Intervjuu Peeter Volkonskiga: Vot see on igavik ({{commentsTotal}})

"Viimane vürst" dokumentaalfilmi esilinastus kinos Solaris Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Joonas Hellerma vestlus Peeter Volkonskiga aastaraamatus "Tõlkija hääl".

26. märtsil 2018 eetris olnud ETV kultuurivestlussaates "Plekktrumm" oli Joonas Hellerma külaliseks Peeter Volkonski. Koos toimetaja Hedi Rosmaga ette valmistatud intervjuus räägiti nii Peeter Volkonski Tallinna ülikooli kirjastuses 2017. aasta lõpul ilmunud Nareki Grigori "Nutulaulude raamatu" erakordsest tõlkest kui ka paljust muust. Kuna lugemine avab iseenesestki juba kuuldud sõna juures alati veel uusi mõistmisnurki – ja kuna endiselt paistab juhtuvat vahel nii, et pikslid kaovad, aga paber jääb –, avaldame selle intervjuu teksti (veidi-veidi toimetatud kujul) ka "Tõlkija hääles".

Joonas Hellerma: Tere õhtust kõigile! Kultuurivestlussaade on taas otse-eetris. Täna oleme teiega koos ülestõusmispühade-eelsel nädalal ja tahame rääkida ühest hiljuti eesti keeles ilmunud raamatust. See on Nareki Grigori "Nutulaulude raamat" ja selle raamatu vanaarmeenia keelest tõlkinud Peeter Volkonski on tänase saate külaline. Tere õhtust!

Peeter Volkonski: Tere!

JH: Palju õnne selle töömahuka tõlke ilmumise puhul! "Nutulaulude raamatu" esitlus Kirjanike Liidu musta laega saalis oli tõepoolest väga rahvarohke ja kuuldavasti läheb sel teosel ka raamatupoodides väga hästi. Mis on siis selles tuhat aastat tagasi kirjutatud tekstis niisugust, mis läheb korda tänasele lugejale?

PV: Ma pean alustama kohe sellest, et ilmselt tänase saate jooksul pean ma mitu korda ütlema, et – aga ma ei tea. (Naer.)

JH: Ärge liiga palju niimoodi vastake! (Naer.)

PV: Lugu on lihtsalt selles, et ega konkreetselt sellele küsimusele ei saagi vastata. Aga ma oletan, et selles tekstis on midagi niisugust – igavikulist. Just nimelt igavikulist – et see mõjub ja töötab läbi aastate. Ja jääb niisugune tunne, et kuigi see on kirjutatud tuhat aastat tagasi, siis see mõjub küll tuhat aastat peale kirjutamist – aga et see mõjub ka tuhat aastat enne kirjutamist. Vot see on see igavik. Ja lõpmatus ei tähenda ju ainult seda, et ei ole lõppu – see tähendab ju, et algust ka ei ole.

JH: Kuuldavasti on see Armeenias Piibli järel tähtsuselt teine tekst. Mis on selle põhjuseks? Kas siis seesama?

PV: Ma arvan küll, et seesama. Ja no niimoodi nad teda nimetavad – tähtsuselt teine. Muidugi peab ütlema – mis seal salata –, et kõik temast räägivad, ja kui tähtis ta on ja nii edasi. Aga eestlased räägivad ju ka, et oi, küll on tore, "Kalevipoeg" on meie eepos...

JH: Täitsa korralik eepos ju siiski!

PV: Aga kui paljud meist on seda tegelikult lugenud? Mina lugesin nüüd tõlkimise ajal. Lugesin "Kalevipoega", ja mitte ainult – ma lugesin päris mitmeid eeposi. Ma kuidagi justkui tundsin, et seda on vaja.

JH: Siis rahvaste eeposed aitasid kaasa ka "Nutulaulude raamatu" tõlkele...

PV: Ma ei oska öelda, aga kuidagi ma seda tundsin, võtsin ühel päeval näiteks kalmõki eepose, siis võtsin "Kalevipoja", ja siis lugesin veel muinasjutte...

JH: Tegelikult ka siin raamatu eessõnas te reedate, et puutusite selle tekstiga esimest korda kokku juba nelikümmend aastat tagasi. Nii et võiks öelda, et selle raamatu eesti keeles ilmumine on olnud neljakümne aasta pikkune protsess. Miks see on nii kaua aega võtnud?

PV: Ma isegi vaatasin järele ja leidsin täpse kuupäeva üles, mil see kõik alguse sai. See oli kaheteistkümnes veebruar, tuhande üheksasaja seitsmekümne kaheksas aasta – siis oli see saade Stereoraadios eetris, "Maailma rahvad muusikas", Armeenia muusika esimene saade. Ja ühesõnaga – sellest on juttu ka siin saatesõnas – Leo Normet tegi siis seda saatesarja ja mina otsisin iga rahva muinasjutte ja kirjandusest näiteid. Ja siis tõlkisin neid. Ja kui jõudis kord aeg Armeenia kätte, siis läksin raamatukokku, võtsin lahti Armeenia kataloogi, tõmbasin sahtlikese välja, seal olid ilusti niimoodi maad, rahvad, Armeenia, ilusad kartongist kaardikesed: vaatasin, muinasjutud, värgid – oi, keegi selline Grigor Narekatshi, vene keeles! Võtsin selle Kreutzwaldi raamatukogust Toompealt. Ja see oligi esimene kokkupuude. Muidugi olin ma üllatunud, et kümnendal sajandil kirjutati ilusaid Puukini jambe vanaarmeenia keeles. (Naer.) Tõlkisin sealt näite ka, ilusti kohusetruult, samuti jambi, vene keelest – ilus luuletus oli. Ja siis ta kuidagi mulle kuklasse jäi. Ja siis ikka ta tuli aeg-ajalt niimoodi uuesti sealt kuklast... Ja kui ma käisin esimest korda Armeenias, ma ei mäleta, mis aastal – no nõukogude aeg oli veel –, siis ma nägin neid käsikirju seal Matenadaranis, käsikirjade hoidlas Jerevanis. Ja siis ma läksin raamatupoodi, avastasin vanaarmeenia kirjanduse ajaloo, vene keeles, väga põhjaliku, ostsin selle. Siis teisest poest leidsin juhuslikult Armeenia filosoofia ajaloo, ostsin selle. Ja niimoodi vaikselt see hakkas.

JH: Ma saan aru, et see Puukini moodi tõlge oli petlik ja tegelikult on Grigori poeesia natuke teistsugune.

PV: Jah!

JH: Öelge, kui palju niisugune süvitsi vana püha tekstiga tegelemine tõlkijat ennast mõjutab?

PV: Peab ütlema, et see oli ikka päris korralik kaevumine ja sisseminek sellesse mõttemaailma. Aga see toimus kuidagi... See päris pidev töö oli – ütleme niimoodi, teatud vahedega – kuus aastat. Kui ma alustasin, siis ma kõigepealt mõtlesin, kuidas üldse oleks võimalik edasi anda seda tunnet, et tegemist on kümnendast sajandist pärit tekstiga. Ja kirjutatud keeles, mida räägiti Armeenias kümnendal sajandil. Kuidas seda anda edasi eesti keeles – kusjuures me ju ei tea, milline oli eesti keel tuhat aastat tagasi. Tõlkida tuhande aasta vanuses eesti keeles, see ei ole enam mõeldav. Mingisugust sellist arhailisust... See tuli ka kuidagi täiesti niimoodi, et ma ikka vaatasin seda teksti, ja siis vaatasin neid reaaluseid, mis mul olid – tähendab, otse sõnasõnalisi tõlkeid...

JH: Teil on siin isegi kaasas üks lehekülg vanaarmeenia keelt – kui vaatad peale, ega siit ausalt öeldes...

PV: Jah, see on siis see originaal. (Näitab.) Ja siia mul on peale märgitud vasted kõikides eri keeltes, mis mul olid – kaks prantsuskeelset ja kaks ingliskeelset ja siis see juba nimetatud venekeelne tõlge, mida ma kogu aeg võrdlesin omavahel. Nii see töö siis käis. Ja pluss veel muidugi sõnaraamatust vaatasin ma kõikide sõnade erinevaid tähendusi ja tähendusvälju. Aga alguses, jah... Ma ju pidin mingisuguse sellise – mingisugusegi vormi talle andma. Ja siis äkki, kolmanda peatükki algus, mis on siis "Ter, im Ter" ehk "Issand, mu Isand" – ja äkki ma tabasin ära, et see on ju daktül! "Issand, mu Isand, sa..." Ja nii edasi ja nii edasi...

JH: Igaks juhuks palun väikest selgitust daktüli kohta.

PV: See on vanakreeka värsimõõt. Ja see annab kohe asjale mingisuguse arhailise hõngu juurde. Ja ma sain äkki aru, et kuigi Grigoril endal ei ole kindlat värsimõõtu, tal on iga rida eri pikkusega – aga kui kasutada seda, ja see niimoodi läbivaks võtta... Ja nüüd selgub, et mul oli ilmselt õigus.

JH: See töötab!

PV: Jah, see töötab. Ja Grigor kuidagi andis selle mulle. Sest see teksti sisse minek – see oli temaga suhtlemine!

JH: Võimas!

PV: Ma tõsiselt tundsin, kuidas ta mulle nõu annab. Kui ma olin saanud kõigist nendest sõnadest aru... Mul on piinlik tunnistada, aga kõigepealt ma alustasin Exceliga. Ma panin sõnade kaupa, niimoodi: esiteks vasemasse ritta armeeniakeelse sõna, ja siis paremale selle, kuidas on kõigepealt sõnaraamatu vasted, ja siis lisaks, kuidas see kõik oli eri keeltes.

JH: See ei ole ju kaugeltki ainus teie tõlgitud tekst. Olete tõlkinud teatriliteratuuri, ligi seitse Shakespeare'i näitemängu vist? Kui palju sellise püha teksti tõlkimine erineb näiteks Shakespeare'i tõlkimisest?

PV: Need on täiesti erinevad asjad. Täiesti. Midagi ühist võib olla, näiteks nagu see, et kolm päeva käid ringi nagu munas kana, ei saa ühest kohast üle, ja siis äkki – tõks! Võib-olla... Aga selle "Nutulaulude" tõlke puhul oli niiviisi, et justkui said kõigest kuidagi üldiselt sotti... Ja siis ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda teksti ja ootasin, millal Grigor mind aitab. Ja siis, kui hakkas äkki tulema...

JH: Siis oli ilmselt vaja kiiresti töötada.

PV: Jah, oli.

JH: Kes Nareki Grigor siis ikkagi oli?

PV: Temast teataksegi väga vähe. Tema ema suri, kui ta oli üsna väike, ja koos tema vennaga, kelle nimi oli Jovhannes, pani ta isa, kes oli piiskop, oma üsna väikesed lapsed äia juhitud kloostrisse. Ja kogu oma elu elas ta siis seal Nareki kloostris.

JH: Te tunnete maailma rahvaste kultuure väga hästi. Mis teeb Nareki poeesia nii eriliseks ja säravaks, et ta on ka tuhandeaastasele proovile nõnda hästi vastu pidanud?

PV: Siin on väga mitu aspekti. Esiteks on ta keeleliselt kohutavalt rikas. Kui ma otsisin sõnaraamatust sõnu, siis ma tegin vaadatud kohta iga kord linnukese juurde. Ja teinekord ikka juhtus, et avastan – oi, näe, seda sõna ma olen tegelikult juba kolm aastat tagasi vaadanud. Ja kui ma jõudsin viimase, see tähendab 95. peatükini, siis ikka veel tuli mingeid selliseid sõnu, mis olid uued – mida ta oli alles esimest korda kasutanud! Ja ta mõtles ka ise uusi sõnu. Lõi neid ise. Nii et kui siin tõlkes tuleb ette mõnikord termineid, mis on haruldased, siis see on vastavuses originaaliga. Ka tema tegeles nii-öelda sõnaloomega.

JH: See on siis ka üks põhjus – tema rikkalik keel?

PV: Ülirikkalik, jah! Ja muidugi ääretult keeruline. Kuigi – põhiline on ikkagi see, me jõuame taas selle igaviku juurde. Ja see sügavus. Ja kõik, mis seal on.

JH: Kui püüda sellest igavikust veidi rääkida, siis üldiselt ollakse Grigori puhul ühel nõul, et tegemist on müstikuga. Mis müstiku elu ja jumalatunnetust ennekõike iseloomustab?

PV: Ütleme, et otseliin – kui me räägime niimoodi meie kaasaja terminites. Kõige lihtsam ja selgem praegusaja inimesele – see on otseliin. (Naer).

JH: Kuidas teile tundub, kas see otseliin on midagi sellist – privilegeeritut? On see võimalik ainult inimesele, kes on ise ka juba nii-öelda müstik? Või on see kuidagi kättesaadav igale inimesele?

PV: Vaat siin ma pean jälle vastama, et – ma ei tea... See on ilmselt natuke sama asi, et stigmad tekivad käte peale ka inimestele, kes on küllaltki, ütleme, usuvõõrad... Aga ikkagi äkki tulevad kätele Jeesuse... (Jääb mõtlema.)

JH: Kui lubate küsida, siis kui palju on teie loomingus – või elus – seda otseliini momenti olnud?

PV: Kui nüüd seda nimetada, mida ma kirjeldasin, kuidas ma Grigoriga suhtlesin, siis... Muuseas, kui mul oli see lõikus siin lõualuus, suukoopas, siis enne narkoosi ma pöördusin Grigori poole. Ja kui ma narkoosist välja tulin, oli esimene mõte mul, et – oi, Grigor! Mind äratati üles – ärgake üles, kõik on korras – ja ma mõtlesin esimese asjana, et oi, näe, Grigor hoidis mind.

JH: Suurepärane! Ma arvan, et ta on teile lihtsalt tänulik selle tõlke eest.

PV: Ma tahaks seda loota, jah.

JH: Mis puudutab religioosseid traditsioone ja inimese elu pühadust, siis üks läbiv motiiv on neis ikka ja alati see, et hinge tuleb puhastada. Kuivõrd saab hingepuhastus teie arvates käia nutulaulude või patukahetsuse kaudu?

PV: No me räägime nüüd patukahetsusest, jah? Sellega on üks niisugune kummaline asi, et kui hakata mõtlema – kõige ilusamad, siiramad ja sügavamad patukahetsused, nagu ka see Grigori oma, pärinevad inimestelt, keda peetakse justkui juba nende eluajalgi pühakuteks. Kui mõni kurjategija ütleb kohtus, et ta kahetseb – noh, paljukest seal nüüd seda siirust on... Need, kes tegelikult peaksid kahetsema pattu, need ütlevad nii-öelda suusoojaks. Need, kes aga tõsiselt kahetsevad, nende kohta tavainimene ei saagi aru, mis patte temal üldse olla võikski...

JH: Nii et see on selline paradoksaalne asi. Mis on teie enda seisukoht – kuidas neid patte siiski teadvustada ja kuidas nendega elus suhestuda? Ja mida üldse pidada patuks?

PV: (Pikem vaikus.) Mulle tundub, et võib öelda ka nii: kahetse – küll patu leiab. (Naer.) Oli meil siin mingisugune antropoloogiline sari ja – kas ta oli – üks inglane vist, kes käis mööda erinevaid väikeseid kultuure ja proovis enda peal nende kasutatavaid aineid ja tegi igasuguseid rituaale kaasa. Ja kusagil Aafrikas ta sõi mingit juurikat – ja ta ütles, et ta ei taha, ja ta ei tohigi sellest täpsemalt rääkida –, aga et siis ilmutati talle, just nimelt. Ja ta alateadvusest tulid välja mingisugused asjad, mida ta ise ei mäletanud – või ei teadvustanud neid. Need oli tal seal kuskil kuklas olemas, mingisugused patud, mis häirisid teda kogu aeg ja mida ta ei mäletanud – ta oli kuidagi püüdnud need eemale lükata. Ja see mingi juurikas, see tõi nad välja. Ja ta kuidagi sai kahetsetud – nende abil. Ta sai kuidagi teada.

JH: Kas teil isiklikult on selle patukahetsuse või südamepõhjast pöördumise kogemusi – või episoode elus?

PV: Jah. (Pikem vaikus.)

JH: See raamat on selles mõttes huvitav, et lisaks sügavikku minekule annab Nareki Grigor meile ka lootust. Kui tõesti inimene siiralt pöördub, siis talle ka vastatakse. Ja sellel raamatul räägitakse olevat ka teatav tervendav vägi või jõud. Mida see täpselt tähendab?

PV: See tähendab – vaat seda see tähendabki. Näiteks armeenlased hoiavad raamatut lausa padja all, kui nad haigeks jäävad. Ja täiesti konkreetselt on kirjeldatud juhuseid, millistest haigustest on sellega terveks saadud. Ja eri peatükid on erinevate haiguste jaoks. Näiteks see kaheksas peatükk, millest on mul ka see näide – see on reumatismi vastu. (Naer.) Mul on kodus CD, kus peal on kaheksa esimest peatükki, ja seal on öeldud, et näiteks reumatismi ravimiseks tuleb kuus korda kuulata. Üks näitleja loeb. See on täiesti... (Mõtleb.) Ma pean tunnistama, et ma pole ise proovinud ja ma ei tea, kas see eesti keeles mõjub, kui padja alla panna. (Naer.) Aga näiteks CD on sisse loetud mitte vanaarmeenia keeles, vaid see on hoopis uusarmeeniakeelne tõlge.

JH: Aga te räägite CDst, see tähendab siis, et see tekst ei ole ainult omaette vaikselt lugemiseks, vaid seda võib ka kõva häälega lugeda või lausa laulda?

PV: Ma lausa soovitan. See daktül aitab ka kaasa, värsimõõt aitab ka kaasa, ja kui lausa skandeerides seda kõva häälega lugeda, siis see mõjub kuidagi veel võimsamalt. Rütm haarab endaga kaasa. Ja muidugi, just nimelt, kui veel sellest rääkida, seda pealkirja ma mõtlesin ka kaua aega, sest seda võib ka tõlkida lihtsalt "Tragöödia". Aga kuna ta neid nutulaule laulis, siis ta oli ka helilooja. Osa nendest lauludest on isegi Armeenia kiriku jumalateenistuses kanooniliselt sees.

JH: Nii et siis selle osa kokkuvõtteks me võime öelda, et kui keeruline see olukord ka poleks, lootusekiir on inimesel alati olemas.

PV: Jah.

JH: Paljud teavad, aga kindlasti mitte kõik, et olete ise ka väga loominguline – peale tõlkimise kirjutate laulusõnu ja luulet. Ja näiteks Siiri Sisask on laulnud meie südametesse teie teksti "Mis maa see on". Ja on veel paljud teised. Mis on see impulss, mis teid ennast sõnu – luulet – kirjutama paneb?

PV: Oh. Need on niivõrd erinevad asjad... Ma ei saa ju öelda ka, et raha. (Naer.) Kuigi mõnikord on see ka raha. Ega see pole halb ju ka – teinekord on see...

JH: Sugugi mitte!

PV: Aga ilmselt on see niimoodi, et teinekord see raha – see on selline kokkulangevus. Tegelikult see tuleb kusagilt... Võib ma nüüd ütlen jälle, et ma ei tea – õnneks ei ole ma seda veel palju öelnud. (Naer.)

JH: Ei ole tõesti õnneks liiga palju! Aga mis on see, mis paneb sedalaadi teksti – või üldse luulet – lugema? Millal hing januneb poeesia järele?

PV: Oh... Poeesia järele? Et nüüd lähen sinna riiuli juurde, kus mul on luulekogud?

JH: Just.

PV: (Naer.) Aga vaat see luuleriiul on mul verandal. Ja veranda ongi mul täiesti selline tõeline veranda – ja tal on kõikjal hästi suured aknad. Ja kui ma sinna verandale lähen, siis ma ikka vaatan seda luuleraamatute riiulit. Ja vahel tõesti äkki tuleb mingisugune selline tunne, et – oot, oot, oot.... Näiteks ma avastasin, et omal ajal oli ju selline väikeste luuleraamatute sari, mille nimi oli "Nõukogude luule". Nii nagu Loomingu Raamatukogus pidi omal ajal olema sotsmaade kirjandus ka ja vennasrahvaste kirjandus ja nii edasi. Ja kui nüüd hakata tagasi vaatama, siis milliseid vingeid asju sotsmaadest osati välja otsida ja milliseid vingeid niinimetatud Nõukogude vennasrahvaste tekste... Läti kirjandust ilmus tunduvalt rohkem kui praegu! Häid asju ja igasuguseid vingeid värke sai tõlkida, mis võib-olla Lätis ilmusid tiraažiga kümme. Aga meie panime – vennasrahvad, noh, eks ole, siis 20 000 tiraaž. Ja mida oli tollel ajal tõlgitud! Näiteks Moldaavia autoreid isegi, emaga tõlkisime, Pavel Boţu ja Grigore Vieru, aga veel, Tadžiki luuletaja Mirzo Tursunzoda, keda oli tõlkinud Haljand Udam, Aserbaidžaani luuletaja Rässul Rza näiteks – Ly Seppeli tõlge. Igasuguseid selliseid huvitavaid ja justkui unustatud asju leiad...

JH: Verandalt siis?

PV: Verandalt, jah. Muidugi aeg-ajalt ikka... Muidugi ikka asendamatuks on jäänud see vana arbujate raamat. No küll oli see... Ja ometi ma olen korduvalt teda, jah...

JH: Kui me räägime nendest vennasrahvaste autoritest või ka arbujatest, siis ise te kirjutate viimasel ajal hoopiski lasteluulet ja mõtlete lastele värsse välja – miks just lasteluule?

PV: See on ju puhas rõõm. See on ju rõõm ja lõbu ühekorraga. Kõik need sõnamängud ja mängulisus, mis seal on – lased lihtsalt lennata! Siinse saate alustus oli see, et meil on ülestõusmispühade nädal – no vaat, ülestõusmispühad ja lasteluule, sellega seoses mul tuleb meelde, et kui ma Vanemuises lavastasin lasteooperi "Hansuke ja Greteke" – oi, see oli juba ammu tagasi, Engelbert Humperdincki "Hansuke ja Greteke" –, siis samuti raadios võeti intervjuu, et noh, et kuulge, Peeter, te olete ju tuntud kui inimene, kellele meeldib sürrealism, ja nüüd siis niimoodi – lasteooper! Mina ütlesin, et kuulge, kuidas see nüüd kokku ei käi – et kas saab veel sürrimat asja ette kujutada kui see, et lihavõttepühade ajal jänes hakkab munele!

JH: Muide – kas te ise ka kuidagi ülestõusmispühi peate?

PV: Jah. Olen juba aastaid ka seda suurt paastu pidanud, aga ma pean muidugi ausalt tunnistama, et mitte täispaastu.

JH: Kui te seda püüate teha, siis millest te paastute?

PV: Ütleme nii, et see õige täispaast on ainult juurikas ja tera ehk siis mitte mingit loomset valku. See tähendab, et mitte piima ega juustu ega midagi niisugust. Kuna mul on nende luudega nii nagu on, siis ütleme, et luban endale piimatooteid ja kala, sest seal on fosforit.

JH: Ja õnnestub siis teil seda distsipliini pidada? See on ikka tõesti päris pikk aeg, nelikümmend päeva.

PV: Nelikümmend päeva jah, ja kahjuks ei ole mingeid probleeme – nii et võiks pidada rohkem... Eks muidugi liha ja lind – loomulikult see mingi piirang on. Aga no näiteks mingisugust alkoholi mõtetki ei tule pähe, ja ei tulegi. Ja liha mõte on alguses lihtsalt hajameelsusest, nendel esimestel päevadel.

JH: No kogemata!

PV: Jah, poolkogemata näiteks käsi sirutab lihapiruka poole.

JH: Suur heameel kuulda, et see nii lihtsalt tuleb. Mõnel teisel jälle, kes teeb iseendale palju väiksema piirangu, ei taha ka väga väikene kitsendus nii kaua välja vedada. Aga ma tahan veel ühe asja küsida selle raamatu tõlke kestvuse kohta. Kui Shakespeare'i näidendite puhul te olete öelnud, et paljud tõlked on vananenud ja üldiselt üks tõlge üldse kestab umbes kolmkümmend aastat...

PV: Jah!

JH: Kas sellel "Nutulaulude raamatul" on ka oma "parim enne"? Või siis ütleme – järgmised kolmkümmend aastat?

PV: Mine sa tea. Aga need on siiski erinevad asjad. Neid ei saa niimoodi võrrelda. Tõepoolest, kui me võtame kas või needsamad arbujad, eks ole, ega me neid asju ju ei hakka ringi tegema. Ja ütleme, et kui nad kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel kirjutasid "inimen", siis me ei hakka ju seda e-d sinna taha juurde panema.

JH: Nii et mõningad sellised arhailisused püsivad tegelikult värskete ja kõnekatena, hoolimata sellest, milline keel ümberringi parasjagu ka ei oleks.

PV: Jah.

JH: Nüüd me oleme rääkinud pikalt sellest raamatust ja ma pöörduks teie poole hoopis teise küsimusega – mis oleks teie kultuurisoovitus täna õhtul meie vaatajale? Ma eeldan, et see on midagi muud kui see raamat.

PV: See on midagi muud!

JH: Nii, palun!

PV: Ma soovitan, et kui on võimalust, siis vaadake netist järele, kus kohal need kontserdid toimuvad, aga ma tean, et esimesel juulil on King Crimsoni Euroopa tuur Berliinis. King Crimsoni esimene plaat tuli välja aastal 1969 ja praegu on neil kaheksase koosseisuga grupi Euroopa turnee. Esimene juuli 2018, Berliin.

JH: Kas teil on juba pilet võetud?

PV: Mina käisin poolteist aastat tagasi. Ma nüüd lihtsalt ei tea, aga mul oli plaanis küll. Vähemalt ma soovitan teistele soojalt.

JH:  Peeter Volkonski, ma tänan teid südamest, et te tulite siia oma kodulinnast Tartust. Ja samamoodi palju tänu teile selle vestluse eest täna õhtul. Aitäh!

PV: Aitäh kutsumast!

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: