Sufjanil (see ei ole tal pseudonüüm) on selliseid lugusid, et võimatu on neid mitte armastada. Kummitav klaverikäik 2-minutises "Concerning The UFO Sighting Near Highland, Illinois", positiivsusest õhku tõusev "Chicago". Kui te ei ole kunagi neid kahte lugu kuulanud, siis kuulake. Alati palutakse mingit jama kuulata ja öeldakse, et need on nüüd maailma kõige paremad laulud, aga need tõesti on. Ma luban.

Pärinevad need Sufjan Stevensi viiendalt albumilt „Illinois(e)“, aga tuntuks tegi plaadi laulude kasutamine filmis "Little Miss Sunshine". Minibussist peategelasega film võttis "Chicago" sõnu „I drove to New York / In a van with my friend" küll sõna sõnalt, aga seekord ma ei pannud seda pahaks.

Kõik vist teavad, et Stevens plaanis välja anda plaadi USA iga osariigi kohta, kuid loobus. Mõnikord mõtlen, kas see oli väärt idee ja kaldun mõlemale poole. Kuni kõik need plaadid ei ole meie ees, sooviks küll, et keegi need teeks, aga kui on lõpuks, tekiks ehk üleküllastus. Ja me võime ju kuulata näiteks Springsteeni, kui soovime "Nebraskat" jne. Aga kaldun küll pigem arvama, et Sufjani laulude ilmatu pikad pealkirjad olid toredad ja kahju, et ta neid enam ei pane.

Siis juhtus aga selline asi, et nägin ajalehest, kuidas Sufjan välja näeb. (Sufjan ei tee (eriti) singleid või videosid.) (Ja tal ei ole Facebooki - toim.) Ja ta oli ilus mees. Arvan, et võib öelda ilus. Kole, kui mehe kohta öeldakse nägus. Minu kujutluses oli ta selline sagrine, tokris, mees metsast või tänavalt, ja see tasakaalustas veidi tohutut kiidusadu, mis tema arvele sadas, meest, kes teeb jumalikku muusikat ja on ilus (ja saab järelikult kõik naised), teine mees aga ei toeta.

Juhtus tegelikult ka see, et Sufjanilt ilmus elektrooniline plaat, mis lisaks oli nii mitmekihiline, et mõjus šokina. Ka läks "The Age of Adz" (2010) USA-s 7. kohale, eelnev "Illinois" oli kõigest 121. (Suurbritannias vastavalt 30. ja 124.). Olen "Adziga" küll nüüd rahu teinud, selle ilule pihta saanud, aga ikkagi.

See kõik on oluline, mõjutab arvustust, edetabelikohad ka. Selline tabelihüpe võib näidata, et mees sai äkki nii palju raha, et ta pole pärast seda, 2010. aastat viitsinud albumit teha.

Ent nagu öeldud, panid Sufjanile sellise nime vanemad ja "Carrie" tuleb teatega, et on plaat sarjast "Mul suri üks vanematest vahepeal ära". Carrie oli Sufjani ema, Lowell on võõrasisa. Carrie oli alkohoolik ja kasvas Sufjan koos viie õe-vennaga hoopis koos isa ja võõrasemaga (mitte et isa ei oleks alkohoolik olnud). Peagi Carrie ja Lowell lahutasid ning Sufjan nägi ema veel harvem. Lowell aga, kes tutvustas lastele muusikat, Dylanit, Nick Drake’i, Cooderit, tõi neile kassette ka edaspidi.

Sobivalt on plaat vähemalt taas folkmuusika ja nii folk, et sel ei leidu isegi trumme ega "Illinoisi" orkestriseadeid. On õrn hääl/falsett, akustiline kitarr/bändžo ja vahel ka minimalistlik süntesaator/klaver. Muusikaliselt pole lugudel kerge vahet teha, võib-olla vaid nimilugu kõlab veidi jõululikult.

Sufjan ütleb, et ta ei taha sellest plaadist eriti rääkida - ta häbenes, et ema selline oli - ja seega peame ise dešifreerima, mida ta igas loos täpsemalt mõtleb. Temaatika välistab ilmselt iroonia. Ütleme siis nii, et seni pole ta oma elust vist eriti laulnud. "When I was three / Three, maybe four / She left us at that videostore," laulab ta nüüd, ja siis "I forgive you, mother". "Fourth Of July" jutustab haiglavoodi rusuvast üksildusest. "Eugene" sisaldab ridu „Now I’m drunk and afraid / Wishing the world would go away“. „I love you more than the world can contain“ teatab "John My Beloved" – tegelikult paljugi vihjab, et ta võib olla gei. Aga ta on ju kristlane. Võib-olla on John piiblist.

Sufjan reisis viimastel aastatel palju. Montanas, Wyomingis, Oregonis. Nägi, kui tühjad ja päratud ja kaunid need olid ning kirjutas lugusid. Oregonis oli Stevens avastanud rodeomaailma ja kavatses leinalood hüljata, kuid sõbrad käisid peale, et ta enne ikka need väljastaks. Plaadi aitas lõpuks kokku panna New Yorkis elav helilooja Thomas Bartlett, Stevens poleks nii otsekohest depressiivset albumit tahtnud. Stevens ütleb, et kui sellest plaadist jääb mulje, nagu ekspluateeriks ta surma, on ta artistina läbi kukkunud. Seda ei maksa karta, Sufjan - peamine kujutluspilt tekib Elliott Smithist (kuigi Smith suri ja üpris võikalt), arminäoga oregonlasest, nii sarnased on nende hääled ja muusikamaailmad.

Kui Sufjan ainult nii stiilne ei olnuks sel lehefotol. Oleks tal siis olnud vähemalt mingi rumal nokats vms. Nagu ütles "Koera südame" professor Preobraženski: ärge lugege lehti.

Aga Sufjani plaadifirmal, mille ta Lowelliga asutas, on ülimalt sümpaatne nimi. See ka mõjutab arvustust.

Albumi treiler: