Olen aastaid Marveli filmide etteaimatavuse üle kurtnud – enamvähem sellest ajast saati, mil nende filmiuniversum korralikumalt hoo sisse sai – ja ma ausalt öeldes ei arvanud, et need etteheited üldse kunagi lõpu leiavad, kuna on küllalt selge, et stuudio teenib ka oma sissetöötatud valemisse suuremaid uuteid tegemata piisavalt kasumit. Nüüd on see ometi juhtunud – Marvel ei mängi enam kindla peale, nad julgevad proovida midagi märksa ambitsioonikamat. Olgu öeldud, et "Deadpooli" ma eriti uuenduslikuks ei pea: ta võib olla küll ropp ja tavatult vägivaldne, aga struktuuri poolest langeb ta n-ö tavalise superkangelasefilmiga ikkagi ühte.

Uus "Kapten Ameerika" algatab, nagu pealkirjaski lubatud, kodusõja. Sel sõnal on mõnes mõttes sümboolne tähendus, kuna käesoleval teosel ongi mõnevõrra revolutsiooniline väärtus, vähemasti Marveli filmide kontekstis. Stambid trambitakse mutta ja järjekordse maavälise kurikaela sissetoomise asemel paisatakse vastasseisu hoopis superkangelased endid. Kel äsja kinodes jooksnud "Batman vs Superman" nähtud, teab hästi, et säärane idee ei pruugi alati just kõige paremaid tulemusi anda, aga Marvel DC probleemide käes ei kannata, ning tulemuseks on silmnähtavalt terviklikum teos kui rivaalstuudio oma.

Nimelt on Marveli aastatepikkused ponnistused lõpuks ometi vilja kandnud. Oleks me säärast vastasseisu näinud viis aastat tagasi, polekski ilmselt osanud teha muud, kui õlgu kehitada. Kapten Ameerika ja Raudmees on Batmani ja Supermani kõrval tegelikult üsna tühised kangelased ega oma popkultuuris eriti pikaajalist tähendust, aga Marvel on aastate jooksul arendanud mõlemast terviklikud karakterid ning ehitanud järk-järgult loogilise ja läbimõeldud luustiku, mis võis omal ajal küll igavana tunduda, kuid nüüd end täielikult ära tasub. Jah, selleks tuli esmalt üle elada kaks puhta augutäitena mõjunud "Kapten Ameerika" filmi, MCU täielik häbiplekk "Thor: Pimeduse maailm", lihtsalt mõttetu "Sipelgamees", väsinud ja energiavaba "Tasujad: Ultroni ajastu" ning veel lademetes konveiertoodangut, mida enam isegi ei mäleta, aga sel pole praegu suurt tähtsust, kuna järjepidevus, et mitte öelda kangekaelsus, on viinud sihile – tundsin uut "Kapten Ameerikat" vaadates esmakordselt, et naudin kinoelamust juba ainuüksi seetõttu, et tegelased, keda näen, on tuttavad, nende põhimõtted selged ja varasemast teada, ning mütoloogia tugevalt paigas.

Niimoodi võib tunduda isegi veider, et ma "Kodusõda" mõnevõrra riskantseks pean – kokku on ju kogutud enneolematult suurel hulgal vaatajale tuttavaid kangelasi, kelle varasemad filmid tohututes kogustes tulu teeninud. Rahaliselt siin tõepoolest mingi õnnemänguga tegu pole, kassaedu on igatahes tagatud, aga süžee pole sugugi kergete killast, ja film oleks võinud vähegi nõrgema tiimi puhul (pole päris kindel, kas kiitusi väärivad eelkõige lavastajad või stsenaristid) lihtsalt koost laguneda, umbes nagu "Batman vs Supermaniga" juhtus. Raudu on tules igatahes sama palju kui eelmainitud teosel: korraga tuleb meelde tuletada eelnevalt juhtunut, tutvustada uusi tegelasi ja pisut vanematele teiste hulgas sobiv koht leida, üles seada keskne konflikt ja seda läbivalt arendada, tegeleda karakteritevaheliste inimsuhetega, pakkuda meeliülendavat märulit ja emotsionaalset draamat, ning sisse juhatada paar järgnevat filmi. Ükski neist aspektidest poleks eraldiseisvaltki kuigi lihtne, aga mingi ime kombel tuleb "Kodusõda" kõigi katsumustega hiilgavalt toime.

Kõige enam väärib kiitust asjaolu, et film ei vali pooli – see jäetakse vaataja hooleks. Nii Kapten Ameerika kui ka Raudmehe argumente esitatakse ülima objektiivsusega, ning kuigi pealkirja poolest on tegemist Kapten Ameerika soolofilmiga, ei portreteerita teda hetkekski Raudmehest parema või õilsama tegelasena. Pole palju filme, mis vaatajale protagonisti suhtes vabad käed annaksid ning meelistegelast valides iseenda väärtushinnanguid analüüsima sunniks, aga "Kodusõda" mängib selle variandi ilusti välja. Vägagi õnnestunud ponnistus. Kui Marvel samas vaimus jätkab, võivad nad mulle ehk isegi meeldima hakata.