Teid pärjati äsja Konrad Mäe preemiaga. Mida see teie jaoks tähendab?

Hea meel on! Tegemist on väga spetsiifiliselt maalikunsti preemiaga, mis on varasemalt olnud konservatiivsete kriteeriumitega, aga ilmselt seetõttu, et konservatiivsemad maalikunstnikud on preemia juba kätte saanud (toim: Konrad Mäe preemia antakse üks kord elus) ning neid palju juurde ei tule, on nad tingimusi muutnud. Ma arvan, et mõningate eranditega kõik, kes on pikemalt maalikunsti erialal tegutsevad, saavad varem või hiljem selle preemia. Selles mõttes on tegemist loogilise käiguga. Mind on antud preemiale esitatud alates 2006. aastast üle aasta erinevate töödega. See tunnustus ei tulnud üle öö.

Kas teatud küpsusaste on nüüd saavutatud, et seekord preemia ära tuli?

Ma arvan, et see on pigem inimeste ja otsuste kokkulangevus. Tööd on arenenud sõltumata väljastpoolt tulenevatest kriteeriumitest. Aga võimalik on, et viimane näitus oli rohkem maalilisi väärtusi esiletõstev. See näitus on maali meediumi ja abstraktsemate väärtuste kandja. Varasemalt on osad tööd olnud pigem literatuurse sisuga.

Rääkige palun lähemalt preemia pälvinud tööst.

Selle näituse algimpulsiks oli klaverimotiiv ja seda pigem füüsilises või esteetilises aspektis. Musta klaveri raskus ja peegeldus; klaver kui objekt ja klaveri kui materjali mingisugused kvaliteedid jäid mulle meelde. Teisalt tahtsin teha ühe materjali tõlkimist teise. Mul olid kindlad objektid, mida ma soovisin koos klaveriga vaikeludeks seada. Tegemist ei ole loogilise narratiivse valikuga. Protsess oli improvisatsiooniline ja natukene eksperimentaalne. Ma viimase hetkeni ei teadnud, mis ma sinna lisan ja kuidas see kõik kokku tuleb.

Inimene otsib alati tähendusi. Mida teie kui kunstnik nende töödega silmas pidasite?

Kõige täpsem on öelda, et mind huvitasid haprad momendid. Ma olen kuulnud, et näitust on peetud süngeks või osad nendest motiividest olid depressiivsed. Need seosed on väga lihtsad tekkima, kuna kasutan musta värvi, mis on iseenesest leina värv või tõsine värv, aga see ei olnud minu jaoks domineeriv. Pigem huvitas mind teatud sümfoonia või suurvormi tunnetus hästi väikeste ja tavaliste asjade näitel. Juhuslike esemete portreteerimine nii, et see annaks nendele tavalistele asjadele suurema jõu ja teistpidi, et see jõud tunduks vääramatu.

Kuivõrd oluline on vorm, kuivõrd sõnum?

Kuigi ma ei kasuta enamasti väga selgesti artikuleeritud sõnumit või ei illustreeri oma seisukohti sõna-sõnalt siis ma arvan, et mingisugune olek või arusaamine asjadest on minu töödesse sisse kirjutatud. Ma mõtlen väga palju tähenduste peale. Ma sõnastan mingeid asju enda jaoks korduvalt enne kui mingeid otsuseid teen. See kõik jääb töösse alles. Selleks, et mingit tüüpi seisukohta või suhtumist väljendada peab mõtlema väga palju vormilistele aspektidele. Ma ei kisuks neid lahti.

Te tegelete fotorealismiga. Miks mitte lihtsalt foto või maal? Kas taoline metoodika loob uue kvaliteedi?

Jah, loob küll. Metoodiliselt on maal ja foto väga erinevad asjad. Enamus mu töid on saanud tõuke või impulsi nende kahe meedia võrdlusest. Mu viimaseid pilte oleks suhteliselt raske olnud maalida ateljees, kuna need põhinevad makrofotodel. Inimese silm ei näe sellise nurga alt ja spetsiifilised nõksud, mida fototehnika toodab, muutuvad maalikunsti vahenditega palju jõulisemaks. Kontekst, milles sa neid näed ei ole harjumuspärane ja ära tundmine käib pikema tsükliga kui ekraanilt pilti vaadates.

Teie töid on nimetatud ebaisiklikuks. Kuidas sa seda kommenteerite?

Mulle tundub, et nad on väga isiklikud. Miks keegi ei ütle fotokunstnikule, et kuna sa pildistad, siis sinu töö on umbisikulisem. Aga kui maalikunstnik pildistab, siis see tähendab kohe umbisikulisust. See mõtteviis pärineb eelmisest sajandist ja on tunnetuslikult absurdne.