Kirjanduskommentaar. Mida tõlkida pealkirjaks?

Eesti kultuur on paljuski tõlkekultuur. Mitte selles mõttes, nagu meil puuduksid algupärased mõtted, vaid selles mõttes, et väikse keele- ja kultuuriruumina sõltume tõlgetest. Kui Euroopa suurkeeltes moodustavad ilukirjanduslikud tõlketeosed kõigist ilmuvatest raamatutest selge vähemuse – näiteks viimastel aastatel on tõlkekirjanduse osakaal Prantsusmaal olnud 17-18 protsenti ja Saksamaal 12-13 – siis Eestis on enam-vähem iga teine ilmuv raamat teisest keelest tõlgitud.
Vältimatult käib raamatute tõlkimise juurde nende pealkirjade tõlkimine. Hakkasin sellele mõtlema seoses kahe hiljuti loetud teosega. Omavahel pole neil raamatutel muud ühist kui originaali keel. Mõlemad on nimelt tõlgitud inglise keelest, mis on ühtlasi keel, millest tänapäeva maailmas tõlgitaksegi kõige rohkem raamatuid. Iseenesest tõlgitakse ka inglise keelde meeletult, ometi moodustavad tõlked ilmuvast ingliskeelsest ilukirjandusest vaid tühise 2-3 protsenti. Lihtsalt nii suur on ingliskeelne kirjandusturg.
Aga see selleks. Need raamatud, mis panid pealkirjade tõlkimise üle mõtlema, on eelkõige "Trifiidide päeva" autorina tuntud briti ulmekirjaniku John Wyndhami "Krüüsalised" ning Charles Bukowski "Sink leiva vahel".
Ma ei kavatse järgnevalt vinguda ega iriseda ei "Krüüsaliste" tõlkija Martin Kirotari ega Bukowski romaani eestindanud Peeter Sauteri kallal. Mõlemad on teinud head tööd, kumbki raamat on korralikus eesti keeles ning mõjub veenvalt ja autentselt. Aga kummagi raamatu puhul võib kaasa mõelda ja küsida, kas tõlkija eelistus pealkirja osas on ideaalne ja siit saab edasi arutleda selle üle, milliseid võimalus pealkirjade tõlkimiseks leidub.
Pealkiri "Krüüsalised" ei tähenda õigupoolest mitte midagi. Võimalik, et mõnel lugejal tekib peas seos arktilise linnuga krüüsel või samanimelise Paldiski rahvamuusikaansambliga, kuid see on alusetu. Tegelikult on raamatu ingliskeelne pealkiri "The Chrysalids". Nagu näha, mängib autor siin ingliskeelsele sõnale chrysalis, mis on omakorda kreeka päritolu erialamõiste ja tähendab liblikanukku. Mõistetav, et ulmeraamatu pealkiri "Liblikanukud" ei annaks midagi ja eksitaks ka sisulises mõttes, sest raamatus pole tegelikult juttu ei liblikatest ega nukkudest, vaid teose edenedes oma telepaatilisi võimeid avastavatest noortest inimestest. Ilmselt just võimaliku eksitava tähenduse tõttu otsustatigi teose eestindamisel võõrapäraselt ja eksootiliselt kõlava, kuid eesti keeles mitte midagi tähendava nime kasuks. Otsuse pluss seisneb originaalipärasuses ja tõigas, et sõna krüüsalised ei tähendagi midagi peale raamatu pealkirja, miinus aga selles, et see sõna ei tähenda mitte midagi.
Bukowski romaani "Sink leiva vahel" ingliskeelne pealkiri on "Ham on Rye". See on justkui selgem juhtum. Alternatiivsete tõlkevariantidena kargavad pähe "Sink leival", "Singivõileib" või "Sink rukkileivaga", sest sõna rye tähendab ju rukist. Sauter valis "Sink leiva vahel" ja see sobib. See annab edasi pealkirja ühe võimaliku tõlgenduse, mille kohaselt peategelane tunneb end kui kahe leivaviilu vahele pigistatud singitükk. Samas, kui vaadata, mida kirjutatakse raamatu kohta ingliskeelses Wikipedias, leiab sealt teisigi tõlgendusvõimalusi, mis lubaks tõlkida pealkirja ka teisiti. Nii osutatakse seosele Salingeriga, kelle "Kuristik rukkis" kannab inglise keeles ju pealkirja "Catcher in the Rye" - "Püüdja rukkis" või "Püüdja rukkiväljal".
Samuti arutletakse Wikipedias võimaluse üle, et pealkiri on Bukowski vastus kriitikutele, kes ütlesid põlastavalt, et tema rahvapärane stiil meenutab sinki. Pealkirjaga "Ham on Rye" andvat Bukowski justkui mõista, et ta ongi see, kelleks teda kutsutakse – rahvale peale minevat sinki tootev autor, kelle kütuseks on lihtne rukkiviski, mille kõnekeelne nimetus ongi rye – rukis.
Ausalt öeldes tundub see viimane seletus oma poeetilises konstrueerituses ebatõenäoline, aga jutu mõte sellest ei muutu – pealkirjade tõlkimine on üks tänamatu värk ning ükskõik, mida teha, alati jäävad mingid vihjed, mingid kihistused ja mingid paralleelid tõlkes kättesaamatuks. Ja ilmselt sellest polegi midagi. Ehk tekivad hoopis uued vihjed ja uued paralleelid, mis on iseomased meie enda keelele.
Siiski julgen pealkirjade tõlkimise juures välja pakkuda veel ühe variandi – seda eriti Wyndhami raamatu eesti keeles üsna krüptiliselt mõjuvale pealkirjale "Krüüsalised" mõeldes. Nimelt võiks vajadusel kaaluda ka originaali pealkirjast loobumist. Meil pole see eriti kombeks, aga näiteks saksa keeles tehakse seda uljalt. Samuti ilmus seesama Wyndhami romaan Ameerika Ühendriikides teise pealkirja all. Selleks oli "Re-Birth" ehk "Taassünd". Äkki võinuks seda varianti kasutada krüptilise "Krüüsaliste" asemel?
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio