Arvustus. Linnateater proovib päästa maailma armastusega ({{commentsTotal}})

"Suveöö unenägu" Autor/allikas: Siim Vahur

William Shakespeare
"Suveõõ unenägu"

Lavastaja Jaanus Rohumaa
Esietendus: 11. juuni 2016

Linnateater, Lavaauk

Tõlkinud Georg Meri

Näitejuht Kalju Orro

Dramaturg Paavo Piik

Kunstnikud Mae Kivilo, Raul Kalvo, Kadarik Tüür Arhitektid

Helilooja Sten Sheripov

Osades: Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Hele Kõrve, Liis Lass, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Margus Tabor, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Andero Ermel, Kalju Orro, Märt Pius, Argo Aadli, Andres Raag, Elisabet Reinsalu, Emili Rohumaa, Anna Roberta Lahesoo, Elise Pottmann, Inessa Glazõrina ja Serafima Kolodkina.

 

Linnateatri "Suveöö unenägu" ei pruugi olla midagi süvitiminevat ja hingele, kuid meelt lahutab lavastus küll.

William Shakespeare’i näidendit "Midsummer Night’s Dream" (tõlkes pigem "Pööriöö uni", millega sama materjali lavastas äsja NO99 - VV) on nimetatud tema üheks hinnatuimaks komöödiaks. Lugu räägib armastuse olemusest ja keerukusest. Põhiliin kulgeb kahe armastajapaari ümber, kes kokku moodustavad kentsakaid armumitmiknurki - Hermeat armastavad Lysander ja Demetrius, kuid Hermea armastab vaid Lysanderit ning Demetriusse on kiindunud Helena, kes meest ei huvita. Hiljem armastab Hermea Lysanderit, Lysander armastab Helenat, Helena armastab aga jäädavalt vaid Demetriust, kes armastab nüüd ka teda. Juba see kirjeldus tundub janti tekitavat, mistõttu võib tõdeda, et "Suveöö unenägu" pole kõige kergem või turvalisem tükk, mida lavastajal ette võtta.

Pille-Riin Purje mainis hiljuti teatrikommentaaris, et suvelavastused kipuvad liiga esteetiliseks minema ning hing jääb nälga. Mõelda võiks siinkohal, mis seostub sõnaga "suvelavastus". Tõsine teatritükk või pigem kergem komöödia? Kas lõbusa sisuga draamateoselt saab nõuda, et ta oleks hingele? Aga miks mitte?

Lavastaja Jaanus Rohumaa põhjendas oma valikut Shakespeare’i kasuks sooviga luua midagi, mis käsitleks aktuaalseid probleeme ning edastaks armastuse kõikvõimsuse sõnumit. Nagu Rohumaa ise tekkeloo kokku võtab: "/.../ tol suvel rääkisid inimesed Kreeka kriisist, Euroopa saatusest ja sellest, mis maailma võiks päästa. /.../ Unetul ööl mõtlesin nõnda: see peab olema autor, keda ma iialgi lavastanud ei ole. Selle lavastuse sõnumiks on, et armastus päästab maailma, ja see kõik peab olema ilus ning ka äge."

Lavastuse tegevus on kistud tänapäeva Kreekasse. Isegi võiks öelda, et majandusraskustes Euroopa riigi asemel näidatakse tehnoloogiaguru Eestit, sest interaktiivseid lahendusi on keskaegses näidendis kasutatud korduvalt – Ateena valitseja Theseuse videokõne jõuka ateenlase Egeusega (Elmo Nüganen) ning hiljem haldjatega (Marko Matvere, Jaanus Rohumaa, Allan Noormets ja Indrek Sammul).

Siinkohal meenub NO99 mängitav "Pööriöö uni", mis põhineb Shakespeare’i sama komöödia ainetel. Seal toimub näitlemine peaasjalikult läbi kaamerasilma, mis sümboliseerib tänapäeva eneseimetlemisühiskonda – reaalsuse asemel elame kuvandites. Kui NO99 etenduses on seega kaamera kasutamine kriitiliselt läbi mõeldud, siis Linnateatri teatritükis tundub see lihtsalt lõbu pakkuva lahendusena.

Lavastuse tugevaimaks küljeks võib siiski pidada lisaefekte ja lavakujundust – viimane peaks paitama ka nõudlikema teatrikülastaja esteetilist maitset. Võlumetsa loomiseks kulus 15 kilomeetrit nööri, millele valgustus ja tossumasin lisavad meeleolupõhist aktsenti. Tekitab soojust, maagilisust ning ka õudu. Miks ütlen aga, et lavakujundus on etenduse trump?

Etenduses käsitletud probleemid ei ulatu armastusest palju kaugemale. Võib-olla oligi see taotluslik, sest teatritükk näib olevat näidendile truu. Näitlejate töö laval on nauditav, kuid mõnes kohas ülepingutatud. Kui ehitustöölisi etendavate Henrik Kalmeti, Indrek Ojari, Andero Ermeli, Kalju Orro, Märt Piusi ja Argo Aadri puhul see isegi sobib, siis armastajapaaride puhul pigem mitte. Liiga intensiivse häälekõla kasutamine sööb ära riimuvad värsid ja ette loetud idee. Kohati röökiva Lysandri (Mikk Jürjens) kõrval oli vaheldusrikkuse poolest meeldiv kuulda näiteks Elisabet Reinsalu kehastatud Titaniat, kelle loetud värsid kandsid rahulikult edasi mõtet ja tundeid.

Jõudes aga küsimuseni, kas lavastus annab sõnumi, et maailm saab armastusega päästetud? Kas lahkusin saalist kergema tundega? Midagi sügavat ei tasu Linnateatri "Suveöö unenäos" otsida. Tõsisemate suvelavastuste kõrval võib õhtusumeduses ju ka midagi lihtsamat manustada.

Rohumaa tõi sisse huvitavaid lahendusi ekraanide ja 15-kilomeetrise nöörimaailma näol, näitlejatöö on tasemel ning ega pahaks ei saa panna ka ehitustööliste banaalsusse kalduvaid nalju. Publik naeris, etendused on välja müüdud, ju siis läheb kaubaks.

Kui Rohumaa tahtis edasi anda maailma päästvat sõnumit, siis see võiks öelda, et huumorimeelt ei tasu ka kriitilisel ajal unustada. Kasvõi seda kõige jaburamat.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: