Arvustus. Armastus ja häving ({{commentsTotal}})

Khalil Gibran
Khalil Gibran "Murtud tiivad" Autor/allikas: ERR

Khalil Gibran
"Murtud tiivad"
Tõlkinud Üllar Peterson
TLÜ Kirjastus, 2018

Khalil Gibrani ingliskeelsete teoste lennukus ja tiivustav jõud on teada-tuntud, tema saavutusi on küllalt eestindatud ning tema peateose, ajatuid väärtusi ja üldist tarkust jutlustava "Prohveti" (1923, ee 1995)[1] köited raamatukogudes kapsaks loetud. Seega on põhjust rõõmustada, et tõlkijate ampluaa laieneb ning jätkub raha, inimesi ja kompetentsust, mida on tarvis nii vanema kui ka uuema araabiakeelse kirjanduse, sealhulgas Gibrani loomingu vahendamiseks.

Esmalt mõni sõna Gibrani ajastulisest ja esteetilisest kontekstist. 20. sajandi alguse araabia kirjandust iseloomustab uuesti- või taassünd (ar nahda), kirjanduslik ärkamine, kohanemine uue, 19. sajandil järsult avardunud (kirjandus)maailmaga. Avaneti välismõjudele, katsetati läänelike proosavormidega ning rikastati kirjanduspilti moodsate või ääremail parajasti moodi läinud suundumuste, tuttavaks saanud ismide ja kirjandusvooludega. Eriti võimas oli see mitmekordne ärkamine Egiptuses ning Gibrani sünnimaal Liibanonis, kus ilmus enim mugandusi ja jutukirjandust. Samuti levisid seal literaatide seas üllad valgustusideed, nägemused humaansemast, demokraatlikumast kodumaast ja orjastatud rahvakihtide vabadusest, mis lülitusid üldisemasse kirjanduslikku programmi ning tihenesid sümboliteks, teemadeks ja motiivideks. Uue ilukirjanduse loomise ja keele elustamise hoog, avatus ja otsinguline ärksus kandusid araabia metropolidest ja vaimuelu keskustest üle autoritele, kes elasid emigratsioonis Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Uues Maailmas oli kirjanduslike vormide areng niisama hoogne: veel suuremal määral kirjandusruumi dialoogivõimele, kultuuriülekannetele ja -tõlgetele toetudes sündisid seal põnevad tekstid. Näiteks Ameen Rihani "The Book of Khalid" (1911), päris esimene romaan Ameerika araabia kirjanduse kontekstis, kirja pandud küll inglise keeles, aga täis arabisme, araabiapäraseid retoorilisi ja poeetilisi võtteid (nt riimproosa, parallelismiga liialdamine ning vaimukad keele- ja sõnamängud lihtsalt mõnu ja naudingu pärast), ohtralt allusioone araabia kultuurile ja kirjandusele. Teine, esoteerilisem näide on veidi hilisemast perioodist, Mikhail Naimy "The Book of Mirdad" (1948), mida on võrreldud nii Rihani romaani, Gibrani "Prohveti" müstitsismi kui ka John Bunyani allegoorilise teosega "Palveränduri teekond", mis kujutab hingerännakut. Bostonis ja New Yorgis tegutsenud Gibrani peetakse seejuures Ameerika araabia kirjanduse üheks rajajaks.

Liibanoni ja Ameerika araabia kirjandusringkonnad suhtuvad 1920. aastatel araabia(keelsest) kirjandusest kaugenenud ning äkitselt idamaa targaks või vaimseks õpetajaks hakanud Gibrani ambivalentselt. Ennekõike tekitab vastakaid tundeid hilise Gibrani kirjanduslik looming, omamüüt ja poos. Noore, alles kujuneva autorina võttis ta igatahes novaatori rolli ning toetas uut ja arenevat algupärast belletristikat, mis tähendas eemaldumist vanadest, iganenud vormidest (luules näiteks islamieelse algupäraga kassiidadest) ja traditsionalismist. Vastandudes selgelt klassikalisele ja uusklassikalisele kirjandusele, tuli Gibran sajandialguse kirjandusse siira, rikkumata, tundliku loojanatuuri ning tõsimeelse romantikuna, kelle meelisteemade hulka kuulusid muusika, loodusmüstika, mässavad hinged ning nümfid aasal ja metsas. Samal ajal on tema varases proosaloomingus ka realismi ja sentimentalismi sugemeid.

Niisiis asetseb kirjaniku loomeprintsiibi tuumikus romantismi, realismi ja sentimentalismi triaad. "Murtud tiibade" (1912) põhilaad näib seda kinnitavat, vähemalt sisuldasa, kuigi võib vaielda, kas teose sisuline dominant on romantiline või pigem realistlik, on see idealistlik ilutsemine, müstilis-sümbolistlik, sotsiaal- või hoopis psühholoogilis-kriitiline realism. Kuigi selles jagub vanamoelist melodramaatilisust ja sentimentaalne kõrvalmaik on üsna tugev (kohati kisub teos nii kole haledaks, nagu loeks tundelist jutustust pealkirjaga "Vaene Selma", "Õnnetu Selma" või "Ilus Selma"), siis sentimentaalsuse tasakaalustuseks on passusi, mis lisavad romaanile ülevust ja tõstetust. Minategelane pürgib vaimse sõpruse ja jumaliku armastuse kaudu lõpmatuse ning sõnatu, piiritu, sügava tähenduse poole. See on võrdne platonistliku Erose triumfiga, ekstaatilise tunnetusega, armastajate saladusliku, mõistatusliku intuitsiooni ning vabadus-, headus- ja iluihalusega. "Murtud tiibadest" leiab omajagu realistlikus laadis kaasaja pahede piitsutamist ja rõhumise paljastamist. Seega kehtib kolme ismi ühtsus ja läbipõimumine.

Vormidominandi kirjeldamiseks tuleb minna euroopalikest ismidest kaugemale. Kevadise ärkamise loos, tundelises ja pihtimuslikus minajutustuses, mida peetakse enamasti autobiograafiliseks romaaniks, on peale fiktsionaalse narratiivi jõuliselt esiplaanil hingestatud lürism, lüürilise armastaja sisemaailma kirjeldus ja tormitsev eneseväljendus. Seejuures iseloomustavad Gibrani loomingut üleminekuvormid nagu proosaluule ning lüürilise proosa ja poeesia segu, mis võimaldavad suuremat loomingulist vabadust ning jäävad autorile loometee lõpuni omaseks. Stiil on pateetiline ja kujundiküllane, teoses on tarvitatud enam-vähem kõiki traditsioonilisi retoorilisi figuure ja troope, sest suuresõnaline retoorilisus oli varem poeesia põhiprintsiip. Retoorilisus oli väljendusviis, millega nahda-põlvkonna kirjanikud veel arvestasid, pealegi soosis seda vana kirjanduskeele autoriteetsus ja kõrgstiili hea tava, mis andsid elegantsele sõnaornamendile ja ilukõnelausetele suure tähtsuse. Teisalt seostub Gibrani sõnastuslik liigliha tendentsiga ligineda kõnekeelele ja rahvakirjandusele. Tähtis on lausete rütmistus, poeetilistest vormivõtetest annavad tooni kordused ja parallelism: "Ei kätkenud Selma ilu mitte tema kuldne kihar, vaid ta juuksesalgust hoovav siivus, ilu polnud mitte tema suurtes silmades, vaid neist silmist kiirgavas pilgus, mitte kahes roosat värvi huules, vaid neist välja valguvas mesimagususes, see polnud mitte tema vandlikarva kaelas, vaid viisis kallutada seda kaela kergelt ettepoole. Selma ilu ei peitunud mitte tema keha täiuslikkuses, vaid aristokraatlikus hinges, mis oli sarnane maa ja lõpmatuse vahel hõljuva ereda lõõmava leegiga." (lk 27−28)

Romaani kõrgelennuline stiil toob niisiis platonistliku ning platoonilise kire armastus- ja surmatõve astmed kenasti lugejani. Peenesse platoonikasse, unenäolistesse seisunditesse ja minategelase fantaasiasse süvenemine, pikad kirjanduslikult viimistletud dia- ja monoloogid ning tiraadid ei loo teab mis palju võimalusi sündmustiku arendamiseks, nii et teose süžee on teisejärguline. Napis proloogis on põhiline ära öeldud. Kaheksateistkümneaastane nooruk armub ja kannatab, niisiis on see järjekordne õnnetu armastuse romaan. Tegelaskond on väikesearvuline: minajutustajast peategelane, kelle nime ei avaldata, tema armastatud Selma Karame ja tolle isa Faris Karame, kes on läbinisti head ning seetõttu hukule määratud; kurjust, armastuse ja vabaduse vastujõudu külvavad võimukas peapiiskop Bulos Ghaleb ning piiskopi vennapoeg Mansur Bek Ghaleb, kellega Selma on sunnitud abielluma.

