Eelmisel õhtul (öötunnil) vanalinnast koju Pelgulinna kõndides oli poolel teel, kuskil Toome puiesteel, nende juurde jooksnud üks ruudulises hipsteripintsakus poiss, ja äkki lihtsalt Iggyle virutanud ning siis ära jooksnud. Samamoodi, juhuslikult. See tundub meie jutu valguses praegu kuidagi tähenduslik, säärane sõnatu kontakt. Uus viis asju lahendada...

Kas lavastuse "99 Words for Void" tähendusväli on umbes selle poole aastaga esietendusest kuidagi muutunud? Eestlased on sõnu üha enam relvana pruukima hakanud. Keskkond, kommunikatsioon on palju vihasem. Kas see on andnud lavastusele mingi uue vaatenurga? Te lähtusite ka ju Charlie Hebdo toimetuse juhtumist, inspiratsiooniks olid veel Brüsselis tolle terroriakti järel tänavaile toodud turvajad-sõjardid...

Lond Malborg: Ma arvan, et lavastus on saanud palju tähendusrikkamaks. Kui me mängisime nüüd Berni teatrifestivalil, siis mul on tunne, et see jõuab praegu palju paremini kohale. Selle tükiga ongi küsimus, kuidas see kohale jõuab ning kuidas inimesed seda loevad.

Lond Malborg: Mõte, et keel on olemuselt vägivaldne, on lavastuse lähtekoht, sünd. Nõnda me alustasime, et kuidas on väljaütlemised nii vägivaldsed. Juhtunud on see, et viimase poole aasta jooksul on toimunud radikaliseerumine. Ent peab ütlema, et meie esietendus oli novembri hakul ning kolmanda-neljanda etenduse vahel leidsid aset Pariisi sündmused. Me mõtlesime edasi-tagasi, kas me peaksime oma etenduse ära jätma, sest nii palju sarnasusi oli Pariisi ja meie lavastuse vahel...

L. M.: …keeleliselt...

L. M.: ...keeleliselt ja kirjeldustes. Pariisis rünnati death metal kontserti ning meie kasutame death metal muusikat. Oli liiga palju sarnasusi, aga siis me mõtlesime, et need inimesed panevad löögi alla meie põhiväärtused ja me peame neid kaitsma. See oli ju meie lavastuse lähtepunkt. Me läksime siiski lavale, kuigi pelgasime, et lavastus kaotab osa oma jõust ning et diskursus on ära kurnatud. Siiski tundub, et läks vastupidi.

L. M.: Inimesed pääsevad paremini sisse ja mõistavad paremini, mida me keelega teeme.

L. M.: Me olime mures, et olime meelega valinud Brüsseli sündmuste aasta ning pelgasime nüüd, et inimesed on sellest teemast liiga väsinud, liiga palju sellest mõelnud. Järsku see ongi mingi kriteerium, mida püüda; mingi antihumanism, kritiseerimine.

L. M.: Põhiväärtuste küsimuse alla panemine.

Te ei ole lavastuses midagi muutnud vahepeal toimunu tõttu?

L. M.: Tekst muutub vahetevahel, aga ei. Kuidas me peaksime seda muutma? Kas rääkima hoopis Pariisist?

L. M.: On üks koht, mida ma tahaksin muuta või täpsemini sisse tuua.

L. M.: Mis see oleks?

L. M.: Et mul õnnestuks komistada ja kukkuda. Raudrüüs on üsna võimatu ilma kõrvalise abita uuesti püsti saada. Ma oleksin pikali nagu sitikas seal põrandal.

L. M.: See peab Baltoscandalil juhtuma!

L. M.: Me oleme selles lavastuses kogu aeg vertikaalselt. Mulle on see suur probleem. Ainus viis kuidagi horisontaali saada on see, kui keegi tõukaks.

L. M.: Tegelikult minu rüü on juba niiviisi väändunud, et ma kardan varsti iseenda otsa komistada. Varem või hiljem see juhtub.

Keda teie rüütlid kaitsevad?

L. M.: Kui meie stseenidel, retoorikal puuduksid viited sündmustele, kontseptsioonidele ja kui nad viitavad tühjusesse, siis kaitseksid me rüütlid ju... tühjust. Me oleme siin. Me oleme siin, et millegi eest sõtta minna, ent see asi ise on tühi või heljuv, eest libisev.

L. M.: Kui küsida, mis on need väärtused, siis tuleb vastuseks... emmmm... meie vabadus ja... äääää... mis see on, see on tühi!

L. M.: On muidugi sõnavabadus, demokraatia. Siiski, kui me vaatame seda struktuuri, siis on kõik sümboolne. Muidugi võib kõike öelda, aga kui me näiteks tahame öelda, et valime diktatuuri?

Vabadus ellu jääda?

L. M.: Me räägime inimõigustest ja samal ajal rajame Quantanamo vangilaagri, kus piinatakse inimesi, et põhiväärtusi kaitsta.

Ühes vestlusringis ütlesite Priit Rauale, et noh, teil on kostüümid ja butafooria ja dekoratsioonid ja muusika, et see on täitsa teater. Kogu te tükk on irooniline, aga ka soe. Kas te ise küsite enda käest: on see ikka teater? Mis on nood kirutud etenduskunstid, mis pole justkui päris teater? Mis te olete?

L. M.: Me saime üsna varakult aru, et tahame selgelt teatraalsetete elementidega tähendusi luua.

L. M.: Raudrüüd!

L. M.: Kõigepealt oli tähtis luua montaaž tekstimasinaga. Tekst on ilmselgelt etenduskunstidest. Me räägime kaasaegsest performatiivsest kunstist, aga see on kokku monteeritud teater teatriga. Keegi küsis Kanuti Gildist. miks ei nomineeritud meie tükki etenduskunstide auhinnale. Pärast selgus, et seda oli vaaginud hoopis sõnalavastuste žürii n-ö klassikalise teatri all, kuna meie tükis räägitakse nii palju! Selle järgi nad mõõdavad…

L. M.: …et kui palju sõnu etenduses on.

Et meil on olemas need prokrustilise sängid – kui on palju sõnu, siis ongi sõnalavastus?

L. M.: Ja siis sa võistled suurte teatrite draamatükkidega samas kategoorias. Järgmine kord peab üle lugema, mitu sõna kasutad.

L. M.: Mul pole auhindadega mingeid sidemeid, aga ingliskeelses maailmas küll niiviisi vahet ei tehta, et siin on etenduskunstid ja siin sõnateater. Et selle järgi auhindu jagada.

L. M.: Rootsis on nii ja naa.

L. M.: Meil seal ei tehta niiviisi vahet lavakunsti liikidel.

Mõni tund bussisõitu ida poole ja seal poleks säärane teater üldse teater. Me elame piirimail. On oluline, et me kaitseme siin "tõelist teatrit", "tõelist luulet". Meist saab niimoodi veel "tõelise kunsti kants".

L. M.: Me muide töötasime ühe luuletaja Johan Jönsoniga.

Kuidas see koostöö välja nägi? Kas te kirjutasite koos teksti?

L. M.: Ta tuli aeg-ajalt, ja lisaks sellele, et ta on luuletaja, on ta ka intellektuaalselt väga terav ning tugev. Ta tuli neljal korral me tööprotsessi vaatame ja siis me kõnelesime sellest. Ta lõi seoseid ning aitas meid välja lihtsalt rääkides.

L. M.: Need olid rohkem teoreetilised keskustelud, sest meil polnud midagi ette näidata peale tolle tekstimasina idee. Et kuidas me saame seda kasutada, et tekst muutuks teatrist üha humaansemaks. Ta oli meile nagu psühhiaater. Parim dramaturg, kellega ma töötanud olen.

L. M.: Muide, ta pole kunagi dramaturgina töötanud. Ta pole kunagi käinud proovides. Jönson meeldib meile inimese ja kunstnikuna nii väga, ja ta ise väitis, et tal pole teatrist mingit õiget arusaama. Ometi ta tunneb kõike muud peale draama. Ta tunneb kirjandust ja maailma.

L. M.: Ma ei suutnud leida midagi, mida ta ei oleks teadnud. Me muretsesime kõige rohkem, et kas me saame niiviisi teha neid käänakuid oma loos, kas sellest saadakse aru. Ta ütles kohe, et selle pärast ei muretseks.

Mida te kunstnike või inimestena ise tahate inimestele öelda, ilma meie küsimata?

L. M.: Mida me püüame laval teha, on see, et me vaatame, kuidas see, mida ütled, muutub iseenda vastandiks semiootilisest vaatepunktist. Kui sa midagi väidad, siis on sellel alati olemas sünge vastaspool, dialektika, mis sisaldub iseendas. See on see, mis me tahame laval teha: öelda neid asju ja kuulata seda tumedat vastastähendust.

L. M.: Kui me hakkasime seda tegema, lugesin mingit lehelugu terrorismist. Ja kõik need laused jäid järsku sinna heljuma, kaotasid oma tähenduse. Olid lihtsalt laused ja sõnad. See oli peaaegu nagu: nüüd ma näen neid nii, nagu nad on. Nüüd ma vist ei vastanud millelegi, eksole.

Aga me ei küsinud ka midagi… Aitäh!