„Kohatu“

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses on üleval Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) näitus „Kohatu“. Selle kuraator Marten Esko selgitas, et EKKM näitusetegevus toimub ainult suvel, kuna maja ei saa kütta. Rändnäitusega täidetakse talvist pausi. Teiseks põhjuseks on kunstielu liigne pealinnakesksus, eesmärk oli tuua hea kaasaegne kunst ka väiksematesse kohtadesse.

„Alguse sai nimevalik rändnäituse kohatust olemusest, kuigi üleval on ka Paul Kuimeti samanimeline foto,“ lisas Esko. „Näiteks Tõnis Saadoja akvarelliseeria „Kodulinn Tallinn“ on oma kodukoha avastamine, Marco Laimre kaardid esindavad subjektiivset kohataju.“

„See teos on loodud aastal 1996 – enne Googlemapsi ja kartograafiabuumi,“ selgitas Marco Laimre. „1990. aastate keskpaigas tegeleti Ida-Euroopas palju isikliku ajalooga. Eneseteadvuslik lapsepõlv on oluline, sest see paneb paika mõtte, mida mõtled sellel hetkel kui sured. Eesti kaardi nimel läheme me surma, kui sõda peaks tulema – just kaardi, imagoloogilse kujutise eest. Mis mul tegelikult on pistmist selle rannajoonega – see on kosmosest vaadatud ükskõikne kaamerapilt, mis pole tegelikult üldse oluline.“

Malle Leis

Tartu Kunstimuuseumis toimuva Malle Leisi näituse kuraator Tiiu Talvistu leidis, et Leis oli nõukogude halli argipäeva tõeline superstaar. „Näitus võiks kõnetada erinevaid generatsioone – tuleb meelde popilik esteetika biitlite ajast ja Silueti moed. Hilisemad kriitikud on näinud tema töödes oma ajastu eksistentsialistlikku ängi. Portreed on maskitaoliste ilmetega ja üksteisest eraldatud – see ei käi kokku nõukoguliku elurõõmu ja paatosega.“

Malle Leisi tütar, kunstnik Sandra Jõgeva mäletab lapsepõlvest emale paljalt poseerimist. „See oli kohutavalt tüütu,“ nentis Jõgeva. „Mul on raske teda kui kunstnikku analüüsida, sest ma olen kasvanud nende maalide keskel. Kuna ma olen Leisi tütar, siis ma jälestan lilli – meil oli alati külmkapp täis närbuvaid bukette, mida ema maalis. Tema suhtumises kunsti on palju sallimatust, ta on ikka korrutanud, et alati on olnud olemas palju halba kunsti. Selle suhtumise olen temalt kaasa saanud. Arvan, et mu ema on kahtlemata hea kunstnik.“

Leis maalis peamiselt natuurist, mida tänapäeval eriti enam ei tehta. Mõnede kaugemal asuvate modellide puhul kasutas ta siiski ka fotosid. Jõgeva meenutas Kaarel Irdi portree sündimise lugu. „Vanemad läksid Tartusse Irdi pildistama. Ukse avas Ird, kes sõimas neil näo täis. Sellisena nad jõudsidki teda pildistada, sellepärast tal ongi maalil paraja tölli nägu. See oli Moskva tellimus, mida ei võetudki vastu, sest Ird ei näinud seal piisavalt esinduslik välja.“

Omaalgatuslikud kunstiruumid

Kunstiteadlane Maarin Ektermann on palju uurinud omaalgatuslikke praktikaid, mida kunstnikud viljelevad. „Kõik algas sellest, kui kunstnikud avasid oma stuudioruumid publikule,“ selgitas ta. „See võib olla galerii või näituseruum, võib olla ka, et ruum tehakse lahti üheks õhtuks, seal võib olla kohtumis- ja filmiõhtuid, pidusid.

Omaalgatuslikkus markeerib kunstiväljal algatusi, mis tegutsevad non profit loogika järgi. See on tihe elukool, ühes isikus peab olema programmijuht, PR-inimene, koristaja, logistik, diplomaat. Elu omaalgatuslikus kunstiruumis on nagu pidev leiutamine ja kaos.

Alguses on need kohad rohkem avatud, hiljem muutub profiil spetsiifilisemaks ja ruum kaob avalikkuse eest undergroundi.“

Ebastabiilsus ja jätkusuutmatus sinna on sisse kirjutatud. Kultuuripoliitikas pole stabiilsete rahastusvõimaluste osa läbi mõeldud nendele omaalgatuslikele praktikatele, mis jäävad püsima.

Üks Rundumi vedajaist, kunstnik Kristina Õllek rääkis, et Rundumi eesmärgiks on reageerida tühikutele Eesti kunstiväljal. „Peamisteks tegevusteks on näitused ja muud esitused. Meil on prooviruum, mis keskendub noorte kunstnike eksperimentidele. Teine formaat on Showcase, mis liigub linnas ringi,“ lisas ta.

EKA skulptuuriprofessori Kirke Kangro sõnul tekkis ISFAG-i järele vajadus kohe, kui EKA kaotas oma maja. „ISFAG tähendab tegelikult installatsiooni, skulptuuri ja fotoosakonna autonoomset galeriid. EKA skulptuuriosakonnas Raja tänaval on galerii tegutsenud viis aastat, kuid see on kaugel. Nii tekkiski fotoosakonna professori Marco Laimrega sünergia, et luua uus galerii,“ ütles Kangro. „Kui EKKM-i ehitasid omal ajal üles tudengid ja sellest on praeguseks saanud oluline kunstielu hoidja, siis meie alustasime veel madalamalt, prügivedamisest. Praegu on ISFAG-ist saanud kandev ja omapärane galeriipind.“

Koplis asuva Nancy Nakamura ideederiiuli vedaja Kadi Estland räägib, et see ei ole galerii. „Nimi sai valitud selle järgi, et galerii kontseptsioon oleks olnud liiga kitsas. Plaanisime algusest peale erinevaid tegevusi – filmi- ja kirjandusõhtuid, debatte. Tundus sobiv koostöövorm, kus igaüks toob oma ideed riiulisse. Suurem osa kunstielust on kesklinnas, see tundub elitaarne ja suletud. Üks väljakutse oligi minna äärepoole.“

Vaiko Epliku kommentaar

Muusik Vaiko Epliku õde Eike on kunstnik ja sageli käivad nad koos näitustel. „Viimane suur elamus oli Peeter Alliku näitus „Need tomatid ei mädane“ Kunstihoone galeriis,“ rääkis Eplik. „Ta on tugeva sotsiaalse närviga autor. Igaüks tema vaadetega nõus ei oleks, kuigi mina jagasin paljuski ka sisulist vaadet. Aga mulle meeldis ka, et see oli ka esteetiliselt väga tugev ja mõjus näitus. Eriti see, et ta oli pannud ka originaallõiked üles. Pahatihti inimene ei saa aru, kuidas graafikat tehakse, huvitav oli uurida. Originaalid on nagu reproduktsioonid, graafika toimib erinevates formaatides ja suurustes. Ka minu muusika puhul ei eksisteeri originaali kui sellist. Tundsin sidet nende kahe meediumi vahel.“

OP!