Kontrakultuur on asi, millest nakatunud kunagi päriselt lahti ei saa. Ole sa 17 või 71. Nõukaaja lõpus kypsenud "otsivad inimesed" (vn "neformalõ") on kasvanud kahe suure myydi, hipinduse ja pungi mõjuväljas. Kõigest infotulvast ja plärast hoolimata tundub, et nende keskmes on säilinud mingi saladus ja lahti rääkimata lugu. Mis on selle edasiantav osa, kui me välise butafooria maha võtame.

Põhiliselt Ameerikast ja Inglismaalt salakaubana Nõukogude Liitu imbunud hipiliikumine oli ufoloogiline import, mis tuli veel siinsetes oludes kodustada. Selle väljenduse tegi võluvaks just improviseeritus. Kahju, et keegi ei räägi välgatusest, mis pani teda hipiks hakkama. Esmaselt on need asjad ikka ja ainult kohapeal juhtuvad ja kogetavad ning sõnastada on tagantjärele keeruline, seda mainivad ka mitmed selle doki tegelased. Kyllap noorte kysimused ja tehniline tugi ning vanade jutud, rituaalid ja reliikviad ongi kõige tõhusam viis asjale ligi pääseda.

Sel teemal on meil olemas mõned Juhan Habichti jutud; Peeter Sauteri "Indigos" on stseen, kus peategelane on kylas Tallinna vene hipide kodus; 1977. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Richard Brautigani "Arbuusisuhkrus" oli lähedalt seotud lillelaste ideaalidega; Nooruses ilmusid kunagi yhed hipimälestused; Paavo Matsin parodeeris oma "Gogoli diskos" hipist biitlomaani, kes ka filmis sõna saab; Viktor Pelevini järgi tehtud Viktor Ginzburgi geniaalses filmis "Generatsioon P" (2011) oli "rändava astroloogi" Girejevi kuju, jne. Ikka ja ainult killukesed. Terje Toomistu aastatepikkusest tegevusest on muu hulgas saanud ka vanu hipisid (taas)yhendav ja liikumist värskendav kanal.

Filmi autori valduses on nyydseks terve väike usutluste ja materjalide arhiiv. Jututundide ja reisikaadrite hulgast valimise raskusi võib praeguse narratiivi taustal vahel aimata. Ealdasa pole autoril päris selget ajaloolist orientiiri Venemaa osas, kuna ta teadlik elu on möödunud Eesti vabariigi ajal. Ka pole ma päris kindel, kas ta oskas piisavalt vene keelt, et taibata kogu räägitu allteksti. Vene hipid on oma sõnavõttudes kibedamad ning poliitilisemad, sest sealsed sotsiaalsed arengud ei toeta eskapistlikku nautlemist. Võibolla sellest tulenevalt kisuvad nõukogude ajast rääkivad ja tõukuvad visuaalid ja jutud teravalt duaalseks ja kontrakultuuri käsitlemisel asetub rõhk esimesele sõnale. See vabaduse ja piiride kahekõne toimub kogu aeg, olgu piiriks kehaline eksistents, riik, yhiskonna normid või enese sisemine valvur.

Toon pannakse paika juba filmi alguses kõlava Akvariumi skeptilise palaga "Teine peegellik ime", mille kangelane endale ise märklaua rinnale riputab. Kuuleme, et kodunt välja minek oli nagu lahingusse minek, pikajuukseliste peale lasti lahti hundikoeri, miilits lõikas juukseid maha, KGB kiusas neid mitmeti jne. See olukord polnud vist kõikjal täpselt sama, leidus vabamaid tsoone. Meile pakutud vaate järgi olid hipid yhelt poolt tšuvak’id (vn lyhend sõnadest "inimene, kes austab ameerika kultuuri"), moodsa maitsega noored, tänases mõistes popparid või hipsterid. Esimesed nõuka lillelapsed olid mõjukate tegelaste järeltulijad, kelle vanemate pikk käsi neid jamade eest varjas. Vaimses mõttes olid nad justkui autostopiga lunastuse poole suunduvad algkristlased või uued vagandid, sisemiselt vabad, looduslähedased ja vägivallatud inimesed, keda standardse Leningradi-Ljuba sõnadega "zombistunud" nõukainimesega miski ei seo.

