka midagi uut – voli seda seriaalsust üksikpildi enda mõju kasvatamise arvelt kärpida. Ja lõdvendada talle siiani olulise reaalsusega seotuse garantii – fotokujutise – lõarihma, seda kujutist kohati äärmuseni minimeerides ja tinglikuks muutes. “Väikese poisi“ ja “Etüüdidega“ tulid Saadoja piltidesse tunnetuslik enesekehtestamine koos julgusega puudutada mittebanaalsete helistike ilu pildisiseses ruumis. Nüüd, oma stuudio vaikuses, vaatajale silmade kõrguselt ja käepuudutuse distantsilt kättesaadavana süveneb seeriate arenguloogikast kantud looming aina enam ühe pildi sisse mahtumise võimalusse. Alasti tasapinna ja illusoorse pildiruumi järelekatsumisse, värvi taasavastamisse.

Nagu eepiline romaan, mis algas NO99 männilatvadega ja muutus novelliks 2014. – 2015.a. näitustega liigub Saadoja ajalooliselt reegliks kujunenud arengutrajektoorile vastupidises suunas poeetiliste lühivormide, lakooniliselt sõnastatud hädavajaliku poole. Ja kui selgub, et see on tänapäeval võimatu või mõttetu, siis näitab ta verd valamata kuidas suri maalikunst, või mis veelgi tõenäolisem, et siingi pole midagi pöördumatut, et “… see pole kindlasti kõik, milleks nii kunstnik kui vaataja võimelised on. Või milleks nad varasemalt võimelised on olnud“.

Näitusetekst: Tamara Luuk 

Näitus jääb lahti 11. veebruarini.

 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: