Kui ma olin teismeline punkarihakatis, oli meil sõpradega Toompea müüri varjus põõsaste vahel väike maalapp, kus õlut rüüpamas ja niisama jauramas käia. Nimetasime seda Anarhiamaaks ja sinna pääsemiseks tuli ühes kindlas kohas hüüda "Die Voche!" Ansambel Propelleri mõju ulatub muidugi ühest poistekambast oluliselt kaugemale ning kaheksakümnendatel keel põses lauldud lugude kaudu on visandunud Peeter Volkonski poolmütoloogiline staatus Eesti kultuuriloos pungi vaarisa ja rahvarahutuste algatajana.

Respekt lavastaja Kaupo Kruusiaugule, kes on keeldunud minemast kergema vastupanu teed ja kordama tuntud ja tuttavaid seiku, mis aidanud Volgil säärast müütilist staatust omandada – "Viimase vürsti" eesmärk on ennekõike näha meest rohkete anekdootlike lugude ja meedias käiatud seikade taga. Kõikehõlmavat biograafilist portreed siit ei leia, eelnev tutvus Volkonski elu ja tegemistega on rangelt soovitatav.

Vaikne ja vaatlev

2018. aasta on olnud eluloodokkide osas juba üksjagu kirju. Kinoekraanidelegi on jõudnud "Enam kui elu" Freddy Grenzmannist, "Elagu skandaalid ja kollased sandaalid" Leonhard Lapinist ja "Vello Salo. Igapäevaelu müstika" Vello Salost. "Viimast vürsti" seovad esimesega punkmuusika ja mõlemas kasutatud kaadrid Eesti Muusika Kuulsuste Koja kohtumisõhtult Villu, Volgi ja Trubetskyga, teisega tõsiasi, et Propellerile kirjutas sõnu Albert Trapeež, fiktiivne autor, kelle nime all avaldas teiste autorite seas just Lapin, ning kolmandaga rõhk vananemisel. Ei Salo ega temast 28 aastat noorem Volk tõtta elu kuigi tõsiselt võtma, ehkki filmina on "Igapäevaelu müstika" oluliselt muhedam ja rõõmsam.

"Viimane vürst" on pigem vaikne ja vaatlev, tuues ekraanile katkeid teatritööst, bändiproovidest, loengutest Armeenia kultuuri kohta, aga ka oluliselt privaatsemat materjali kodusest elust, suhtlusest abikaasa Maria Volkonskaja ja võõrandunud poja Immanueliga. Just viimane kujuneb filmi üheks läbivaks ja ka kõnekamaks niidiks, sest kogu loomingulise suutlikkuse ja intellektuaalse võimekuse juures on pereelu kannatanud, etteheited isa eeskuju puudumise osas vanglast vabanenud poja tekstikatketes varjamatud.

Materjali jäi üle

Isiksusena on Volkonski muidugi vaatamata kõigele suurepärane materjal, kelles kohtuvad aristokraatia ja punk, evolutsioon ja revolutsioon. Kerge on aga tekkima küsimus, kas dokumentaalfilm temast pole õige pisut hiljaks jäänud, et vürsti täie väärilisusega kujutada.

"Viimane vürst" on paiguti pea ebamugavalt isiklik, pakkumata paljudele olukordadele seejuures konteksti või nende väljavõtuotsuseid selgitavat läbivat joont. Autori huvi anda hinnanguteta ülevaade Volkonskist keset tema igapäevaelu on mõistetav ja sümpaatnegi, autori tugeva hääle puudumine pole toimiva dokumentaalfilmi jaoks möödapääsmatu eeldus, kuid puudu jääb siiski tugevamast toimetajakäest või nägemusest, mis sest kõigest kooruda võiks.

Veidral moel jääb lõpuks justkui korraga puudu spetsiifilisusest ja üldistusjõust, film jääb pidama kuhugi, kus ära kuluvad eelteadmised, aga palju uut ka teada ei saa. "Mis me nüüd siis teeme?" küsib Volk ühel hetkel otse kaamerasse vaadates. Sarnane nõutus tekib paiguti ka vaatajana. Pildina mehest müüdi taga toimib "Viimane vürst" küll, lihtsalt kogu tema värvikuse juures säilib nälg enama järele.