"Armeenlased hoiavad seda raamatut lausa padja all, kui nad haigeks jäävad, on kohe konkreetseid juhuseid kirjeldatud, millisest haigusest on terveks saadud. Erinevad peatükid on erinevate haiguste vastu, näiteks 8. peatükk on reumatismi vastu. Mul on kodus CD, kus on kaheksa esimest peatükki ja seal on kirjas, et näiteks reumatismi vastu tuleb kuus korda kuulata. Ma pean tunnistama, ma pole ise proovinud ja ma ei tea, kas see eesti keeles mõjub," rääkis Volkonski.

Tõlke kallal töötas ta pikemate pausidega umbes kuus aastat, kuid huvi selle teose vastu tärkas juba 40 aastat tagasi. "Täpne kuupäev, mil see kõik alguse sai oli 12. veebruaril 1978. aastal. Siis oli stereoraadios eetris saade "Maailma rahvad muusikas", see oli armeenia muusika esimene saade. Sellest on saatesõnas ka juttu, Leo Normet tegi sarja "Maailma rahvad muusikas" ja mina otsisin iga rahva muinasjutte ja näiteid kirjandusest ja tõlkisin neid saate jaoks. Kui jõudis aeg Armeenia kätte, siis võtsin välja kataloogi, kus olid kartongist kaardikesed, vaatasin, et oi, keegi Grigori Narekaci vene keeles. Siis oligi esimene kokkupuude, muidugi olin üllatunud, et 10. sajandil kirjutati ilusaid Puškini jambe vana-armeenia keeles ja tõlkisin sealt näite ka kohusetruult jambi. Ja siis ta kuklasse jäi," meenutas ta esimest kokkupuudet Nareki Grigori tekstiga.

"Kui ma nõukogude ajal esimest korda Armeenias käisin, nägin ma neid käsikirju seal Matenadarani käsikirjade hoidlas Jerevanis, ja siis ma läksin raamatupoodi ja avastasin väga põhjaliku Vana-armeenia kirjanduse ajaloo vene keeles, ostsin selle. Teisest poest leidsin juhuslikult armeenia filosoofia ajaloo, ostsin selle. Niimoodi see vaikselt hakkas," kirjeldas ta huvi süvenemist antud teose vastu.

Algtekst on kirjutatud vana-armeenia keeles, kuid originaali kõrval olid abiks veel inglise, prantsuse ja venekeelsed tõlked. Tõlkega alustamisel tuli kõigepealt leida võti, kuidas anda edasi ligi 1000 aastat vana teksti arhailisust

"See oli päris korralik kaevumine, see sisseminek sellesse mõttemaailma. Kui ma alustasin, siis kõigepealt ma mõtlesin, kuidas üldse oleks võimalik edasi anda seda tunnet, et tegemist on 10. sajandist pärit tekstiga, mis on kirjutatud keeles, mida räägiti Armeenias 10. sajandil. Kuidas seda anda edasi eesti keeles, kusjuures me ju ei tea, milline oli eesti keel 1000 aastat tagasi, tõlkida 1000 aastat vanasse eesti keelde ei olnud ju mõeldav."

Olles jõudnud kolmanda peatükini, tabas Volkonskit lõpuks läbimurre. "Äkki ma tabasin ära, et see on ju "daktül", mis on vana kreeka värsimõõt, see annab kohe asjale arhailise hõngu juurde ja siis ma äkki sain aru, et kuigi Grigoril endal ei ole kindlat värsimõõtu, tal on read eri pikkusega jne, aga see niimoodi läbivaks võtta ja nüüd selgub, et mul oli ilmselt õigus, et see töötab. Kuidagi Grigor mulle andis selle. See teksti sisse minek oli temaga suhtlemine. Ma tundsin, kuidas ta mulle nõu annab."

Volkonski sõnul on selles tekstis midagi niivõrd igavikulist, et see on mõjuv ka 1000 aastat pärast kirjutamist. "Esiteks, tema keeleline pool – ta on keeleliselt kohutavalt rikas. Kui ma otsisin sõnaraamatust neid sõnu, siis ma tegin iga kord sõnaraamatusse linnukese juurde ja teinekord ikka juhtus, et seda sõna ma olen juba siin kolm aastat tagasi vaadanud ja kui ma jõudsin 95. peatükini, siis ikka tuli veel mingisuguseid uusi sõnu, mida ta oli alles esimest korda kasutanud. Ta mõtles välja uusi sõnu. Ka siin tõlkes tuleb ette haruldasi sõnu – see on vastavuses originaaliga. Ta tegeles sõnaloomega. See on ülirikkalik ja ääretult keeruline. Põhiline on ikkagi see igavikulisus ja see sügavus, mis seal on," ütles ta.