Arvustus. Marveli tooteuuenduse avapauk

Uus film kinos
"Tasujad: Igaviku sõda"
Lavastajad: Anthony Russo, Joe Russo
Osades: Robert Downey Jr., Chris Hemsworth, Mark Ruffalo
7/10
Viimase kümne aastaga ja 18 filmiga pea 15 miljardit dollarit kassatulu teeninud Marveli Kinouniversum tunneb end kõigutamatult. Disney omandisse kuuluv Marveli stuudio on välja töötanud rahalehma, mis lüpsab meelelahutusliku vormiga järjekindlalt ohtrat publikut. Filmid kolme faasi jaganud MCU on viimatise tootearenduse tulemusel jõudnud kolmanda faasi lõppu, kust küll jätkatakse, aga teisel kujul. Selleks koondab frantsiisi 19. film, "Tasujad: Igaviku sõda" enamuse universumi superkangelastest, luues oma valemi ja põhjatu eelarvega (300–400 miljonit dollarit) siirupise meelelahutuspommi, mis lõhkeb kalkuleeritult julge lõppakordiga. Marvelile omaselt on "Tasujad: Igaviku sõjas" mängus kõik ja mitte midagi.
Kõik on alanud juba varem. Frantsiisi eelmiste filmidega on rajatud nii konfliktide alged kui arvukate tegelaste profiilid, millele tuginedes MCU kesksemad kujud, režissöörivennad Anthony ja Joe Russo ehitavad üles filmi kandvad tegevusliinid. Eelmiste linateoste eeltöö vabastab ruumi pahalase karakteriarendusele. Pahalaseks on "Igaviku sõja" puhul õõvastav ideoloogiliste massimõrvarite põhjal loodud olend Thanos, kelle südamesooviks on pidurdada universumiülest ülerahvastust. Tal on selleks vaja leida kosmosesse laiali paisatud igavikukivid, mis annavad talle lõputu jõu.
Algab üle universumi ja läbi mitme tegevusliini käiv märulirohke heitlus Thanose peatamiseks, mida saadab küsimus: kes ning keda ollakse nõus ohverdama soovitud tulemuse saavutamiseks.
Marveli keskmisest veidi tumedama tooniga film struktureerib küllalt konkreetse loo tuttavate superkangelaste jagamisega gruppidesse, luues seega mitu hoogsalt ja samal ajal kulgevat tegevusliini. Lahendusega tekitatakse tegelaste kooslusi, kus sisemise dünaamikaga mängides soojendatakse MCU vormile omaselt aktsiooni vahele pikitud karakteripõhist dialoogikeskset huumorit. Kordustest hoolimata mõjuvad killud lõbusalt ja toetavad filmi rütmi. See aitab ühtlustada loo tooni, mis omakorda seob karakterivirna ja tegevusliinid tervikuks.
Koomika kõrval toimub lugu edasi tõukav igav, näotu ja pompoosne jauramine olukorra tõsidusest ja lahendamise võimalustest. Rasvast kihti geneeriliselt lavastatud märulit saadab ennastkordav mage heliriba. Eelkäijatega võrreldes on nende elementidega tunduvalt sisukamalt hakkama saanud "Must panter" rütmika filmimuusikaga, "Galaktika valvurid" mängulise märuli osas ja "Doctor Strange" karakteri- ja maailmaloome poolest. "Igaviku sõda" aga rõhub stseenide suurejoonelisusele ja eepilisusele, mis muudab vaataja karakterite saatuse suhtes järjest ükskõiksemaks ning lahustab veelgi Marvelile niigi võõrast tegeliku ohu tunnet.
Lõbusa, särava, uhiuue ja kalkuleeritud täiendatud tootena viib "Igaviku sõda" siiski oma kavatsused täide. Kerget meelelahustuslikku eskapismi pakkuva fabrikaadina lõikab ta vaataja kaheks ja pooleks tunniks edukalt argireaalsusest välja. Investorite rõõmuks kindlustab ta mõjusa kulminatsiooniga ka rahasaju kaheosalise peatükilõpetaja järgmisel aastal ilmuvale viimasele poolikule.
Toimetaja: Valner Valme