Kuigi festivali mastaapsuse alusel võiks arvata vastupidist, siis Primaverale ei ole kombeks pakkuda õhtust õhtusse A-kategooria staare, kes ka individuaalselt suudaksid sama hulga publikut kokku tuua. Seevastu pakutakse hõrku menüüd kõige värskemate ja omanäolisemate esinejatega, kelle ilmetest võib selgelt välja lugeda, et sarnaselt festivalikülastajatega on see ka nende aasta suursündmuseks.

Festivali avapäeval on pealavadel palju lavaaega jagatud modernsele rockmuusikale. Kuldpruuni päikese saatsid õhtusse (Sandy) Alex G, Warpaint, The War on Drugs ja Unknown Mortal Orchestra. Samaaegselt Björkiga astus õhtupimeduses festivaliala teises otsas mereäärsele Adidase lavale vähemalt sama võimekas naishääl Anna Von Hausswolf, kes oma raskema otsa art-rock'iga justkui ööpimedust veel lisaks tõi.

Üheks festivali headliner'iks olev Nick Cave koos oma ansambliga The Bad Seeds tõi kohale avapäeva suurima publiku. Energiast pakatav vanameister ei näidanud põrmugi raugemise märke, haarates publikut esimeste näpuviibetega - mitte miski ei hoidnud teda tagasi kõlkumast iga piirdeaia küljes, kutsudes inimesi lähemale oma vaieldamatu šarmiga, mis päädib ligi 50 inimese vedamisega lõpulugude ajal otse lavale. Mees, kelle välimus meenutab pigem 1000-aastast vampiiri kuskilt pimedast koopast (nagu nimigi viitab), tormas läbi igihaljastest hittidest ("Loverman", "Stagger Lee") ning ka uuematest ("Jubilee Street", "Push the Sky Away") lugudest set'i oma viksilt riietatud instrumente väänavate bändimeeste abiga.

Avapäeva ja vast ka kogu festivali üheks õnnestunumaks etteasteks osutus briti elektrooniline ansambel Mount Kimbie, kes paar aastat tagasi astus üles ka Tallinnas, toona tegutses bänd veel elektroonilise post-dubstep duona. Eelmisel aastal avaldatud albumil "Love What Survives" tulid esile aga briti 80ndate post-pungilikud ideed, luues kompoti mässavast ja romantilisest noorusest.

Koos nostalgiahõnguliste taustavideotega mõjus Mount Kimbie pärast rahvamassi uppunud Nick Cave'i kontserti mõnusa puhkehetkena, ent kontserdi teises pooles võtsid nad oma varasemat loomingut esitades juba pigem põrandaaluse ööklubi kuju. Imeliselt virvendavad sündikäigud vaheldusid tummiste bassilöökidega. Tekkinud psühhedeelses keerises hakkasin kahtlema, ega keegi mu joogi sisse miskit libistanud ei ole.

Teade, et festivalil ei esine hip-hopi legend Migos, kuna on jäänud maha oma lennukist, tekitas omajagu furoori, nagu ka asendusesineja Skepta kinnipidamine Barcelona lennujaamas, nii et ka tema lavale ei jõua. Lõpuks asendas mõlemat pigem kitarripõhine ja kohalikku festivalikülastajat rõõmustav Los Planetas - indie-rock ohtrate lavakülalistega, kelle praegust poliitilist õhkkonda ärakasutav kontsert toob rahva hulgas lehvima ohtralt Kataloonia lippe.

Reedeõhtuseks peaesinejaks on Nashville'i hitivabrik nimega HAIM. Kolmest õest koosnevale girl power triole lisaks on lavale saateks võetud ainult trummar, kes liitus bändiga peale efektset trummisoolot, mille õed teostasid Jaapani taiko-trummaritele omase liikumisrutiiniga. Seejärel löödi rahvamassi lauluoskus käima viimase aastate suurima hitiga "Want You Back". 

Üheks festivali oodatuimaks artistiks oli aga laupäevane Arctic Monkeys, kes vaid loetud nädalad tagasi avaldas viieaastase pausi järel uue täispika albumi "Tranquility Base Hotel & Casino". Sellest rääkivad nii väljamüüdud päevapiletid kui ka tunde ootav fännihord lava ees.

Kui oma tuntuse pälvis see Sheffieldi äärelinnast pärinev noortekamp ühtse löögirusikana töötava garage-rock masinana, siis oma viimase albumiga on nad mürase kitarrimuusika asemele asunud flirtima jazzi, estraadi ja ballaadidega ning on solistirolli tõstnud ülejäänud bändist märksa rohkem esile. Bändi ninamehe Alex Turneri kinnistuvast megastaari staatusest andis aimu ka kergelt koomiliselt mõjuvana sarnasus ansambel U2 solisti Bonoga.

Aastaid fännide poolt taga igatsetud ansambel ei piirdu aga vaid oma värske albumi promomisega, vaid alustab oma igihaljaste hittidega nagu "Brianstorm" ja "I Bet You Look Good on the Dancefloor". Samuti kõlavad uuemaid fänne rõõmustavad hitid viimaselt suurelt läbilöögialbumilt "AM".

Kahjuks peab aga tõdema, et kuigi inimesele on loodud kaks silma ja kaks kõrva, siis need on kinnitatud vaid ühe keha külge, mistõttu Primavera 14 laval toimuvate etteastete jaoks end tükkideks jagada pole võimalik. Joostes ühelt lavalt teisele ning püüdes sisse ahmida kõiki neid artiste, kelle ümber festivali kavas on ringikesi sõõritatud, jääb sama palju artiste ka nägemata. Ometi pole võimalust suurt pettumust kogeda, sest teel on mõni teine lava mõne teise artistiga, kes võib ootamatult meeldivalt üllatada.

Meeldiva üllatusena mõjus ka pühapäevase asukoha muutus Parc de Forumi laiusest väikese CCCB (Barcelona Moodsa Kunsti Muuseumi) õuealale, kus võib nautida teistkordselt ülesastuvat ansamblit Rhye ning legendaarset rokigruppi Oblivians, kelle pingevaba lavaolek tekitas hetkega mõnusa pühapäevase oleku.

Kõik näis sujuvat imeliselt - alustades lühikestest vetsujärjekordadest kuni mitmekülgsete toidualade ja -valikuteni. VIP-piletite omanikele olid reserveeritud lisatasuta festivalisisesed bussid, et jõuda kiirelt kilomeetri kaugusel olevate lavadeni. Samuti ei pandud õllejoojaid istuma põhjanaabrite eeskujul alkoaedikutesse ega otsitud inimesi alasse sisenemisel aluspüksteni läbi - üksteisesse suhtuti sõbralikult ja oldi abivalmid vähimate ebameeldivuste parandamiseks.

Kui tuua esile negatiivne aspekt, siis kohati häiris kontserti kuulamist ümbritsev jutumulin, kuid tegemist siiski lõunamaaga, kus inimesed armastavad jutustada kogu südamest.