Sellises olukorras tekitas "iga eristumine vaimustava tunde" (Sergei Moskalev, Moskva). Erinemistahe sai palju loovaid väljundeid, mida meie silme eest ja kõrvade vahelt kireva lindina läbi lastakse. Leiutada ja uuesti luua tuli õieti kõik, alates tunnetest ja mõtlemisest, riietest, kitarridest, kõnnakust ja inimsuhetest. Kaheksa-millimeetrise kaameraga võetud amatöörfilmide jupid on väga head selle vaimu kandjad. Neist ilmneb muu hulgas ka noorukite tavalisest suurem teatraalsus.

Hipinduses oli peale radikaalsuse ja pastoraalse heroismi ka paras kogus mängu ja zen-huumorit. Filmi alguses vilksatab põnev ese — F. I. Rožanski venekeelne hipislängi sõnaraamat. Seega oli neil tekkimas oma kuuesajast sõnapesast koosnev murrak, mida eesti hipidki valdasid. Nende kurioosne kõneviis ei tule tsitaatidest kyll nii eredalt välja kui pikast jutust, kuid omad hyperboolid ja uperpallid saame siiski kätte.

Slaavilikult laia joont aeti Venemaal tihti ka nimedes. Filmis võtavad sõna näiteks Alik Woodychild ja Valya Hitchhiker, hipide systeemi keskel trooniv päikesekuningas Solntse. Neis hyydnimedes kõlab yksjagu museaalset bombastikat. Mul on mulje, et Eestis oldi pisut nagu maalähedasemad. Filmi põhijutustajaks on tallinlane Aare. Ta selge sõnaga ja tasakaalukas jutt hoiab kenasti tyyri.

Muusika kui hipide oluline häälekandja annab siin palju juurde. Filmi heliribal on klassikalist eesti hipi-sound’i Keldrilisest Helist, Messist Ornamendi ja Suugini. Psyhhedeelsemal kohal võetakse appi Sven Grünbergi "Hingus" ja "Teekond". Huvitavate tekstidega vene põrandaalune sound (Žar Ptitsa jt) oli mulle kui russofiililegi eksootiline. Vahel tõuseb see film lendu, lillelaste utoopia tundub laiali laotuvat ja võimenduvat. Näiteks siis, kui Andres Põldroo geniaalse Black Sabbathi stiilis rifi (Ornament, "Meie teisikud") saatel näidatakse pargipuude vahel lõnkuvaid pikajuukselisi… või seda, kuidas Elva rockifestivalil publik nagu lainetab… või hommikuuttu jooksvat hipiperekonda, laps seljas… Nende kaadrite taga on elulised keskmed, flaneerimine, muusika-ekstaas ja armastuse rõõm…

Ja muidugi uimastitega seonduv, mis on yks selle filmi sotsiaalselt radikaalseid aspekte. Filmi alguses auväärses eas Belamori hylssi topitud ja eetris ära suitsetatud joint on justkui märk, et iidsest ajast käibel oleva kanepi kasutamine on yhe inimkillu, hipirahva igapäeva loomulik osa. Iseenesest ei hea ega halb, vaid yks tänini kestev kultuuriline rituaal. Kyllap on Ukrainas Fanja majas kaugelt filmitud nn veduri tegemine selle äärmuslikem vorm. Ma saan aru, et pööningult puru leidnud ja peo pysti pannud "vedurijuhi" nime ekraanil puudumine pole juhuslik, see on loomulik sisekaitse, mida kasutatakse ka näiteks graffitikunstnik Edward von Lõnguse isiku puhul.

Kunstlike paradiiside teema on hipide vabadusekysimusega osalt nagu paralleelselt õhus. Vladimir Wiedemanni drooge pisut eksotiseeriv "Maagide kool" on osutunud menukiks, "Наркоман" kandideeris kulka vabaauhinnale, Baudelaire’i narkomälestused on praegu Rahva Raamatu TOP10s jne. Ka narkokultuuri enda sees on omad veelahkmed. Kyllap oli hipide seas nii Aldous Huxley "Taju uste", "Saare" kui ka budistlike tekstide lugejaid, mediteerijaid ja tajumuutuste yle reflekteerijaid, Timothy Leary ja narkolaborite hullude teadlaste, Pink Floydi improde ja stroboskoopiliste kiirte mängus virvendava keemilise lunastuse fänne, psyhhonaute, kelle "tantsud paistavad metsikud", nagu yks tundmatu Läti hipi seda sõnastas.

Filmis räägib Aksel, et praegune narkokultuur on keemiat täis, sõltuvuse tekitamisele ja kasumile orienteeritud, aga nemad kasvatasid oma mooni ja kanepi meie mõistes mahemeetodil. Kuid me ei saa teada, kas Aare rängad tervisehädad on seotud uimastitarbimisega või mitte. Nihkes taju esteetika kajastub ka pildikeeles. Selle filmi reaalsus on liitreaalsus, kus kohtuvad igapäevane ja multiplitseerit inimene, kus Aare astmatooli-reisile tehakse raju visuaal, Moskva tripikuninga Azazello joonistused animeeritakse ning yleminekutes kasutatakse fraktaalseid keerlemisi, kordusi ja muid pisikesi visuaalseid ootamatusi. Kaameramees Taavi Aruse muusikavideotest tuntud aeglustused töötavad kenasti.

Filmi esimene pooltund möödub ajaloo ning isikumälestuste suurepärases tasakaalus. Sealt edasi hakkab plaat kohati nagu hyppama — vaimse Ram Tamme juurest karatakse yhtäkki jõmmiliku motohipi manu. Mulle tundub, et Eestile keskendudes ja nõuka taustast vaid visandi andes oleks saanud kompaktsema ja rohkem avatud tegelastega filmi. Eesti kontekstist väljunud narratiiv justkui hajub NLi hipivõrgustiku "Sistema" hõlmamatutesse mastaapidesse.

Eespool mainitud radikaalse dualismi jälgedes keskendutakse liikumise politiseerumisele ning hipielu sisemusest jääb paljugi avamata. Me ei saa teada, kuidas elati kommuunides, milline oli hipiperekondade saatus, ka neid yhendanud maailmavaade jääb lahti rääkimata ja sloganite tasemele. Kui suundutakse kergelt nostalgilisele road movie radadele, tekib muidu ylisõbralikult meelestatud minul kohati see "vanad ja kobedad saavad jalad alla"-tunne. Ehk on see loomulik seos.

Meie kõigi minevikus joonistub kauneid hetki ja radu, millele vaatame tagasi leebete või ka nukrate silmadega. Elustiilid on kirjutatud inimeste ilmeisse. See on subkultuur, millel on oma sisemine psyhholoogia, rituaalid ja osadustunne. Hyva hipi vananeb tavalisest natuke tolerantsemaks või omal kombel mõttetargakski — filmis kuuleb ju mitmeid olulisi tõdemusi. Kuidas aga suhtuda sellesse lõputusse jokkis peaga Jimi Hendrixi, Doorsi ja Janis Joplini videote vahtimisse, selles suhtes lähevad rahva arvamused esialgu lahku.

Veteranide vahel ilmneb ka iseloomulikke konflikte. Peenema lääne elu peal olnud Wiedemann ei talu hipihurtsiku kassikuse lõhna; utoopiline Poja seletab elupõlisele autojuhile Akslile, kuidas nad ei tee ringi, vaid sõidavad otse, jne. Jupsiva tervise pärast tagasi pöördunud Aare asemel pannakse Piiteris lapselapse ette dalai-laama rätikusse mähitud mediteeriv kujuke sellest mehest. Laps naeratab ja teeb tulemata jäänud esivanemale ninanipsu. Dokumentalistika hetkeks vilksatav ilu.

Terje Toomistu uuritud nähtus on nyyd nagu natuke hoomatavam. Ehk saabki seda haarata näituse, doki ja raamatuga kokku? Ja siis teha palverännu mõne vana hipi juurde kiriku kellatornis. Kuld on jäänud jälgedesse…