Arvustus. Schillingul pidutsevad koos president, modellid ja kohalikud elanikud ({{commentsTotal}})

Schilling muusikafestival
Schilling muusikafestival Autor/allikas: Renee Altrov

Ilusa muusika festivalina kümme aastat tagasi alustanud Schilling on saanud “must-go” sündmuseks Eestimaa suves, mis kulub käest nagu jaaniöö. Schillingu ajastatus, juuli esimesel nädalavahetusel, langeb perioodi, mil suvi on jõudmas oma kõrgpunkti - festivalile sõites võib tee äärest osta värskeid kasevihtu, maasikaid ja kala.

Sedasama magusat aega püüavad ka mitmed teised festivalikorraldajad - tänavu toimus samal ajal Hard Rock Laager Vana-Vigalas ja Punk’n Roll Kaiaveres. Konkurentsi need festivalid Schillingule oma kaliibri poolest ei kujuta, ehkki osal kuulajaskonnast võib ajalise kattumise tõttu tekkida raskeid valikuid. Kerge polnud ka Schillingu korraldajatel, kes tundsid endal teatud moraalset kohustust tulla seekord välja tavalisest veidi kaalukama, juubeliväärse esinejakaardiga.

Teisalt jälle ei luba ühepäevafestivali eelarve juba ise kutsuda selliseid artiste nagu suurtel massifestivalidel nagu Flow või Positivus. Ehkki tegemist on väga erineva kaalukategooriaga, kus igasugused võrdlused on lihtsalt kohatud, võis siiski mõne tänavuse Schillingu esineja ajal tabada end mõttelt, et ehk polegi hullu sellest, kui rahapuudusel Flow esinejakaart nägemata jääb, suure maailma värskeid tuuli võib ulatuda ka siia. Jaakko Eino Kalevi, KVB ja Pinkshinyultrablast on nimed, mis võiksid igaüks eraldi olla peaesineja mõnel teisel, isegi kahepäevasel minifestivalil. Pealegi täitsid nad ka üht Schillingule iseloomulikku joont, millest on kujunenud korraldajatele omamoodi varjatud ülesanne - olla muusikaliseks avangardiks siinsel festivali- ja kontserdimaastikul.

Schillingu festival on siiski mõnes mõttes rangetes ajalis-ruumilistes piirides - need loob ala ise, peaaegu alevi südames, ja see, et festival peab jääma ühe päeva sisse. Hea tahtmise korral võiks muidugi tegevuste ja ülesastumistega alustada ka varem kui seekordne 15.00, kuid siis on oht, et esimesed esinejad astuvad üles peaaegu tühjal platsil. Kümne aastaga on saavutatud optimaalne külaliste arv ja paika on loksunud isegi teatud žanrilised piirid, mida on muidugi üpris raske määratleda, sest Schillingul on kõlanud proget, punki ja räppi, tantsu- ning maailmamuusikat.

Kümnenda Schillingu ühendavaks jooneks kujunesid 1990. aastate indie-rock'i järelmid, mida laiendasid funk'i ja progemõjudega flirt tantsumuusikas ühelt poolt (Levski, Jaakko Eino Kalevi) ning teisalt hüpnootiline tume-elektro (KVB). Sinna vahele mahtus sõna (Öökülm) ja virtuooslik improvisatsioon (Pastacas). Algsest “ilusa muusika” kontseptsioonist pole Schilling tegelikult kaugenenud, ehkki me ei leia seda enam festivalitutvustuses. Pea kõik festivalil esinejad mahtusid esinemislaadilt nö sündsuse piiridesse ega provotseerinud liialt räigete rütmide, kõrvu haavava kõlapildi või sõnakasutusega. Schillingu peamine kvaliteedinäitaja aga polegi vist muusika, pigem on see selle südasuvise festivali ainulaadne õhkkond, kus pole raasugi agressiivsust.

Aleviku enda elanikud pidutsevad koos sinna sõitnud külalistega, olgu need siis modellid, DJ-d, ajakirjanikud, ministeeriumide kantslerid või vabariigi president ise. Pealegi, kui palju on maailmas selliseid festivale, kus president jalutab rahva seas nagu tavaline reakodanik ja ei pane pahaks, kui keegi soovib tal kätt suruda, mõni hea sõna öelda või isegi temaga selfie’t teha? Ja Schilling tõestab, et meeldivat ja turvalist festivali saab teha ka siis, kui alkoholimüüki festivalialal ei keelata.

Schillingu õhkkonna loomisel on aga muusikal siiski oluline, kui mitte peamine osa. Võibolla just see, et festivalil kõlav muusika on alati hoitud omamoodi sordiini all, taltsutanud ka publikut ja aidanud kaasa muusikapeo muutmisele selliseks, kuhu võib julgelt tulla kogu perega. Saigi ju Schilling alguse sellest, et puudus mahedaloomulise muusika festival, kus saaksid esineda ühelt poolt tõusvad nimed kodumaalt ja teisalt juba mujal nimekaks saanud artistid, keda siin veel ei tunta.

Tänavu tõi Schilling suurema publiku ette Tallinna grupi Levski, mille eestvedaja on mitmekülgne muusik Kostja Tsõbulevski. Levski muusika on tantsuline funk, millest pole välistatud 1990ndate indie-rocki jõulisus ega proget iseloomustav instrumentalistlik nõudlikkus. Levski kava, mis paigutus festivali esimestele tundidele, oli tehniliselt nauditav, kuid mitte sedavõrd haarav, et oleks suutnud võita suvise pärastlõuna melu festivaliplatsil.

Kogu festivali kava oligi kokku pandud teatud loogilisest ülesehitusest lähtudes - ülesastuvate artistide intensiivsus tõusis vastavalt kellaajale ja festivali tippaeg, südaöö ja sellele järgnev tund, oli jäetud seekordse festivali tulisematele bändidele, kelleks olid KVB ja Pinkshinyultrablast. Päevases kuumuses esinenud Levskile haakus mõneti naturaalselt otsa Jaakko Eino Kalevi, artist, kes esines Schillingul juba enne, kui temast sai maailmakuulsus. JEK meloodiline post-funk nõudis suhestumist ja tõmbas tähelepanu eemale tuttavate teretamiste ning ahvatlevate pirukalettide juurest. Meenusid Jimi Tenor ja Connan Mockasin - iga lugu oli hitt omaette ning JEK ülesastumise lõpus oli kahju sellest, et see kauem ei kestnud. Festivali viimase esinejana oleks JEK võib olla isegi mõjuvamalt esile pääsenud ja sobinud ka öösse paremini kui samuti Soomest tulnud ameerikaliku Black Lizardi space-blues.

JEK-le järgnenud Rootsi duo Embassy kujundas festivali kavva söögi-joogipausi. Nagu ütleb ka festivali tutvustus, sobib Embassy pubirock mõnele napsusele grillipeole. Iseasi, kas Schilling just sellisena end teadvustada tahab. Pausi on aga vaja ja seda võimaldas ka Iisraeli tantsuline pop-rock grupp Garden City Movement.

Festivali kõrvallaval üles astunud Pastacas (Ramo Teder) tegi seda, mida ei suuda teinekord ka 5-6 liikmeline bänd. Oma uue albumi eelesitlusel mängiski Ramo seni avalikkuse eest varjul olnud lugusid, kasutades muude arvukate instrumentide hulgas meisterlikult sampler'it. Pastacas kehastab artistina üht olulist väärtust Schillingul - improvisatsioonilist vabadust. Schilling võimaldab teatud isiklikku raamitust (vabadust raamidest), otsest suhet publikuga, mis ei pea alati väljenduma publiku poole pöördumises a'la “Let’s have some fun!” (Garden City Movement) või “Jou, rahvas!” (Öökülm).

Pastacas loob kontakti läbi pretensioonitu iseolemise ja lihtsuse, mis tema kompositsioonidest läbi kõlab - tema vastuvõtt oli sedavõrd soe, et briti indie-rock'i maineka esindaja British Sea Poweri lavaletulek kohe pärast teda ei tekitanud publiku hulgas mingisugust reageeringut. See näitab taas, et publik armastab eelkõige tuttavaid, kodumaiseid artiste ja Pastacas suudab haarata väga laia spektriga kuulajaid - folgiarmastajatest elektroonikafännideni. British Sea Power esindas 1990ndate indie't nagu seda oleme harjunud endale ette kujutama, kuid oma näo annab BSP-le tavalisest rockbändist (kitarrid, klahv- ja löökpillid) laiema haardega instrumentide valik ja sellest tulenev kõlaline eripära. BSP näitab, et suudab end kohandada ka väikesele lavale ning mõnesajalisele publikule.

Pinkshinyultrablasti iseloomustamiseks võiks võtta ka sellise termini nagu post-shoegaze. See märgib julgeid samme oma eeskujudest kaugemale või nende toomist tänapäeva. Pika nimega vene bändi muusika arendab toonaseid enesekesksusse süüvivaid ideid edasi lisades neile kohati post-rock'ilikku raskust, kohati ka hiphopilikke tantsubiite. Bändi esiliinil on Ljubov Slovjova, kelle õrn vokaal tasakaalustab intensiivset kitarride, elektroonika ja löökpillide kõlapilti. Pinkshinyultrablast võimaldab mõnes mõttes olnut taas läbi elada ja avastada shoegaze’i söövitavat võlu. Oma intensiivsuse juures on Pinkshinyultrablast siiski turvaline, Schillingule kohane mahemuusika.

Peterburist pärit bändi on kiitnud mitmed väljaanded nagu Pitchfork või Guardian, esinemiskohti on neil ette näidata rohkem kui Eestist võrsunud shoegaze’i tegijail. Vene rock'ist on Pinkshinyultrablast aga sama kaugel kui Moskva Californiast, samas on aga vene rahvamuusika traditsioon nende muusikasse kavalalt ära peidetud - see ilmneb harmooniates ja ka laulmisviisis. Tuleb loota, et see ei jää bändi viimaseks külaskäiguks Eestisse ja neid saaks kuulda ka mõnel klubiüritusel, kus shoegaze hoopis teisiti kõlama pääseb. Pinkshinyultrablast oli tänavusel Schillingul üks neist kollektiividest, keda võtavad oma kavasse ka maailma muusikas oluliste tegijate lavad nagu Primavera või eelpoolmainitud Flow.

Eesti Primavera tunde tõi kaasa ka briti duo KVB esinemine, kelle juured on samuti shoegaze’is, kuid Londonist pärit Nicholas Wood ja Kat Day uurivad rohkem selle stiili hämaramat poolt, rajades shoegaze’ile omase tiheda heliseina mitte kitarrile, vaid elektroonikale. Unustusse viiv masinlikkus, mis on ühtaegu ennast isoleeriv kui ka teatud pääseteed pakkuv. KVB suund on iseendasse süüviv, küll aga mitte enesehävituslik nagu paljudel teistel electro-pop gruppidel. Nad on melanhoolsed ja köitvad nagu ööhämaruses ootamatult ristunud pilgud - hetk, millest ei saagi minna kaugemale ja millest jääb magusvalus mälestus.

Korralduselt oli tänavune Schilling ülikõva - sadama hakkas alles siis, kui kõlas viimane lugu õhtu viimaselt esinejalt Black Lizardilt. Aga üks asi siiski veel - millegipärast ei hakanud silma seda letti, kus oleks saanud osta ka festivalil esinenud bändide albumeid.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: