Moonika Siimets "Seltsimees lapsest": ajaloolistest traumadest rääkimine ühendab põlvkondi ({{commentsTotal}})

Foto: Siiri Kask

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli režissöör Moonika Siimets, kellel valmis hiljuti esimene täispikk mängufilm "Seltsimees laps", mille aluseks on Leelo Tungla lapsepõlve läbielamised Stalini-aegses Eestis. Saates arutleti filmi üle ja uuriti, kuidas on režissööri enda lapsepõlv teda mõjutanud.

"Seltsimees laps" on EV100 suurprojekti raames esimene valmis saanud mängufilm ja Moonika Siimets rääkis, et filmi tehes mõtles ta sellele, et teeb selle kingituseks kõikidele Eesti inimestele.

"See on minu jaoks väga oluline lugu ja seal on palju põhjuseid, miks ma hakkasin seda tegema. Aga kui ma võtsin selle Leelo raamatu, siis ma mõtlesin, mis see põhiteema on – seal on nii palju võimalusi, mis suunas liikuda. See on lugu ühest tüdrukust, kes oma ema Siberist tagasi ootab. Ja minu jaoks on see eelkõige on iseendaks jäämise lugu," võttis ta kokku filmi peamise idee.

"Seltsimees laps" on nagu Moonika Siimetsa kolmas laps

Filmi valmimine võttis aega umbes viis aastat ja selle aja sees muutus ka režissööri jaoks palju.

"Viie aastaga muutub inimene palju, ma olen täiskasvanumaks saanud, ma olen selle aja jooksul ka kahekordselt emaks saanud ja naerangi koos mehega, et see "Seltsimees laps" on meil nagu kolmas laps ja armuke ühel ajal. See on päris suur proovikivi olnud, kuidas seda jagada, et kõigile aega oleks ja kõik saaks üles kasvatatud," rääkis Siimets.

Filmi aluspõhja on ta rajanud tundele, mida tekitab tüdrukus lahkuma sunnitud ema viimane manitsus "Ole hea laps!". "Kuidagi hästi eestlaslik on see "heaks lapseks olemine" ja minu meelest see jääb Leelot vaevama läbi kogu filmi, et mis või kes see "hea laps" on. Meie ühiskonnas kasvatatakse eriti tüdrukuid niimoodi, et sa pead kõigile meeldima, koolis peavad head hinded olema, sa pead täiusliku kehaga olema, sa pead olema edukas, hea ema jne. See algab lapsepõlves ja läheb täiskasvanu eani välja. Aga see "heaks olemine", mida ma tahaks oma lastes kasvatada ja mida ma olen püüdnud endas kasvatada, on see arusaamine, mis on südame headus, kuidas endale kindlaks jääda ja kes ma olen," arutles ta.

Oma laste kasvatamisel üritab ta kohelda neid täiskasvanutega võrdselt. "Mind lapsena väga häiris, kui last võetakse kui rumalat inimest, et sa oled väike laps ja sa ei saa nii kui nii midagi aru. Ma tahtsin väga täiskasvanuks saada, et lõpetataks ära selline suhtumine. Laps on väike inimene, kes ei tea nii palju asju, aga see ei tähenda, et ta aru ei saaks. Minu jaoks on oluline jagada lapsega enda maailma ja võtta teda kui mõtlevat olendit."

Vanema põlvkonna hirm pärandub edasi

Siimets on oma lapsepõlves kogenud teatud viisil sarnaseid tundeid filmi peategelasega, kuna tema perekonnas oli palju lõhestatust seetõttu, et ühed vanavanemad olid eestimeelsed, kuid teised mitte.

"Ma tundsin ennast lõhestatult, mina lapsena ei saanud ju aru, mis tegelane see Lenin on, lapsena mulle meeldisid ju paraadid ja punalipud. Aga samal ajal mind kiskus ka teisele poole väga, meil ei räägitud küll Eesti vabadusest, aga vanaema kuulas "Ameerika häält", meil peeti jõule, mind saadeti onuga kirikusse," meenutas Siimets ja tõi välja, et samas teine vanaema ütles, et Jumalat ei ole olemas ja mis jõulud. "Ma mäletan, et olin augustiputši ajal maal tema juures ja ütles umbes nii, et "Hulluks on läinud need eestlased, mis nüüd toimub, miks seda vabadust vaja on ja Nõukogude Liidu all on hea ja turvaline elada ja küll nad veelkahetsevad." Aga mina lapsena tajusin seda hästi teravalt, seda lõhestatust. Mul oli hästi palju segadust, mis on õige ja mis on vale. Mina lapsena tahtsin, et kõik saaks hästi läbi ja üksteist armastaksid."

Tema kogemus on näidanud, et vanemate hirmud võivad lastes veel pikka aega edasi kanduda. "Minu lapsed ja mõned varasemad põlvkonnad ka on kindlasti vabamad ja neis ei ole enam seda hirmu. See hirm kõige ees, me ju siiani kardame igasuguseid asju, ma kardan politseid ja maksuametit ja õpetajaid – see on kohati täiesti arusaamatu käitumine, ilma põhjuseta. Näiteks minu vanaema ütles, et inimene, kes on sõda näinud, ei saa kunagi õnnelik olla," nentis ta ja tõdes, et temale jättis see lapsena tõesti suure haava. "Ma mõtlesin kogu aeg, kuidas ma saaks teda õnnelikuks teha. Ma tajusin seda, et midagi on tema elus jäänud seisma, et ta võiks olla palju õnnelikum, aga on juhtunud lein, ta kaotas oma lapsepõlvekodu, tema suguvõsa sai laiali pillutud. See koorem on minusse pärandunud."

Üks viis, kuidas lõhustada neid põlvkonniti edasi kanduvaid hirme, on neist rääkida. "See film on minu armastuskiri neile kõigile – minu vanavanematele, kes on olnud mõlemal poolel. Kui me anname võimalusi nendest traumadest rääkida, neid lahti mõtestada, mis siis tegelikult toimus, me ka mõistame paremini ja see ühendab põlvkondi. See on hästi oluline protsess," ütles ta.

Film „Seltsimees laps” jutustab kõigest sellest läbi lapse pilgu, kes ei tea kõigi sündmuste tagamaid. "See lapse pilk oli minu jaoks kõige paeluvam, ühest küljest see annab võimaluse olla koomilisem, aga teisalt on see ka palju traagilisem. Selle raamatu ja selle loo puhul annab see võimaluse paremini mõista neid erinevaid osapooli," arutles Siimets.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Plekktrumm"



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: