Arvustus. Motor Tension Ensemble lööb pehme rusikaga ({{commentsTotal}})

Motor Tension Ensemble
Motor Tension Ensemble Autor/allikas: Kaader videost

Uus kassett
"We Are All Prisoners"
Motor Tension Ensemble
6/10

Vaadake selle albumi pealkirja, mis pigem sedastab, ehk isegi kaebleb ega ole esitatud käskival toonil. Mingi malbe protestimeelsus tundub aga olevat Motor Tension Ensemble´i debüütkassetti sisse istutatud. Kõrvutades seda helikeele salapärase-hiiliva tonaalsusega, tundub albumi pealkirjas esitatud paljas steitment siiski võrdlemisi tühja deviisina.

Tumedat new wave´i ja elektroonilist post-punk´i, ka vaevalist bluusi on siin kassetil. Kitarr kõlab kohati kui Big Muffist läbi lastud Vermona elektriorel, karuselt, aga pehmelt ja koduselt. Struktuuride lihtsustamisel jääb ehk aga paar sammu vajaka, et primitiivsus ka välja kannaks. Sest mida sirgjoonelisem on lähenemine, seda suuremat vaeva tuleks nüüdisajal näha saundidega, leian ma. Siin albumil just väga teadlikult ja organiseeritult seda vist tehtud pole, oleks mõneti nagu esimeste impulsside ajel materjalil minna lastud.

Juhused on jäetud teatava aleatoorika avaldumiseks, aga seda industriaalse rütmimotoorika saatel, mis ei lase komplekti vaadelda ei improvisatsiooni ega live-kompositsioonina. Huvitavamad osad aga kätkevad elektroonika ja kitarride arutelu – kõige vetruvam-paindlikum osa albumist. Kitarr soolodes ei sekku joonisesse niivõrd eneseteadlikult kui üksnes tekstuuritäite eesmärgil töötades.

Produktsiooni popisira, mis ju müra-bluusi valvurina menu nautinud (nagu on näidanud paljud eelmise kümnendi lõpu kooslused a la Glasvegas, Crocodiles ja teised The Jesus and Mary Chainilt poosi ülevõtnud), on siit küll õnneks maha nühitud, aga samas on kaotatud ka terviku kompaktsuses, kuigi kummitama jäävad motiivid on ka selgelt olemas. Ja see on suur väärtus, mida enamikul pole. Parim näide harmoonilisest tasakaalust samas vallas võiks olla ju The Magnetic Fieldsi "Distortion".

Instrumendid näivad eraldi oma rada ajavat, aga kõik on kohati mingisuguse okultisliku meelelaadi teenistuses. Iga pilli posin jääb sageli hüüdja hääleks kõrbes või ulguveel uitama läinud aluseks, olemuslikku ansamblitunnet siin küll ei teki. Skisofreenilises olukorras jääb ühtne kärasammas püsti panemata, sest tundub, et pillimehed lihtsalt ei viitsi jännata ning naudivad arengujärgus hetke eneseküllasust ja seda kannustavat positiivse alatooniga "ebaprofessionaalsust". Siit pigem seosed näiteks varase Siouxsiega.

Paigutise ambientse meeleolu tõttu toon viiteks Stara Rzeka, atmosfäärilist akustilist ja metalit lepitava Poola leftfield-tegelase. Motor Tension Ensemble tundub nii eelkõige levitavat agressiivsusest tühjaks imetud nihilistlikku-apaatset vaibi. Ta soovib lüüa pretensioonitult lõdvenenud pehme rusikaga, aga siiski mingisugust vaimset mõju sisendada või hüpnotiseerida. Ehk on tegu säärase avalikkuse rambivalgusest puutumata jäänud geriljaaktsiooniga, mis unistab omapäi kunagi määramatus tulevikus revolutsiooniks puhkeda?

Vokaal laveerib ju ühiskonnast irdunud müstiku posimise ja barrikaadidele tõusnud tõsise tööinimese manifesti ettekande vahel. Sõnad, nii palju kui aru saan ja ekraanil silma juhtus, jätaks siiski omalt poolt heatahtlikult saladuseks, sest ega see suurem asi poeesia pole.

Pähe turgatab küll veel Chungini poeetilisem looming, süntaksi rõhuasetused ja intonatsioonipendel kõiguvad esitusel sarnaselt. Narkouimase "käsi rusikas taskus" muusika. Fokuseerimata võitlus teistsuguse maailma nimel, kus ei puudu ka psühhedeelne element (teine lugu astub näiteks hoopis justkui Suunsi kraut´i taktis). Ja seepärast ei saa me ka edastatut lõpuni sügavtõsiselt võtta, mehed vist ise ka ei võta. Eesti underground 90ndate keskel võitjate põlvkonna võitjate mõttelise vastandina võis minu kujutluses ehk umbes selline kosta ja välja paista.

Teate ju, kes on Olavi Otepalu. Siinse bändi ninamees Kaido Kirikmäe on tema loominguline antipood, see siin ei ole ärimeherock. Ja ma olen veendunud, et selline tegevus on tähtis, olenemata selle teostamise kvaliteedist, mis on omakorda suhteline mõiste, erinevate maitsekultuuride lükata-tõmmata. Marginaaliat esindavad protestimõtted on antud juhul tänuväärsed ka nigelalt sõnastatuna.

Kuna mulle sümpatiseerivad vormitäienduslikud raamid, siis keskkonnaheli-ambient rikastab albumit esimese ja viimase loo tunnuseks kehastudes. Ega polekski arvanud, et Kirikmäe oma põhikirge kaasamata pääseda püüaks. Vahest oleks võinud seda rohkemgi teha. Praegu jääb selle integratsioon ülejäänuga veidi häguseks.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: