Arvustus. Godspeed You! Black Emperori hümnid varemetele
Uus plaat
Godspeed You! Black Emperor
"Luciferian Towers" (Constellation)
8/10
Godspeed You! Black Emperori (edaspidi GYBE) kuuenda stuudioalbumi pealkiri viitab suve algul juhtunud Greenfelli tornide põlenguile. Teatega albumi väljatulekust kaasnes bändi pressiteade järgmiste nõuetega:
* Lõpp välisinvasioonidele
* Lõpp piiridele
* Kogu vangla-industriaalkompleksi lammutamine
* Tervishoid, majutus, toit ja vesi on võõrandamatud inimõigused
* Ekspert-nussijatel, kes selle maailma laostasid, tuleb sulgeda suud*
Lisaks nõudmistele leidub albumil lugusid nimega „Bosses Hang“ („Ülemused ripuvad (ülespootuna)“) ja „Anthem For No State“ („Hümn mitte-riigile“), mis tegelikult tuleb üllatusvabalt, kuna GYBE on algusest saadik tuntud vasakpoolsete või anarhistlike või nihilistlike poliitiliste sõnumite poolest. Nende debüütalbum „F# A#“ tuli välja 1997, mille lugu „East Hastings“ sai Danny Boyle'i filmi „28 päeva hiljem“ heliriba osaks.
GYBEt iseloomustab instrumentaalne muusika ning klassikale omane korrastatus, mistõttu on neid lahterdatud postrock-bändiks, kuigi koosseis võib vahel omandada keskmise kammerorkestri mõõdu. Samuti võib neid lahterdada eksperimentaalset ja droonilist rocki viljelevaks grupiks. Nende muusikale on omane mastaapsus ja intensiivne helimaastik, nii et nad sobivad hästi suurtele lavadele, kus põhjustavadki sageli võimsaid vibreerivaid helifiktsioone.
GYBE eelmised kaks albumit („Allelujah! Don't Bend! Ascend!“ ja „Asunder, Sweet and Other Distress“) mõjusid heliliselt jõulisemalt ja vastuolulisemalt. Eelmainitud albumite lood nagu „Mladic“ ja „Peasantry Or 'Light! Inside Of Light!“ mõjuvad Morricone ja metal'i sünteesina ning annavad albumitele pitserid, mis vastavad GYBE radikaalsele kuvandile. „Luciferian Towers“ see-eest seab oma nõuete ja väljaütlemistega kõrge ja intensiivse tähendusliku lävepaku, milleni heliliselt ei küündita.
Ülalmainitud pressiteates väitis GYBE album olevat lindistatud „keset ühiskondlikku segadust, kasvatades koeri ja lapsi. Silmad suunatud üles ja täidetud kohutavast õnnest – me sihtisime valede nootide suunas, mis plahvatades vallandavad taevasse vaikse võimendatud pomina. Me salvestasime kõik põlevas mootorpaadis.“ Pigem on plahvatus, mis viiks kuulaja taevalikesse kõrgustesse, plaadilt just puudu ning kuulajana siseneme leinamuusikalikku tonaalsusse. Simon Reynoldsil on õigus, kirjutades:
„See, mida Godspeed leinab, on utoopilise nägemuse puudumine, viis kuidas inimesed tunduvad olevat leppinud elama unenäotus oleluses ja panglobaalses triumfis, mida situatsionistid nimetasid „kauba-vaatemängu-ühiskonnaks“.
See ei tähenda, et „Luciferian Towers“ mõjuks lömitavalt. Nende esimene lugu „Undoing Luciferian Towers“ kasvab hommikuudusest värelusest koos optimistlike šoti torupillidega jõuliseks marsirütmiks, lõppedes hektilise tormiga, mis vastab Greenfelli põlengutele viitava katastroofi maiguga. Kolmeosaline „Bosses Hang“ tõestab oskust kujundada suurejoonelisi vabaõhulavadele klappivaid helisid, ent mängib seejuures vaid ühe lihtsa, kergelt kummitava rifiga.
Album lõpeb pigem tugevas noodis, kuigi kolmeosaline „Anthem For No State“ alustab laiskadest kitarririffidest ning õrnast ja kohati unisest trummimängust, mis sarnaneb igavlevale jämmile, liigub aga pärast šoti torupillide ja võimendi marsirütmile, mis seob loo nii „Undoing Luciferian Towersi“ kui „Bosses Hangi" motiividega. „Anthem For No State“ on õnnestunud albumilõpp, mis seob ja avab albumi jooksul kasvanud potentsiaali. See võinuks minna veel edasi ja täiesti üle võlli, lõpetades metal'ile omases kramplikus intensiivsuses.
„Luciferian Towers“ ei jäta külmaks, kuid ei sütita ka eufoorilist laetust, mida GYBE on võimeline tootma. Oodanuks natuke vihasemat ja võõrandavamat saundi, mis vastaks bändi poliitilisele laetusele või albumi pealkirjale (Luciferi tornid), kus leiduks rohkem paanilist armageddon'it kui hümne varemetele.
Kuulake albumit.
Toimetaja: Valner Valme