Jaan Tätte kirjutas oma uue tumeda alatooniga komöödia teatri tellimusel ning mõeldes linnateatri vanema põlve näitlejatele, kes temast omal ajal koduteatrisse maha jäid.

"Väga magus on mängida rolli, mille autor on sinule mõeldes kirjutanud. Ma vaatan ka oma kolleegide rolle ja ma naudin neid kõiki väga. Kohe on aru saada, et mõtted on soojemad või kuidagi isikust lähtuvad," rääkis osatäitja Elisabet Reinsalu.

Näidendi impulsiks on üks Jaan Tätte peres tõesti sündinud lugu. Elisabeth Reinsalu nimetab tükki väga jaantättelikuks eksistentsiaalseks komöödiaks.

"Hea näitemäng on minu meelest selline, kus erinevaid kihte muudkui tuleb välja ja välja. Selle näitemängu puhul on täpselt samamoodi," tõdes Reinsalu.

Loo keskmes on grupp vanakesi, kel kõigil hingel üks noorusajal tehtud patt, mis aastakümneid hiljem ootamatult päevavalgele kerkib.

"Laias laastus tekitab see ülekohut. Siit tükist tuleb justkui ka välja, kuidas raukade brigaad on kokku aetud ja tundub, et viimne päev on käes. Kõikidel on omad patud, möödanikust ja siis on sellega natukene kimpus," rääkis osatäitja Egon Nuter.

"See on komöödia, loomulikult saab siin palju naerda ja natukene iseenda üle naerda. Mu ema just hiljuti ütles, et kui vanainimene iseenda üle ei naeraks, ei saaks ta üldse elada. Ta ärkab iga hommik üles ja peab enda üle naerma, sest muidu ei ole võimalik päeva alustadagi," lisas Reinsalu.