Arvustus. Paavst, parem kui Adele
Uus plaat
Pope Francis
"Wake Up!"
Believe Recordings
5/10
Kes oli see mees, kellele kuulub järgmine tsitaat: "Kui inimene on gei ja otsib jumalat ning tal on hea tahe, siis kes olen mina, et teda hukka mõista?"
See mees on 266. paavst Franciscus I (kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio), esimene katoliku kirikupea, kes on valitud lõunapoolkeralt. Aga mitte selle poolest ei ole ta tähelepanuväärne. Lihtsate inimeste paavstiks kutsutud mees on teinud palju. Pole teab mis ime, et USA ajakiri Time nimetas ta aasta inimeseks kui uue südametunnistuse hääle. Paavstile meeldib vahel lihtsatele inimestele helistada ja maailma asjust rääkida. Vahel sööb ta vangide valmistatud toitu, valutab südant keskkonnakaitse üle, mõistab hukka usuvägivalla ja muretseb pagulaste pärast. Ja äsja palus Vatikanis andeks hiljutiste katoliku kirikuga seotud skandaalide pärast. Väga sümpaatne ja progressiivne mees sellisel positsioonil, ilma igasuguse irooniata.
Kuigi mitmedki tema kolleegid on olnud väga muusikalembesed ja üht-teist ka linti saanud, pole keegi neist varem oma nime all täispikka pop-albumit välja lasknud, vaimulikku aga küll. Franciscus tegi selle tembu nüüd ära. Kui ajakiri Billboard avaldas mõned kuud tagasi uudise, et paavst teeb rockalbumit, siis lisati igaks juhuks rasvases kirjas juurde, et teeb ka päriselt, ei ole nali.
Kuigi vahepeal lubasid informeeritud muusikaväljaanded, et 78-aastase paavsti debüütalbum kisub saundilt isegi kusagile Godspeed You! Black Emperor kanti, siis reaalselt asi päris nii radikaalseks ei läinud.
"Wake Up!" ongi pigem poprock kui klassikaline kirikumuusika. Täna, 27. novembril, ilmunud "Wake Up!" sisaldab üksteist pala. Paavst ei mängi ise pilli ega laula, vaid loeb pühasid tekste neljas keeles, salvestatud on need maailma erinevates paikades, peamiselt siiski Vatikanis. Muusika on loonud erinevad kaasaegsed heliloojad ning muusikud, laulavad professionaalsed lauljad.
Paavsti muusika arvustamine ei kuulu loodetavasti blasfeemia alla. Põhimõtteliselt on Franciscusel tänavu jõuluturule tulnud artistide ees üks oluline ja märgatav eelis. Vaevalt on kedagi teist, kellel on kokku 1,25 miljardit potentsiaalset fänni. Just nii palju arvatakse maailmas olevat katoliiklasi.
Muusikalises mõttes on album üsna üllatustevaba (kui jätta kõrvale see peamine üllatus, et tegu ongi pesuehtsa paavsti plaadiga), miinuspoolelt annab eelkõige tunda üleorkestreeritus. Tegemist ei ole millegi nii jubedaga nagu näiteks omaaegne libasakraalne europop Enigmalt või Sõnajalgade somnambuulne esto-trance. Pole mitte mingit põhjust kahtlustada paavsti siirate kavatsuste puudumises. Albumi kõige huvitavamad hetked on keskpaigas, kui ballaadidelt minnakse edasi ehedale seitsmekümnendate progerockile. Ja ma ei hakka siinkohal ka meenutama, milliseid paralleele tõmbas katoliku kirik nelikümmend aastat tagasi saatanliku sõnumi ja progerocki vahel. Ajad muutuvad, jumal tänatud. Plaadi meeleolu on mõistagi pühalik, imelik ka, kui ei oleks, aga samas on tegemist siiski küllaltki maalähedase materjaliga.
Nimiloo ehk albumi kõige äkilisemate kitarride kärinaga vürtsitatud esimese singli "Wake Up! Go! Go! Forward!" muusika autor on Tony Pagliuca, temalt on plaadil teisigi lugusid. Pagliuca ise möllas seitsmekümnendatel endaasutatud progebändis Le Orme ja jõudis ka kenasti edetabelitesse. Plaadil on esindatud neli keelt, aga märgatavalt rohkem stiile, torudega latiinorockist popballaadideni.
Albumi põhiväärtus ei ole aga mitte muusikaline panus maailma popkultuuri. Pigem tuleks seda võtta kui ühe väga olulise mehe järjekordset märgilist sammu inimeste sekka ning soovi vältida sajanditepikkust traditsioonilist distantseeritust kulla, karra ja pühadussära taha. Mis puutub muusikalisse külge, siis Stereogum jagas paavsti plaati striimimiseks reklaamiga "parem kui Adele".
Toimetaja: Jaanika Valk