Seejuures on romaanis kujutatud armastus jäägitu; see on säärane tunne, mis nõuab harduslikku alistumist. Noortele armastajatele on küll antud võimalus foiniiklaste jumalanna Astarte (keda võib võrrelda sumerite IItariga ja kelle üks kuulsamaid järglasi on vanakreeka Aphrodite) silma all vanas pühamus joovastuda maisest, paganlik-meelelisest armastusest, ent selle asemel võidutseb vaimne, kristlik ja platooniline printsiip. Ühtlasi kujundavad piibellik leksika ja kujundid autori stiili. Esimestest lehekülgedest peale aktiveerub kristlik alltekst, mis jutustab allusioonide, võrdluste ja metafooride kaudu inglitest, saatanast, Aadamast ja Eevast, paradiisist, käsu rikkumisest, keelatud vilja maitsmisest, pattulangemisest, tulemõõgast ning põrgutulest. Jutustaja vahendab lugu religioosse pidulikkuse ja pühadusega, mille loob surma lähedus ja kõikvõimsus: "Kui juhtute mööduma sellest seedrisalu servas asuvast hauast, siis minge sinna sõna lausumata ning astuge vaiksel sammul, et ei ärritaks te jalad niiske maakamara all puhkavat keha" (lk 9).

Romantilisele retoorilisele mudelile omaselt ilmestavad stiili mütoloogilised kujundid, kombineeritud on ka paganlike semiitide ja kristlikku mütoloogiat, mida saab hõlpsasti armastusmütoloogiasse üle kanda, samuti leiab killukesi muistse Lähis-Ida pärimusest ning kohalikust kristlikust või kirikukirjandusest. Gibran mütologiseerib sümbolistlikus vaimus ka Elu ja Surma, Saatust ja Armastust. Romaani finaalis jäävad siiski kõlama Surm, Ilu ja Ülevus. Nii pääsebki stilisatsioonis esile uusromantiline põhitoon, uudne on ka ekspressiivne sõnakasutus, mis annab hästi edasi surma nukrust, kängumist, määndumist, painajalikke visioone. Ehk isegi haua- ja öölaulikute sünget kalmisturomantikat? Algne melanhoolia ja kurbus asendub viimastel lehekülgedel müstilis-irratsionaalse vaimu ja meeleoluga, tumeromantilise, edgarallanpoeliku või gootiliku õhkkonnaga.

Jättes kõrvale looduse puhtuse idealiseerimise, kirglikud emotsioonid ja teised romantilise nägemuse elemendid, näib "Murtud tiibade" ilma- ja eluvaade õigupoolest üsnagi uusplatonistlik. See on täis igivanu dualisme, vaimsust, hingelisust, uusplatoonilist idealismi, igavesi, puhtaid ja täiuslikke arhetüüpe nagu hüve, ilu ja armastuse idee. Nii ilu kui ka armastus seostuvad emanatsiooniga[2]: tõeline ilu on "pühast õilsast hingest leviv kiirgus, mis voogab kehast väljapoole sarnaselt elu esiletungimisega seemne sisemusest" (lk 23). Hinge puhtuse taga on kõlbeline ilu, mis päästab, aga ka tõde ja headus. Selmast saab kaunishingest minategelase jaoks esmalt valgus, mis on nii vaimu kui ka armastuse metafoor, hiljem aga ülev idee, eeterlik esteetiline ilmutus või Ruthi ja Angelika sarnane abstraktne naiseideaal. Nõnda ülistab Gibran vabastavat, ravivat Erost ehk uusplatoonilist armastust, mis on kehaline ja hingeline uuestisünd, seotud puhta vaimse ja jumaliku maailma ja vaimu ekstaasiga ning mis põhineb igaviku kujutelmal ja toob inimese "lähemale valgusele ja kõrvetavale tulele" (lk 25). Armastus avaldub mitmeti: on värske, süütu, noor armastus, aga ka taevane ja maine armastus. Ideoloogilises plaanis joonistub välja armastuse astmestik, hierarhia.

Tegelikult mahub Gibrani üldisemasse armastusefilosoofiasse või -teooriasse veel mitu armastuse liiki, sealhulgas kõikemattev hingeline armastus ning platooniline kirg, aga ka isa ja tütre Storge (kiindumus, perekondlik pühendumine), Selma ohvrimeelne Agape (kõige vaimsem, jumalikum, uustestamentlikum) ja headele sõpradele omane südamlik, liitlaslik Filia. Märksa traagilisem on õnnetu armastaja keelatud, võimatu, tumm armastus, mis põrkab ühiskondliku normi vastu või avaldub maises elus saatusliku, julma, surmava Erosena, mis kujutab endast "kirest haaratud hinge ja ihast aheldatud keha" (lk 67). Tõelisele, õilsale armastusele seab kirjanik aga vastu lihaliku loomusega Mansur Bek Ghalebi narkootilise, orjastava, perverteerunud, kurja ja iseka Erose, ahne iha ja kiire armastuse.

Hingeline ega tundeline alge, inimese hing ega süda ei sula kehaga ühte, sest uusplatoonikute jaoks on keha hinge vangla. Kuigi inimhing on valgus, on hinge lihalik, maine kest siiski räpane. Luud ja liha, mateeriat ja ainelise maailma piiratust minategelane ei salli, sest tema paleused on inimvaim ning "kuuvalgusest ja planeetide särast täidetud lai ilmaruum" (lk 39). Armastajana püüdleb ta olemise lätte, maailmahinge, täiusliku sfääri poole, et olla "osake sellestsamast Täiuslikust Seadusest, mis Kuud Maa ümber ja Maad ümber Päikese ning Päikestki – ja kõike seda, mis asub tema taga – Jumala ümber käima paneb" (lk 38–39). Areneda saab kahes suunas: üles või alla, tõusta või langeda. Enamasti on ülal vabadus ja vaimsus, all alama sfääri madal animaalsus ja materiaalsus. Nõnda on ka Gibrani tekstimaailmas: tema tegelased on tänu armastuse võimsale kosmilisele jõule alailma kõrgel taevaseis sfäärides planeetide ulatuses, või vastupidi, vajuvad maa sügavusse, on ikka "taevasse tõusmas või allilma langemas" (lk 58). Hingki tõuseb seesmiselt ja on vaba, palju vabam kui põlatud surelik keha, ning on emanatiivses hierarhias lähemal vaimule ja jumalikule ühtsusele. Platonliku skeemi järgi viib hinge tee igavikku, keha osaks jääb surm ja põrm; surma kaudu vabanenud hingest, igaviku embamisest ja muust sellisest on üksjagu juttu selleski romaanis. Lõppude lõpuks saab kõik teoks "Kõikväelise Vaimu tahtel" (lk 24). Hilisemas loomingus püüab Gibran ületada paljusid traditsioonilisi dihhotoomiaid ja binaarsusi, samuti keha ja hinge, vaimu ja mateeria dualismi.

Platonismide, uusplatonistliku mõtte ja kristliku vaimsuse kõrval figureerib "Murtud tiibades" nahda õpitud vaimsus. Minategelane mõtestab armastusekogemust pühakirja raamatute ja kirjanduse kaudu, tal mõlguvad meeles maailmakirjanikud-luuletajad "araablane Qais, itaallane Dante ja kreeklanna Sappho" (lk 30). Isegi kui keskaegse (uus)platonismi ja kristluse taustal tundub, et tema armastust võib kõrvutada just Dante armastusega, siis tundeelu intensiivsuses, ekstaasides ja ahastuses on siin teatav ühisosa Sapphoga. Minajutustaja armastuse religioon, hinge ja armastuse usk, usuline pühendumus armastatule, lahusolekust ja kaotusest põhjustatud lein ning hingevalangud sarnanevad aga 7. sajandi kõrbelauliku Qaisi armuhaiguse, -hulluse ja surmaga. "Murtud tiibade" kui mõnevõrra wertherliku ärkamisromaani romantilise ning ühtaegu traagilise kangelase valulised hingeheitlused ja hingestatud, üleva ilu nägemused panevad mõtlema kaugetele aegadele ja inimestele ning hingelistele otsingutele romantilistes ja ebaromantilistes romaanides.

 

[1] Peale ülimenuka "Prohveti" (tlk Doris Kareva) on Loomingu Raamatukogus ilmunud Heikki Silveti tõlgitud "Prohveti aed" (2000) – mis sisu poolest jätkab sama teemat, üldinimliku spirituaalsuse otsinguid – ning aforismide, mõttesalmide ja teiste lühivormide raamat "Liiv ja vaht" (2001). Äsja ilmus ka kogumik "Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused" (tlk Rauno Alliksaar, 2018).
[2] Emanatsiooni ehk valguse kiirgumist, (välja)voolamist ürgalgest peavad uusplatonistid jumala avaldumisvormiks, ent emanatsiooniõpetuse või valgusfilosoofia kajastused ulatuvad filosoofiast kaugemale. Ilukirjanduses seostub emanatsioon tihti armastatu, Erose, ilu ja tõega.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Värske Rõhk



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: