Treileritega eksitavalt põnevikuks voolitud "Meelerahu" on peaaegu koomiliselt jabur hunnik paberile visatud ideid, mis moodustavad tonaalselt saamatusse narratiivi reastatuna kena näite "dump month" tüüpi filmist. Algselt Oscari-hooajale soojendatud ning lõpuks vaikselt ja USAs filmistaaride jaoks ärritavalt vähese turundusega jaanuari lõppu lükatud "Meelerahu" on film, mille osas on stuudiotel ja levitajatel madalad majanduslikud ja sisulised ootused. Jaanuarist on kujunenud Hollywoodi jaoks just taoliste filmide prügila. Aga ometi vaatavad plakatilt vastu Oscari võitjad Matthew McConaughey ja Anne Hathaway ning režissöör-stsenaristiks on kogenud stsenarist Steven Knight ("Locke", "Eastern Promises", "Peaky Blinders", "Taboo") – kui kaootline film ikka olla saab?

Neonoir'ilikult alustav ning kuskil "The Truman Show" ja "Black Mirrori" vahepealsel hallil alal lõpetav "Meelerahu" seab peategelaseks valusa minevikuga kaluri Baker Dilli (Matthew McConaughey). Ta algseks pealisülesandeks on kalandusturismiäri ajamise kõrvalt tabada tabamatu tuunikala nimega Õiglus. Idüllilisele saarele, kus Dill oma minevikust eraldatuna resideerub, potsatab aga korraga tema eksnaine Karen Zariakas (Anne Hathaway) koos uue ahvatleva missiooniga. Vägivaldsest suhtest räsitud Karen, kellel on Dilliga ühine laps, palub Dillil tappa oma praegune abikaasa, pakkudes vastutasuks kümme miljonit dollarit.

See muudab alkoholi ja seksiga õhtuid öösse saatva Dilli elu mängureegleid. Või muudab neid keegi teine, miski kõikvõimas? Saad keerutamata teada, kui oled enne valmis ära seedima lameda dialoogi, jaburalt lavastatud ja registrite vahel püsimatult pendeldava süžeega ning ebaühtlase pildikeele ja tonaalselt ebakohase heliribaga edasi veetud loo, mille püandina avanev tuum teeb kõigest eelnevast ühtaegu arusaadavama ja veidrama.

Hõlpsalt tervet filmi reetev ja seetõttu siinkohal ebamääraselt välja toodud tõsistest teemadest moodustuv tuum, mis puudutab surmaga toime tulemist, vägivalla all kannatamist ja eraldumist, on nimelt üliküsitavate fookusasetuste ja problemaatiliste motiividega filmi kütteks.

Teisisõnu võtab "Meelerahu" end liiga tõsiselt. See tekitab jaburuse tõttu tahtmatult naeru. Seksuaalseid alatoone ekspluateerib film labaselt ja motiveerimatult. Kaootilisus ei kumuleeru "nii halb, et lausa naljakas" tüüpi elamuseks, vaid paneb küsima, miks ometi sellele projektile roheline tuli anti ja kuidas filmitähed kampa meelitati.